Kassist ja päkapikkudest

Natalia Rezza imelised pildid  (LINK)

Öösel kell neli ärkasin selle peale, et kass nägi õudusunenägu. Püüdes end päästa hüppas kass, kõigepealt tugitoolist peeglisse, sealt minu peale, minu pealt uuesti peeglisse. Edasi kukkus põrandale ja ärkas üles. Tammus veidi aega kahel käpal, kuni talle meenus, et on neljajalgne loom. Siis ajas selja küüru ja hakkas susisema, umbes: 

 - Misssasisssseeon? 
- Mis sul on? - küsisin mina tõustes veel unesegasena istuli ja püüdes meenutada, kus asub lähim psühhiaatriahaigla kassidele. 
- Misssasisssseeon? Misssasisssseeon? – susises kass endal klaasistunud pilk voodi alla suunatud. 
- Kurat seda teab, mis asi see on - mõtlesin mina ärritunult, - mõni nukker kummitus, kuri kodukäia või ajusid sööv öine deemon. 
Vaatasime kassiga mõnda aega teineteist, mõlemad end kergelt küljelt küljele kõigutades nagu meil oleks katatooniline stuupur,  kahe peale üks. 
 - Hea küll, - ütlesin lõpuks ja piilusin voodi alla voodist ja teki seestki välja tulemata. Ja kukkusin pead pidi põrandale, nagu mõni kohmakas tõuk, sest üle kere teki sees olles ei saa tasakaalu hoida. Vingerdades vedasin kere ülemise osa tagasi voodisse ja rahustasin kassi: 
 - Seal ei ole midagi, peale minu vanade lilleliste susside. Kassil sai kohe natuke parem. Hüppas mu juurde voodisse, võttis käppadega ümber mu kaela ja kukkus kõrva halama: 
- Seal oli koll, ausõna, aja ta äraaa! 
- Ei olnud, võibolla oli päkapikk.
- Aja äraaa. 
- Ei ma ei saa, laps oleks hommikul kurb, kui tema sussid tühjaks jääks. Päkapikud ei ole kurjad, kui, siis ehk krabistavad veidi. 
 Kass võpatas hoobilt: - Millega krabistavad? 
 - Kommipaberitega, toru, maga nüüd!