Vastuseks fänni kirjale

Ma tulin siia praegu selleks, et mõnest raamatust kirjutada, aga juhtus nii, et mh vaatasin postkasti ja mis te arvate, mul oli postkastis fännikiri! No just sellise pealkirjaga kiri ongi. Klõpsasin, vaatasin, et niiii pikk ja... Olgu vahele öeldud, et ma olen kehv kirjadele vastaja, tõenäoliselt ainuke blogija, kelle fb sõnumitele vastamise aeg on umbes ööpäev, aga praegu mitte sellest.

Fännikirjast, ikkagi, minuga juhtub neid harva. Mõtlesin, et hea küll, ma praegu nagunii kodune, millal siis veel, tegin teed ja hakkasin aga lugema. Ja mis ma siis teada sain. Esiteks seda, et kasvatan oma last valesti. Noh. Ma olen seda varemgi kuulnud ja ausalt, kui on üks teema, mida ma kohe üldse ei pea vajalikuks postkasti vahendusel kontvõõraga arutada, siis see see ongi.

Siis sain veel igast asju teada, nii positiivseid kui negatiivseid - fänn nimelt peab end selgelt heasoovijaks ja just seepärast näitab kätte ka minu puudused. Nö aitamaks mul, ma nüüd ei teagi, saada paremaks inimeseks? Kirjutamaks paremat blogi?

Mul umbes kusagil siinkohal kangastus silme ette tätoveering vvn-i käel. Ta on mulle huvitav, ma loen tema blogi, enamasti vaikides - me oleme erinevad ja pmts nii ongi ok, mis seal ikka seletada. Aga see lollide teema, ma suht pikalt ei saanud aru, kuidas sa ikka ütled teisele, et kui sa ei mõtle nagu mina, siis sa oled loll. No nii loll ju ometi keegi olla ei saa. Kuni lõpuks jõudis kohale, et ma tegelt mõtlen ju nii samuti. Ja suhtun täpselt samuti - ma lihtsalt väljendan end teisiti. Kui üks võtab kätte ja kirjutab: kõik on lollid, siis mina enamasti lihtsalt naeratan. Aga sisuliselt, sisuliselt...
:)
Lobisen, sry. Fännikirjast ( krt, ma ei tea, kas selline sõna eesti keeles üldse olemas on) ikkagi. See fänn nimelt tundis suurt muret minu keeleoskuse pärast ja tuues näiteid minu üle-eelmisest postitusest pani südamele, et ma lõpetaks tema, st TEMA, emakeele mõnitamise.

Vaat. Kodanikud, eestlased. Ma selle koha pealt vastan. Üks kord ja edaspidi teema kerkimisel suunan hoobilt ekraani paremasse ülemisse nurka. (Mis ei tähenda, et viisakalt tähelepanu juhtida ei või - ikka võib, mõnel juhul olen tänulikki).

Ma tean, et ma kirjutan eesti keeles vigaselt. Minu lapsepõlve kodune keel on vene keel, emaga räägin siiani vene keeles. Eesti keele õppisin lasteaias, edasi käisin eesti keelses koolis jne. Ma valdan kolme keelt, seejuures kirjas on kõige korrektsem inglise keel, kõnes eesti keel. Suhtlustasandil suudan end veel paaris keeles arusaadavaks teha. Eesti keelt räägin aktsendita. Lapsega räägin eesti keeles. Mõtlen ja unesid näen eesti keeles. Ma olen Eestis sündinud, isegi minu vanaema on Eestis sündinud, st ma olen sünnijärgne Eesti kodanik ja isegi kaitseväekohuslane. Samas, rahvuselt olen siiski venelane.

Kahtlustan, et loomuliku keeletunnetust ei ole mul üheski keeles. Tööalaselt ja ka igal muul ajal ma kasutan kõiki kolme keelt korraga ja läbisegi, tihti näen ise ka, et just kirjalikus tekstis, sh grammatika küsimustes, juhtub mul vigu või veidrusi, seletamatuid laene jms. St, reeglina teksti tähelepanelikul ülelugemisel ma näen neid vigu ise ka ja suudan õigeks parandada. Kuid see siin on minu puht hobi korras, enda lõbuks, igasuguste kommertslike eesmärkideta peetav blogi ja ma enamasti ei loe oma tekste siin üle. Sest ... vt. eelmine lause. Kui ma peaks neid tekste siin toimetama hakkama, siis seda blogi ei oleks, sest mul lihtsalt ei ole selleks aega. Nii see on ja nii see jääb, kui see riivab kellegi rahvuslike või muid tundeid, siis lahkuda saab teate küll, kust kaudu.

Ja mis puudutab "minu" ja "sinu", siis ma ausalt, igasuguse tagasihoidlikuseta pean end rohkem eestlaseks, kui nii mõndagi "päris"-eestlast. Võtke heaks või pange pahaks.

Kuidas rääkida depressioonist, Ubalehe, Taukari ja Ebapärlikarbi ainetel

Klikimeediateemalised skandaalid jätavad mind üsna külmaks, nagu ka klikimeedia iseenesest, ma muidugi satun lugema, kuid harva ja enamasti emotsiooniga „Ahah, mis see minu asi on, kuni neid puuris peetakse“, sry…. See on mul lapsepõlve trauma, ajast mil Marileen Albers Õhtulehte kirjutas.

Eile ilmus Päevalehes Marianne Ubalehe artikkel “Depressioonist peab rääkima vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest”, mis peale kirjutas Ebapärlikarp postituse „Depressioon kui enesekaitse“, mille ta lõpetas lausega „Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.”

Ausõna, ma proovisin mitte kirjutada, pikalt (Ebapärlikarp võib seda tõendada väljavõttega oma blogi statistikalehelt), sellest mööda vaadata, lugeda seda mitme erineva nurga alt jm, sõin kaks mandariini, jõin teed peale ja proovisin veel, aga ma ei saa. Esiteks on Ebapärlikarbi postitus Ubaka suhtes ebaõiglane ja inetu, teiseks – lugeja suhtes manipuleeriv- viited on valikulised, viide Ubalehe artiklike (millest jutt üldse käib, puudub, on üksnes kontekstitu tsitaat), kolmandaks ma näen lugu sisuliselt ka täiesti erinevalt.

Eellugu (nii nagu sõber Google mulle selle praegu esitas): Taukar on „Septembris ei joo“ kampaania maskott, kuid kodanik Õiglane pildistab teda kohvikus õlleklaasi taga istumas. Foto satub sotsiaalmeediasse, ajakirjanik Ubaleht võtab ühendust (!) Taukariga ja küsib, mis värk on, mis peale saab vastuse, et alkoholivaba ja just nii selle Publik (?) avaldabki. Taukar läheb närvi (tunnistab seda hiljem Kolmeraudses), sõimab ajakirjaniku oma fb- seinal, kust klikimeedia agaralt tsitaate nopib ja lumepall muudkui veereb, lastel nalja nabani.

Ebapärlikarp ütleb, et ajakirjanik valas Taukari sitaga üle ja et Taukar ei sõimanud, väljendas hoopis pahameelt. Mina ütlen, et ajakirjanik tegi tööd. Vähemalt sellel konkreetsel korral tegi ajakirjanik täpselt seda, mida ta tegema peab – selgitas välja ja informeeris üldsust! Seejuures, lühidalt ja konkreetselt, selge küsimus ja vastus. A, et pealkiri oli küsimärgiga – no kuulge, lugu ilmus Publikus lõppude lõpuks, mitte nt Juridicas või Notar Benes.

Mis sõimamisse puutub, siis mina tajun ebaviisakana juba Taukari esimest vastust ajakirjaniku küsimusele, aga inimesed tajuvadki erinevalt – nõus. Kuid edasine vaidlus, „kujundlik kõne“ pedofiilidest ja vägistajatest nagu laulja (on ikka laulja ju?) hiljem seletas, on küll selgelt üle piiri. 

Lisaks, Ebapärlikarp ütleb, et Taukari põhimure oli mitte tema enda vaid kampaani maine pärast. Päriselt? Ma seda peamise murena küll ühestki artiklist välja ei lugenud, korra mainis kusagil. Aga no ausalt, kui loll siis täpselt olla saab? Kolmeraudses:

«Hakkame otsast pihta. Kulla laps, ütle, kuidas sa saad olla nii rumal ja võtta avalikus ruumis vahujoogi ette ja tekitada sellise olukorra?» torkas Lensin vastu.
Lensin selgitas, et need inimesed, kes selles puupüsti täis restoranis olid ja meediat ei loe, võisid vabalt minna koju teadmisega, et Taukar tarbis alkoholi. «Selle kuu jooksul sa võiksid vabalt ainult limpat luristada,» soovitas Lensin.

Ma poleks iial uskunud, et noogutan kaasa Krista Lensinile (kulla laps??!) (möönan, et ega ma temast palju ei tea).

Nüüd Ubaka eilsest artiklist: Ta kirjutab, minu meelest täiesti selgelt sellest, et depressioon on probleem, inimesi läheb vabasurma kimpude viisi ja lähedased saavad lahkunu olukorrast, haigusest või diagnoosist teada tihti alles siis kui teha pole midagi. Mis tähendab seda, et mõnedel juhtudel inimesed ei tunne depressiivikut ära ka siis, kui ta neil igal ööl külje all magab, rääkimata sellest, kui ta vaid elab samas korteris või töötab samas kontoris. Näitena räägib Marianne oma loo, tuues illustratsiooniks loo Taukariga.

Ebapärlikarbi postitusest saan aru, et ta kahtlustab, et Taukari lugu on artiklisse sisse pandud kas enesekaitseks või lausa kättemaksuks (…seda* kasutatakse lausa relvana).

Minu meelest on illustratsioon valitud äärmiselt õnnestunult, ajakirjanik ei räägi millestki ebamääraseks, umbluu ja ümber puu, vaid toob näite hiljutisest, veel kõigil meeles olevast loost, mis toetab SISULISELT tema teksti 100%. Lühidalt: ta tegi oma tööd, mispeale teda sõimati (alusetult, ma olen nõus, kuid subjektiivne –nõus osaliselt), mille tulemusena muutus tema tervislik seisund sedavõrd, et ta veetis öö EMO-s. Samas hommikul ta korjas end kokku ja läks tööle, naeratades ja kolleegidega nalja heites- tõenäoliselt ei saanud keegi arugi, kuidas ta tegelikult ennast tundis ja millist pingutust see temalt nõudis.

Mis toob meid tagasi artikli peamise mõtte juurde: OLGE TÄHELEPANELIKUMAD ÜMBRITSEVATE SUHTES!

Artikli lõpus on näpunäited, kuidas täpselt.
Kordan siinkohal staažika blogija ja depressioonist kirjutaja Dagmar Lampi sõnu: depressioon valetab! Seejuures on oluline tähele panna, et mitte inimene, vaid depressioon, mitte haige vaid haigus. Sa võid olla kes tahes, töötada kellena tahes ja ikkagi haige olla ja seda aastaid ilma, et lähedased aru saaks. Ja lähedasi ei saa süüdistada (depressioon valetab!) ja haiget samuti mitte. Marianne rääkis oma loo, ma pakun huupi, et lihtne see polnud ja kui nüüd kasvõi mõni inimene abi järele pöördub või lähedast märkab, on kasu suur.

Ebapärlikarp küsib oma postituse viimases lõigus (milles on karjuv loogikaviga - ei saa rääkida ameteid arvestamata, kui vähemalt üks neist tegi seda, mille üle vaieldakse, rangelt - täites oma tööülesandeid), lühidalt, miks ajakirjanik tohtis laulja ebamugavasse olukorda panna ja laulja ajakirjaniku sõimata mitte. INIMLIKUST SEISUKOHAST.

Inimlikkus, teate, on üks kahtlane suurus, aga ma arvan, et seaduse seisukohalt on umbes nii: laulja on avaliku elu tegelane, info, mis on seotud tema erinevate staariks-olemise projektidega, on avalik e. üldsusel on õigus teada. Ajakirjanik üldiselt ei ole avaliku elu tegelane. Ajakirjanik esindab väljaannet (vähemalt palgal olev kirjutaja), igatahes pretensioonid tulnuks esitada Pressinõukogule kehtiva korra kohaselt ja sealt oleks siis väljaandele küsimus esitatud ja vajadusel korrale kutsutud. Kindlalt tean seda, et igasugu omakohtulik lintšimine, sh sõnaline fb-i seinal, on meie riigis keelatud.

Ubaka artikkel on hea, on aus, on kohane.

Ebapärlikarp:
“… kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.”
„Depressioon kui enesekaitse“
„Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana“

Suur osa minu lugejatest tuleb siia Ebapärlikarbi lehelt. Mina loen teda pidevalt, tal on täiesti eriline võime haarata detaile, noppida komakohti tihti üldpildile vaid vihjates või jättes viimase hoopis tähelepanuta. Selline valikuline fookus toob välja teistsugused vaatenurgad ja lisab dimensioone – mis on väga huvitav. Kuid see konkreetne lugu imes nii suure vilinaga, et… Tsitaadid, mis ma välja tõin, saab kirjutada üksnes inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi. Kui see nii on, on tal hullult vedanud ja ma loodan, et see nii jääbki. Ei midagi isikliku.

*
Head Läti Vabariigi Iseseisvuspäeva, kodanikud!