Ühe vestluse jätkuks.
Neelata või sülitada – on sügavalt
intiimne küsimus, mille vastuse tingib inimese kasvatus, elukogemus, nägemus
sündsusest ja hüvest, maitsemeele teravus ja isiklik suhe autorisse. Veelgi
enam, ka juhul, kui sa ikkagi neelad, ei ole raamatu edasine saatus ilmne, juhtuda
võib nii mõndagi. Mõni raamat libiseb vaevata läbi sügavaimate hingesoppide ja
väljub sealt nagu polekski olnud.
Mõni
teine seedub ära. Organism omastab jääkideta ja sellest saab sinu lahutamatu
osa. Kui tuleb sinu kord toiduks saada, tunneb treenitud maitsemeelega gurmaan
kõigi muude maitsevarjundite seast ära ka selle, lõpuni seedunud raamatu
õhkõrna jälje.
Mõni
raamat jääb seedekulglasse kinni ja sina, olles tema peale end trimmi tõmmanud
nagu püüton ümber elevandi, meenutad veel pikka aega natuke lohakat kaabut.
Raamatu
võib alla neelata ka mitte päris lõpuni. Nt Prousti saba ja tagumised jalad
paistavad siiani minu peast, kui tähelepanelikult vaadata. Pideva kiire – kiire
tõttu olen teda lugenud aastate jooksul jupiti ja pole siiani päris veendunud,
et olen läbi jõudnud kõik seitse (või kaheksa??) köidet tema kadunud ajast.
Kaabut
meenutasin ma pärast Joyce`i. Lugesin, sülitasin välja ja lugesin uuesti.
Hiljem kannatasin kohutavat kõhuvalu. Bloom, tema naine ja see lokkis juustega
poeet* , kelle nime ma ei suutnudki meelde jätta…
Maugham,
Salinger ja kõik need naljakad pikalauselised inglased seedusid ära ja muutsid
organismi biokeemiat. See on kummaline tunne, kui harjad juukseid peegli ees ja
korraga märkad oma juuste seest üht peent, veidi lainelist Seymouri tutti.
Kõiki
neid, kes on must läbi libisenud, ei mäleta nimetada.
Ühemõttelist
välja sülitamist juhtub minuga harva St seda, et „Ei suutnud, lugesin
kolmkümmend lehekülge ja edasi enam ei suutnud“. Isegi kuulsa Marina
kolmekümnenda armastuse finaali viskasin käest alles siis, kui mõistsin, et see
on CONTROL+A – CONTROL+C CONTROL NLKP nn numbriga kongressi materjalidest,
aga neid olen ma juba varem lugenud.
Kokkuvõtteks,
ma olen alati, igal võimalikul juhul lugemise poolt.
Mde,
ükspäev märkasin, et üks raamatukogu leht oli pannud mu blogi raamatublogide
nimekirja. Hakkas peaaegu, et piinlik. Ma nüüd kohe hakkan tagasi. Raamatutest.
*Stephen,
muidugi :)
Kena motivatsiooni pahmakas, jee. Aga vb me oleme juba tegelased kellegi raamatus, ise seda teadmata. Too keegi lihtsalt laseb arvata, et tehke, mis teete, mõelge, mis mõtlete jne, kõik on ainult süžeekäänakute etteantud jada järgimime. Millest pole osalistel lihtsalt aimu. Kuid tema teab.
VastaKustutaKuni me ise lõppu ette ära lugeda ei saa, ei ole hullu. Isegi põnev, on lootust, et sel kellelgi on suurem fantaasia nt minu tuleviku osas, kui ma ise seda praegu ette kujutada suudan. Natuke hirmus ka... Aga, aga..
Kustuta:)
Samas, kui teadmine, et juhitakse ja ma ei nagunii ei vastuta, oleks ilmselt.. vabastav.
KustutaHaha, ma nüüd proovin siin žanrit määrata. Ja struktuuri, teose ülesehituse kohta tahaks ka mõned märkused esitada :)
KustutaSinu blogi kategoriseerub iga kell raamatublogiks, sest Sinu kirjutatud lood on nagu toredad novellid, ja see käesolev jutuke, see on jällegi puhas pärl ehk teisisõnu: nii väga õigete sõnadega oled osanud kirjeldada lugemist ja lugemisest saadud naudingut :) Aitäh!
VastaKustutaAitäh!
Kustuta