Tapeet, mis ma valesti teen?

  

Mis ma valesti teen? 

Ärkasin hommikul kell 6 ja lugesin läbi kõik internetis olevad tapeedi paigaldamise õpetused. Teoorias on see kõik väga lihtne: sul on vaja seinu, tapeeti ja liimi. Seinad peavad olema sirged. Mul on nüüd siledad, sirgete seinte saamiseks peaksin kolima. Tapeet peab olema kvaliteetne. Noh. Kui ma mõni aasta tagasi all, elutoas, tapeeti vahetasin, siis ostsin fliistapeedi ja ma ei mäleta täpselt, miks mul tol korral toa tapeetimiseks kuu aega kulus, igatahes fliistapeet ei veni - see on fakt, järelikult ka ei mullita seinas. Ja hiljem avastasin, et ta ülipestav - konkreetselt, vajadusel vee ja vahuse nuustikuga ja on jälle nagu uus. 

Nüüd magamistuba tühjaks tõstes leidsin hunniku tapeedirulle. Mitut sorti, igat 4 - 6 rulli. Milleks, ausalt, ma mõtlesin ja mul ei tulnudki meelde. Mingit loogikat selles ka ei ole, sest kõik toad siin majas on suured, magamistuppa kulub 25 - 30 rulli - ma pole siiani viitsinud välja arvutada. Vaatasime lapsega neid tapeete ja kuna me värvi osas nagunii kokkuleppele ei jõudnud (roosa, ei valge, ei roosa), otsustasime, et aga milleks osta uut, kasutame ära (youtuberite mõjutusel hakkas mu laps hiljuti veganiks (vähemalt neil hetkedel, mil kõht tühi ei ole) ja taaskasutajaks. Sest delfiinid ja pingviinid ja muud elukad, saate aru (kilekott!).  (Üldiselt, me sööme nii või teisiti lihalvähe, kuni ta muna ja piima sööb ja sushikala paistab, ei lähe ka arvesse, kiidan tagant ja seletan, et tähtis ei ole 100 %, iga väikene samm on ka oluline.) Ühesõnaga, otsustasime, et teeme iga seina või sopi eri tapeedilise - meie tuba, teeme, mis tahame. St, minu kodus peab olema vähe asju, tapeet ja tüllkardinad. Ma ei taha värvitud seinu, kotttoole, nahkdiivanit ja hüüdlausetega seinapilte. Maitse asi. 

Aga - see, noh, ei ole fliistapeet. Eile hommikul panin ühe paani seina ja see sai jube. Võtsime lapsega päikest, käisime rulluisutamas ja söömas ja kui ma õhtul uuesti vaatama läksin, oli see paan imekombel täiesti mullivabaks kuivanud. Oh seda rõõmu, enne sauna minemist viskasin veel kolm paani seina. Ja nüüd siis. Need kurat, ei kuivanud sirgeks. 

Ja nüüd ma ei teagi. Selge on see, et ma võtan need maha. Ja teen uuesti. Või lasen teha. 

St, keegi tuttav kuuldses, et ma tahan ise tapeeti panna, kommenteeris, et umbes, et igav on või? Ei ole, mul kunagi ei ole, aga... proovisin seda nüüd mõttes endale seletaga, ega veenvalt välja ei kukkunudki. Aga... raamatupoodides on riiulite viisi raamatuid, kus õpetatakse inimesi igast asju tegema. Nad kõik algavad peatükist: vaata sõber, see on haamer ja see on nael (ja katsekinnaste, - kaitseprillide jms peatükk on veel ees pool - need tuleb pähe panna juba naelaostmisretkele minnes). Nael, sõber, pannakse terava ostaga vastu puitu, õige võte naela hoida on näed selline - ja pildid kolmes vaates... Mulle tundub see kuidagi kummaline. Ma olen maal kasvanud ja umbes eluaeg mõelnud, et kes küll selliseid raamatuid vajab? Kuni ükskord mul oli vaja (peamiselt jonnist, otsekohe) puuriidaalus kokku kruvida ja mul oli alus ja akutrell ja kruvid. Viskasin kontsakingad jalast ja võimlesin terve päeva ja mul lihtsalt ei õnnestunud. Üllatusin ja nördisin, elasin veel teises kohas ja täpsel samal ajal saagis naabritüdruk naaberaias mootorsaega palgist karu välja.

Lugesin just "Trifiidide päeva", seal on üks peatükk sellest, kuidas kari lambaid istus päevi umbes peeru valgusel umbes põhjusel, et ei osanud pirni vahetada. Mulle meeldib omaette asjatada, ma olen avastanud, et ma saan hakkama, mulle meeldib mõelda, et kui - siis mu laps saab hakkama (talle hullult meeldib teha kõike (koos)). Kuidagi. Mõistuse piires. Mul on sada korda lihtsam ise pusida kui võtta kõne töömehele. Lisaks, see on muu kodu, no võtab aega - võtab, aga kelle asi. 

Ikka ei kõla veenvalt. 

Ja sellegi poolest, ma lähen võtan selle tapeedi nüüd maha. Ja panen uuesti. Ja kui siis ka ei õnnestu, lähen ostan uue, siis juba fliistapeedi.Vist. 

Või tellin töömehe. 

No ei saanud parem, aga halb ka tegelt ei ole :)
Aa, kõik nõuanded, kuidas saada tapeet seina, on oodatud. 

Update järgmisel päeval: jee, jee, jee.

Niisama, siilid, sipelgad ja jobud

Kohvikus, viisakalt riietatud mees, kallutades end veidi noore saatjanna poole, räägib väga tõsiselt:
- Ma kardan siile!
- Tõesti? - ei suuda neiu uskuda.
- Kardan! Lapsepõlvest peale. Nad levitavad marutaudi ja neil on need, parasiidid!
Neiu, võimalik, et pidades oma kohuseks vestlust üleval hoida, jätkab veidi järele mõeldes:
- Aga mina - sipelgaid!
- Miks?
- Vastikud. Hammustavad.
- Jaaa... - venitab mees ebalevalt. - Me elame hirmsal ajal.
Mul tekkis kohutav isu astuda lähemale ja tunnistada, et olen eluaeg mannekeene kartnud, et sugulashinged ju - teeme klubi, või midagi sellist... aga nad vaatasid teineteist nii armunult, et ei tihand, segada.

*

Suurema kondiga suitsetav naine pargis telefoni:
- Sa oled ju jobu! Täi-e-lik! Jobu! Tõesta mulle, tõesta!, et sa jobu ei ole!
Kaasvestleja ütleb midagi või siis ei ütle - ma ju ei kuule :)
- Seda ma arvasingi! Sa ei suuda! Jobu!
Kaasvestleja leiab lõpuks väljapääsu - lõpetab kõne.
Naine hüüab mitu korda närviliselt telefoni "Hallo!" ja vaatab siis helendavat ekraani. Seejärel, silmnähtavalt üllatunult:
- Milline jobu!

Jah, mõtlesin mina, üllatus missugune.

Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased

Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
- Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! - maurab tädi tigedalt.
- ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
- Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
- ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin...
- Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
- Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres...
- Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb...


*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
- (nõudlikult) Kust te kana ostate?
- Ee... siit, lähimast poest...
- (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!


Ja kell on veel alles pool kümme!


*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh... on selja peal tiivad... :) kurat, naljakas ka, aga... millega see maha tuleb?

Maast ja ilmast

Pinterestist, autorit jälle tuvastada ei õnnestunud

Eelmise nädala öökülmadest oli küllalt, et kõik elusloodus peale muru, surma saaks. Nüüd, kui soe on tagasi, näib maailm väga imelik: talviselt paljad puud ja kevadiselt roheline muru, mis lõhnab kord seente, kord kevadise tuule järgi. Öösiti hõljuv delikaatne udu ja summas meenutab see kõik läbi aegade kaunimat postapokalüpsist, just kui pomm oleks plahvatanud ja hävitanud kõik põhjuslikud seosed, ülejäänu aga jäi.
Äkki sealt siis see kevade hõng: uued põhjuslikud seosed poevad maa seest välja muruga koos.


Kuna eilseks (peale kahte nädalat suremist, lonkamist ja kirjalikult rääkimist) oli selge, et sel korral angiin mind ei tapa, käisime surnuaial - hingede aeg ikkagi. Lisaks meile oli surnuaial UFO. Õigemini lendas kohale vilgutades punaseid ja rohelisi tulukesi. Seisime näod taevasse ja vahtisime. Kõigepealt tegime nalja, et ju siis ebaõnnestunult maandunud tulnukad on ka kusagile siia maetud. Siis arvasime, et see droon on kaameratega - keegi filmid surnuaiatulukesi - saame aru. Siis otsutasime, et ikkagi UFO ja millal nad juba maanduvad ja tseremoodiaga pihta hakkavad - tulnuka matus, me tahame näha!
Samal ajal droon tõusis üha kõrgemale, kuni lõpuks kadus pilvedesse, meie seisime veel kaua nägudega taevasse.

Õhtu poole käisime kinos. "Pettson ja Findus: Maailma parimad jõulud". Ma olen varem paar korda pidanud samasisulised etenduse ära kannata ja seepärast lootused ei olnud suured. Mulle millegi pärast ei meeldi need Sven Nordqvisti lood iseenesest, ei viitsi isegi mõelda miks. Üksildane vana mees ja kass, noh, kuidagi. Aga multikas oli aus, üllatavalt vaadatav. Ilus graafika, hea muusika. Soe ja sõbralik huumor. Ja kass, lõppude lõpuks.


Muide, minu kass magab praegu kahe tooli peal korraga. Õigemini ripub kahe tooli vahel nagu jäme karusnahkne sild.

Kuidas rääkida depressioonist, Ubalehe, Taukari ja Ebapärlikarbi ainetel

Klikimeediateemalised skandaalid jätavad mind üsna külmaks, nagu ka klikimeedia iseenesest, ma muidugi satun lugema, kuid harva ja enamasti emotsiooniga „Ahah, mis see minu asi on, kuni neid puuris peetakse“, sry…. See on mul lapsepõlve trauma, ajast mil Marileen Albers Õhtulehte kirjutas.

Eile ilmus Päevalehes Marianne Ubalehe artikkel “Depressioonist peab rääkima vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest”, mis peale kirjutas Ebapärlikarp postituse „Depressioon kui enesekaitse“, mille ta lõpetas lausega „Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.”

Ausõna, ma proovisin mitte kirjutada, pikalt (Ebapärlikarp võib seda tõendada väljavõttega oma blogi statistikalehelt), sellest mööda vaadata, lugeda seda mitme erineva nurga alt jm, sõin kaks mandariini, jõin teed peale ja proovisin veel, aga ma ei saa. Esiteks on Ebapärlikarbi postitus Ubaka suhtes ebaõiglane ja inetu, teiseks – lugeja suhtes manipuleeriv- viited on valikulised, viide Ubalehe artiklike (millest jutt üldse käib, puudub, on üksnes kontekstitu tsitaat), kolmandaks ma näen lugu sisuliselt ka täiesti erinevalt.

Eellugu (nii nagu sõber Google mulle selle praegu esitas): Taukar on „Septembris ei joo“ kampaania maskott, kuid kodanik Õiglane pildistab teda kohvikus õlleklaasi taga istumas. Foto satub sotsiaalmeediasse, ajakirjanik Ubaleht võtab ühendust (!) Taukariga ja küsib, mis värk on, mis peale saab vastuse, et alkoholivaba ja just nii selle Publik (?) avaldabki. Taukar läheb närvi (tunnistab seda hiljem Kolmeraudses), sõimab ajakirjaniku oma fb- seinal, kust klikimeedia agaralt tsitaate nopib ja lumepall muudkui veereb, lastel nalja nabani.

Ebapärlikarp ütleb, et ajakirjanik valas Taukari sitaga üle ja et Taukar ei sõimanud, väljendas hoopis pahameelt. Mina ütlen, et ajakirjanik tegi tööd. Vähemalt sellel konkreetsel korral tegi ajakirjanik täpselt seda, mida ta tegema peab – selgitas välja ja informeeris üldsust! Seejuures, lühidalt ja konkreetselt, selge küsimus ja vastus. A, et pealkiri oli küsimärgiga – no kuulge, lugu ilmus Publikus lõppude lõpuks, mitte nt Juridicas või Notar Benes.

Mis sõimamisse puutub, siis mina tajun ebaviisakana juba Taukari esimest vastust ajakirjaniku küsimusele, aga inimesed tajuvadki erinevalt – nõus. Kuid edasine vaidlus, „kujundlik kõne“ pedofiilidest ja vägistajatest nagu laulja (on ikka laulja ju?) hiljem seletas, on küll selgelt üle piiri. 

Lisaks, Ebapärlikarp ütleb, et Taukari põhimure oli mitte tema enda vaid kampaani maine pärast. Päriselt? Ma seda peamise murena küll ühestki artiklist välja ei lugenud, korra mainis kusagil. Aga no ausalt, kui loll siis täpselt olla saab? Kolmeraudses:

«Hakkame otsast pihta. Kulla laps, ütle, kuidas sa saad olla nii rumal ja võtta avalikus ruumis vahujoogi ette ja tekitada sellise olukorra?» torkas Lensin vastu.
Lensin selgitas, et need inimesed, kes selles puupüsti täis restoranis olid ja meediat ei loe, võisid vabalt minna koju teadmisega, et Taukar tarbis alkoholi. «Selle kuu jooksul sa võiksid vabalt ainult limpat luristada,» soovitas Lensin.

Ma poleks iial uskunud, et noogutan kaasa Krista Lensinile (kulla laps??!) (möönan, et ega ma temast palju ei tea).

Nüüd Ubaka eilsest artiklist: Ta kirjutab, minu meelest täiesti selgelt sellest, et depressioon on probleem, inimesi läheb vabasurma kimpude viisi ja lähedased saavad lahkunu olukorrast, haigusest või diagnoosist teada tihti alles siis kui teha pole midagi. Mis tähendab seda, et mõnedel juhtudel inimesed ei tunne depressiivikut ära ka siis, kui ta neil igal ööl külje all magab, rääkimata sellest, kui ta vaid elab samas korteris või töötab samas kontoris. Näitena räägib Marianne oma loo, tuues illustratsiooniks loo Taukariga.

Ebapärlikarbi postitusest saan aru, et ta kahtlustab, et Taukari lugu on artiklisse sisse pandud kas enesekaitseks või lausa kättemaksuks (…seda* kasutatakse lausa relvana).

Minu meelest on illustratsioon valitud äärmiselt õnnestunult, ajakirjanik ei räägi millestki ebamääraseks, umbluu ja ümber puu, vaid toob näite hiljutisest, veel kõigil meeles olevast loost, mis toetab SISULISELT tema teksti 100%. Lühidalt: ta tegi oma tööd, mispeale teda sõimati (alusetult, ma olen nõus, kuid subjektiivne –nõus osaliselt), mille tulemusena muutus tema tervislik seisund sedavõrd, et ta veetis öö EMO-s. Samas hommikul ta korjas end kokku ja läks tööle, naeratades ja kolleegidega nalja heites- tõenäoliselt ei saanud keegi arugi, kuidas ta tegelikult ennast tundis ja millist pingutust see temalt nõudis.

Mis toob meid tagasi artikli peamise mõtte juurde: OLGE TÄHELEPANELIKUMAD ÜMBRITSEVATE SUHTES!

Artikli lõpus on näpunäited, kuidas täpselt.
Kordan siinkohal staažika blogija ja depressioonist kirjutaja Dagmar Lampi sõnu: depressioon valetab! Seejuures on oluline tähele panna, et mitte inimene, vaid depressioon, mitte haige vaid haigus. Sa võid olla kes tahes, töötada kellena tahes ja ikkagi haige olla ja seda aastaid ilma, et lähedased aru saaks. Ja lähedasi ei saa süüdistada (depressioon valetab!) ja haiget samuti mitte. Marianne rääkis oma loo, ma pakun huupi, et lihtne see polnud ja kui nüüd kasvõi mõni inimene abi järele pöördub või lähedast märkab, on kasu suur.

Ebapärlikarp küsib oma postituse viimases lõigus (milles on karjuv loogikaviga - ei saa rääkida ameteid arvestamata, kui vähemalt üks neist tegi seda, mille üle vaieldakse, rangelt - täites oma tööülesandeid), lühidalt, miks ajakirjanik tohtis laulja ebamugavasse olukorda panna ja laulja ajakirjaniku sõimata mitte. INIMLIKUST SEISUKOHAST.

Inimlikkus, teate, on üks kahtlane suurus, aga ma arvan, et seaduse seisukohalt on umbes nii: laulja on avaliku elu tegelane, info, mis on seotud tema erinevate staariks-olemise projektidega, on avalik e. üldsusel on õigus teada. Ajakirjanik üldiselt ei ole avaliku elu tegelane. Ajakirjanik esindab väljaannet (vähemalt palgal olev kirjutaja), igatahes pretensioonid tulnuks esitada Pressinõukogule kehtiva korra kohaselt ja sealt oleks siis väljaandele küsimus esitatud ja vajadusel korrale kutsutud. Kindlalt tean seda, et igasugu omakohtulik lintšimine, sh sõnaline fb-i seinal, on meie riigis keelatud.

Ubaka artikkel on hea, on aus, on kohane.

Ebapärlikarp:
“… kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.”
„Depressioon kui enesekaitse“
„Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana“

Suur osa minu lugejatest tuleb siia Ebapärlikarbi lehelt. Mina loen teda pidevalt, tal on täiesti eriline võime haarata detaile, noppida komakohti tihti üldpildile vaid vihjates või jättes viimase hoopis tähelepanuta. Selline valikuline fookus toob välja teistsugused vaatenurgad ja lisab dimensioone – mis on väga huvitav. Kuid see konkreetne lugu imes nii suure vilinaga, et… Tsitaadid, mis ma välja tõin, saab kirjutada üksnes inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi. Kui see nii on, on tal hullult vedanud ja ma loodan, et see nii jääbki. Ei midagi isikliku.

*
Head Läti Vabariigi Iseseisvuspäeva, kodanikud!

Natuke läks lappama

Ma siin vahepeal kahtlustasin, et olen kuidagi rumalaks jäänud. Vaatasin ära Iñárritu "Surmatriloogia" ja see oli nagu töö. Mingi blogipostituse ajel otsisin välja Masingu "Pessimismi põhjenduse" ja kui juba, siis hakkasin (üle) lugema ja ei köitnud absoluutselt. Leidsin lõngakastist (?!) vana IPodi, rõõmustasin, vaatasin, et muu hulgas on peal Joyce`i "Ulysses", olen seda kunagi lugenud, kuid peale ei mäleta kelle sulest "Vikerkaares" ilmunud katkendit ja selgitust, kavatsesin kindlalt üle lugeda. Või kuulata, vahet ei ole. Läksin aeda tööd tegema ja kuulama ja see tundus nii raske, nii töö kui raamat, et loobusin, pakkisin lapse ja asjad ja nagu juba ütlesin. Spaa oli kontimööda, hakkasin kahtlustama, et ma äkki vale suuna valinud, äkki ma olen hingelt hoopis ilublogija. Proovisin mõtet selga, visualiseerisin kujutlusi - mina roosas huulepulgas ja siis kirsipunases ja siis meenus mulle kellegi blogipost, kus tüdruk näitas oma ilu, neid, noh, tooteid ja tal oli neid umbes banaanikastitäis. Ma ei tea, kuidas kellelegi, aga ma vaatasin peeglist oma nägu, normaalmõõtmetes nägu, eksole ja imestasin, miks ma siiani olen arvanud, et fantaasiat mul justkui jagub. Kuhu, tekkis küsimus, kuhu see kõik mahtuma peab ja mitmes kihis täpselt ja üldse,  kui mulle meeldiksid keerulised asjad, oleksin südamekirurgiks õppinud nt. Nii et otsustasin siiski lihtsalt välja magada.

Tegelikult tahtsin ühest raamatust, aga võtan nüüd puhta lehe.

Seast

Pig Portrait by Rudi Hurzlmeier

"Jah, see oli siga, suur, must nagu pigi"
Sir Arthur

Siga ei rüvetanud mälestusmärke, ei norinud alaealistega tüli ega loopinud konisid liivakasti, kuid oli seejuures siiski siga, üks sigajam siga, keda ma näinud. Siga jalutas jõe kaldal kahe härrasmehe saatel kõige tavalisema sea näoga. Jalutajate sabas lendlesid lamedad ja ebaoriginaalsed naljal, härrasmeestele tehti silma ja naeratati, kuid otsest küsimust - mis mõttes siga, milleks siga? - keegi ei esitanud. Tõenäoliselt põhjusel, et linn on meil kultuurne, olgugi, et üksikuid sigu leidub ka.

Koerad, nähes sellist sigadust, olid elevil rohkem, kui nende peremehed. "Saak või mitte-saak" - vasardas nende peas hamletlik küsimus. Seale lähenedes nad aeglustasid sammu ja piilusid oma peremehi, nii mõnigi neist mõtestas ümber oma kohta kaasaegses maailmas, kus, nagu selgus, võib kohata ka selliseid, endast väga erinevaid sugulasi.

Siga aga ei tundnud ei kahtlusi, ei komplekse, oli sõbralikult heatahtlik nagu suur lord Fauntleroy. Ta liputas rõõmsalt saba tundmata õhus hõljuvat atmosfääri kahemõttelisust, mis tõendab veel kord  sõnaühendi "atmosfääri kahemõttelisus" mõttetust.

Sellel väikesel lool ei ole kulminatsiooni. Sest kuidas saakski olla kulminatsioon sea rahulikul jalutuskäigul piki jõge? Või siiski, vist ikka saaks, kuid nagu ma ütlesin, tema, st, siga, oli valvega.

**
A muidu, tegime lapsega väikese spaa-tripi naaber-vabariiki. Mh ostsime istikuid (kaks suuremat mändi) ja külastasime "Dzintarsi" firma poodi. Viimasest olin vaimustuses - ma mäletan, kuidas ma lapsena ema eest salaja tema "Dzintarsi" huulepulki proovisin. Hinnad olid ulmelised, nuusutasime ja ostsime paar lõhna, et hiljem kodus avastada, et pole ikka minu teema. Andsin ära emale, emale meeldis küll :)

Mde, eile tagasiteel tuiskas lund, sellist tihedat-tihedat, sellist, mille üle jõulude ajalgi rõõmustaks väga. Vot siis, mai või asi.

Sarjast "Maivõi"

Kaasaegne Vene kunstnik Igor Oleinikov

Oma suureks üllatuseks loen ja kuulen pidevalt, kuidas reipad geštaltpsühholoogia-laadseid  praktikaid jutlustavad tegelased jutlustavad, et kõige tähtsam asi elus on saada aru, mida sa tahad (ja suruda seda teadmist siis igasse võimaliku konteksti), et sinu tunnete eest kontaktis teise isikuga vastutad ainult sina (teine aga, see, kellega kontaktis olles sa neid tunned - pole üldse oluline), et petetud usalduse eest vastutab usaldaja, mitte see, kes usaldust pettis, ja nii edasi. Seejuures muutuvad tunded (ja nende näitamine) ülimaks väärtuseks, samal ajal kui tunnete vahetamise protsess (kommunikatsioon) - jääb kõrvale.

Peamine - anda maailmale teada, mida sa tunned. Tüüpiline nimetatud õpetust järgiv (nt koolituse või teraapia läbinu või lihtsalt naistele mõeldud ajakirjade huviline) kodanik ei ole absoluutselt võimeline arvestama ümbritsevatega (Perlsi ju mäletate: "Mina - olen mina, sina - oled sina").

Küsimustele nagu "Palun ära tule enam minu käest raha laenama" või "Palun ära kuula enam muusikat oma kabinetis NII kõvasti" või "Ole hea, võta kõne vastu, kui ma sulle helistan!" vastavad (heal juhul) sellised inimesed täiesti geniaalselt: "Ma olen kurb". Sest, onju, teda on õpetatud, või ta, lammas, on lugenud, et tundeid tuleb väljendada, kuid kohani, kus on selgitatud MILLEKS, ta muidugi ei viitsinud või talle unustati öelda.

Ma täna hommikul ühe sellisega vestlesin.
- Mul on vaja, et see ja see oleks alati tehtud x ajaks, mitte y ajaks, nagu sa tavaliselt teed.
- Ma olen kurb.
(no, ma ka, krt küll, olen mega-kurb, et sa mu aega raiskad)

Maivõi. Ma pean vist "maivõi" teemalise rubriigi tekitama.

Munasalatite aegu

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Tormine meri"

Mõtlen juba kolmandat päeva, kas ma peaks googeldama, kes või mis on Kalvi Kalle. Muul ajal kössitan ja mossitan. Peamiselt külmast (sõltumata ruumi temperatuurist või seljas olevate särkide arvust) aga ka vajadusest teha ära mingid otsused, tööalased ja minu tulevast elu mõjutavad... otsused, milles ma kindel ei ole. Sisseharjunud mugavus vs uued väljakutsed - no on ju raske.

A pühad olid meil vägevad. Algasid sellega, et kanuumatka AJAL teatas sõbranna, kellega olin kokku leppinud, et võtab mu lapse peale matka mõneks tunniks hoida (meie lapsed on sõbrad, käivad üksteisel külas jms), et ma saaks järelpeole (nii nunnu sõna) minna, et ta ikka ei saa võtta. Teine sõbranna, kelle poole mulle tundus loogiline pöörduda, pöördus mu lapse poole sõnadega: - No hea küll, kui sa vaikselt oled. Ainuke, jällegi, mulle väga loogilisena tunduv reaktsioon sellele on: - A minge perse, eks. Mida ma ka hoobilt väljendasin. Lapsehoidjale ei hakanud helistama, sest hing oli juba nii täis, et "Küll ma saan, ise, ise, kõike". Nii me koos lapsega aftekale läksimegi. Sauna ja "pidusööki", paar tundi tantsimist ja öösel  ajal jõudsime koju. Laps jäi magama enne, kui ma ta riidest lahti sain.

Ja ärkas hommikul kell 8! Peale pikka hommikut otsustasime, et teeme linna-tiiru, vaatame, äkki mõnes poes on veel mõni valge muna - sibulakoori oli meil hulga. Mõtlesin, et kui me 5 muna ära värvime, oleme kõvad mehed. On mingi selline vanasõna, et inimene teeb plaane,... ei mäleta.

Ühesõnaga enne kui uksest välja saime, saabus minu ema. 50 munaga. Ja kilekotiga täis erinevaid poes müüdavaid munavärve.
- Ma mõtlesin, et koos oleks nii tore...
- Ahah...
(emale ju "mine perse" öelda ei sobi)

Umbes 10 muna keetsime lõhki, ülejäänud värvisime ära.

Mde, avastasime, et meie kass vihkab värvitud mune! Ühest ema toodud komplektist sai meisterdada munapäid, vt minu Insta viimane pilt. Need munad said seal kapi äärel seista tervelt 10 minutit. Kui ma järgmine kord tuppa läksin, olid need kõik põrandal, kass lamas kapil näoga nagu "Haa! Kes on majas peremees?!!" Tõstsin kassi maha, munad üles. Mis peale hüppas kass kapile ja tõukas muna uuesti põrandale. Mispeale ma andsin alla, korjasin munad kaussi ja tõin poest krabipulkasid salati tarvis.

Ei, ema oli väga rahul. Vanaemakohustus sooritatud hindele "viis".

Pühapäeval külastas meid sõbranna 1. Lapsega, "muna tooma". Ja seejärel sõbranna 2, "lapsele muna tooma". Noh. Ega ma pika vihaga ei ole. Aga... ma väsin väga ära, nendest arusaamatutest seltskondlikest mängudest. Kössitan ja mossitan, mõnda aega. Ja siis peab ikkagi... kohanema ja ära mahtuma jms. Ja need tööalased asjad - eks needki need samad seltskonna mängud. Brrr...

**
St, ma tegelikult tahtsin EBA-st. Et kultuuriblogi, ütlete. Aitäh. Ma seda varianti isegi ei kaalunud. Ma tunde järgi oleks pakkunud elustiiliblogi kategooriat - sest siin on umbes pooleks - elu ja raamatud ja raamatud on mu elu pärisosa, kuidagi. Igatahes, ma ei pannud ennast kirja, mõtlen umbes nii, et las kasvab veel aastakese (või hääbub - kes teab) ja siis vaatame edasi. Aga aitäh, see on mulle oluline, kui te siin vahest mõne sõna ütlete :)

Appi, mida ma just lugesin!?!

 Sõin just oma hommikust kaerahelbeputru ja ei kavatsenud blogida - lähen maasikapeenart kaevama hoopis. Aga - pudru kõrvale avasin blogid ja sattusin ise ka ei tea kuidas,  Blondiin +40 blogisse  ja seal siis:

Pole need Eesti mehed midagi nii koledad nüüd. Võibolla vahest sellised räsitud ja sasitud ja vajaksid õrna naisekätt, mis triigiks särke, suunaks õigel ajal juuksurisse ja peidaks sokid ära, mis muidu sandaalidesse käiksid.

 Minu paksendused. Mul jahtus puder ära, kuni selle üle mõtisklesin (vt ka eilne palavik, ma olen  täna aeglane).
AGA.
Mu viiene laps võtab õhtuti iseseisvalt riidest lahti ja viib riided kohe ja otse mustapesukasti, sokid sh. Hommikul võtab puhtad riided enda kapist - samuti iseseisvalt. Viiene, eksole. Peseb iseseisvalt hambaid (olgu Jumal tänatud, et selle hambaharja leiutas ja eraldi "Aitäh" kaasas käiva äpi eest, mis on suureks abiks õpetamaks lapsele õigeid hambapesu võtteid) ja ennast (va juuksed, mis on pikad) jms.

Ja siis tuleb välja, et mehed on meil räsitud ja sassis, sest neil pole naist, kes triigiks, sokke haldaks ja juuksurisse juhataks. St, loogiline järeldus: lisaks kõigele on mehed meil ka saamatumad, kui viieaastane laps? Ainuke küsimus, mis mul selle peale tekib, on:
- A millieks sellist pidada? Saja kilost titat. Olgu rahumeeli edasi, räsitud jms, soovitavalt kusagil minust hästi kaugel.

***
Philips ei ole mulle reklaami eest maksnud - lihtsalt, päriselt hea asi on.

Veel ilukirurgiast ja saatest "10 years younger"

Mul oli eile hull hommik, mis algas kell 5 mingi tööalase jamaga. Üks minu tugevaid külgi on see, et mobiliseerun kriisisituatsioonis hästi, suudan teha kiiresti ja täpselt seda, mida parasjagu vaja. Hiljem see eest maksab organism pingutuse eest kätte - kohe kui kriis lõppenud, tõuseb palavik ja kestab kuni välja magan. Aga kuidas sa magad, kui ollagi ei jõua, eks. Nii ma vaatasin öösel  YouTubest paar osa "10 years younger" mingit UK varianti - sest see ilukirurgia teema jäi kummitama.

Eesti on vist ka seda saadet tehtud?

Aga saatest. Võetakse üks, nagu seal saates öeldakse "elu poolt vintsutatud" naine ja tehakse temaga erinevaid asju. Plastiline kirurgia, proteesimine, botoks, uued riided ja uus soeng. Ja ongi valmis uus, konventsionaalne "subjekt", "noor ja ilus", hübriid oma vähe õnnelikust minevikust ja veel vaid oletatavasti palju õnnelikust tulevikust. See "subjekt" on kaasaegne, mõistagi nende mõistes, kes šõud korraldavad. Nüüd on sellele naisel (harva vist ka mehel) šanss saada elult kõik, millest ta on unistanud - uus nägu bisnessi jaoks, mõnd sorti populaarsus, saada tagasi mees või pere jms.

Saate küünilisus on kohutav - esiteks, rikutakse (muidugi selle mehe või naise nõusolekul, kuid seda "nõusolekut", selle küsimist, ei problematiseerita kuidagi, ammugi siis eetika seisukohalt) isiklike piire, privaatsust, inimene võetakse avalikult alasti ja mitte üksnes kehaliselt. Teiseks, nagu ikka, süü tõugatakse inimese enda kaela ("ta ei hoolitsenud enda eest" jms) olgugi, et tavaliselt on asjaolud hoopis keerulisemad. Sõnaga "elu" asendatakse kõik sotsiaalsed struktuurid ja kommunikatsioon, sotsiaalne staatus ja muud atribuudid, mis näitavad reaalseid põhjusi, miks inimene "selleni" jõudis.

Saatse peategelased ei ole mitte need, keda muudetakse, vaid muutjad - eksperdid, stilistid, arstid jms. Väga hoolitsetud, nooremapoolsed, "ideaalsed" inimesed või siis kaunilt hallinevate peade ja sümboolse "geeniuse" auraga kogenud ilukirurgid. Inimesed, kes on kahtlemata kohanenud "hea uue ilmaga". Nende jutud käivad  naise keha ja näo "normatiivsuse" ümber. Ülesanne on lihtne - vahetada hambaproteeside, botoksi ja juuksevärvi abil "sotsiaalsed haavandid ja stigmad". Inimene nö lüüakse läikima. Lõpu episoodid on kõik ühesugused - inimene astub peegli ette, vaatab end ja "Ah!" - kõik on vapustatud ja vaimustatud! "uue subjekti" sünnist, sh ka ümbersündinu ise, kes ütleb tihti: "See pole mina!" Ja muide, nii ongi. Rõõm "uue" enda üle on esialgu sedavõrd suur, et sisemist tühjust või segadus, mis sedavõrd suure muutusega paratamatult kaasneb ja millest hiljem õnnestub jagu saada vaid üksikutel, esialgu tähele ei panda. Mind hullult huvitab, mis on saanud neist inimestest kolm aastat hiljem. Ja siis viis.

Masendav. Ja nõme.
Miks neid saateid tehakse ja kes neid ometi vaatavad??
St, hea küll, küsimused on pigem retoorilised.
Aga ikka, masendav.
Ma pean nüüd ikka magama.

Flame is Burning

Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.

Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud.  Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)


*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.

Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.

*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.

*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.

Lapsega teleka vaatamisest

Diagnoosisin endal põskkoopapõletiku ja lapsele nohu ning otsustasin nädalavahetuse päeva võrra pikemaks venitada. Öösel sõin peotäis antibiotsi, nüüd nuuskan, loen blogisid ja mõtlen ikka selle telekavaatamise teema peale.

Et siis, me vaatasime kolme saadet: EV 99. aastapäevale pühendatud paraadi ja kontserti ning Eesti Laulu 2017. Kõiki saateid edastas RR, kõik saated olid vanusepiiranguta ja eetris kellajal, mil lapsed veel ei maga. Lisaks oli minu arusaamist pidi tegu pidulike sündmustega. Et siis, minu ideaalmaailma oleks see pidanud olema nii: katan elutuppa väikese snäkilaua, kogun pere laua ümber ja elan kaasa ja naudin. Minu ideaalmaailmas peetakse ka lapsi täisväärtuslikeks pereliikmeteks - ehk siis see, mis televiisorist maksumaksja raha eest meie kõigi ühisel pidupäeval tuleb, võiks olla nauditav ka lapsele. Või vähemalt seletatav.

Mulle väga meeldis paraad. Ilmataadi, kaamerameeste ning kommentaatori koostöö üle oleks patt nuriseda. Ma ei viitsi hetkel googeldada (vt ka põskkoopapõletik), kaua paraad kestis, kuid selle lõppedes avastasin end  seismas keset eleutuba jalad õlgade lausel, põlvedest veidi kõverdatult, käed selja taga risti (kaitseväekohustlane, jaaa :) ) pidamas oma viimase ehk 10 aastra säravaimat kõnet.

- Emme, "Hea lapse" ajakirjas oli Kersti Kaljulaid ilusam ja noorem.
(noh, kallis, päevad ei ole vennad)
- Kuna sõjaautod tulevad?
- Miks nad niimoodi tervitavad?
-  Aga miks nad nägusid ära ei pesnud?
- Aga miks nendel on piraadilipp?
- Millal autod tulevad?
- Miks meie sõbrad teistmoodi marsivad?  Näita õiget marssimist!
- Millal autod tulevad?
- Miks ainult poisid saavad noorkotkasteks? Mina ei taha kodutütreks, mina tahan ka noorKOTKAKS saada! Miks tüdrukuid ei võeta?
(Tõepoolest, miks - ma pole sest kunagi aru saanud. Sel põhjusel pole ma vaatamata korduvatele kutsetele kunagi isegi kaalunud ühinemist Naiskodukaitsega - suppi keetma? Keetke ise! Kus on feministide silmad, ma küsiks siinkohal! )
- Vaata, autod tulevad!
- Miks autodel käterätid ümber on?
Ja nii edasi. Tulemusena otsustas minu tütar, et kui suureks saab, võtab Eesti Kersti Kaljulaiult üle.
- Kuidas presidendiks saab?
Siinkohas sain võimaluse selgitada neljanda võimu olemust (ehk kelle jalas püksid on - või vähemalt peaksid olema - hetkeline segadus, vt ka põskkoopapõletik):
- Presidendiks saab inimene, kes on terve oma elu teistele eeskujuks olnud. Lasteaias peab käituma korralikult - sest enne presidendi valimisi uurivad kurjad ajakirjanikud kõik välja, mida üks või teine kandidaat teinud on, isegi lapsena lasteaias!
(mõttes: tibu, äkki ikkagi geenitehnoloogiks? robootikainseneriks? või... )

Mulle ei meeldinud Terrase kõne - liiga pikk, kordas ühte mõtet mitu korda. Muus osas - oli super - natisime mõlemad. Lõbus...-tusin, kergelt, avastades, et mul isegi hääl värises kergelt ja pisar väreles kusagi silmanurgas - ikkagi inimene :) ).

Edasi tegime süüa juurde ja vaatasime aastapäeva kontserti. Minu riigi sünnipäevapeo kõige ilusam osa!

*

Järgneb, saadan vahepeal lapse hobuste juurde. Mõttes, meil on tuttavaid hobuseid ja sahvris mitu kasti talveõunu, mida ise enam süüa ei taha aga hobustele maitsevad küll. Laps käib neid siis rõõmustamas.

Vihastasin :)

Hugh Thomson (1860 – 1920)

Ma kunagi kindlasti jõuan ka Houellebecqi "Platvormini", aga täna kumiseb pea väsimusest - suurema osa eilsest ööst tegin tööd ja täna üritasin magada, aga kui lõpuks magama jäin, pidi juba lapsele aeda järgi minema. Ja siis ma vihastasin end seaks.

Nimelt, kõnnin mina rahus kummikutega läbi kirjeldamatu pori lasteaia poole, vastu tuleb tädi koerakesega, Kohalik tädi, olen teda varemgi näinud. Kohaliku taksiga, koer kenasti rihma otsas. Jõudes minuni  näen!! kuidas tädi laseb rihma muudkui pikemaks, rihma otsas olev!! koer jookseb üle tee minuni ja nuusutab mu kummikuid.
MIKS, PÜHA PERSE, MIKS OMETI???

Jään seisma, LOOMULIKULT, ja küsin naiselt, miks ta laseb rihma nii pikaks, et koer minuni küünib. Naine naeratab laialt, satub segadusse ja teatab, LOOMULIKULT: "Aga ta ju ei hammusta!"
Ei, tõepoolest, ei hammustanud ja isegi ei urisenud, ei haukunud ega muud sellist. Lihtsalt tonksas paar korda ninaga mu poriseid kummikuid. Ja võibolla see olekski ok, kui ma nt oleks Merilyn Kerro. Nt. AGA MA EI OLE. MA KURAT EI OLE SELGELTNÄGIJA, EKSOLE. Ma ei tea, kas konkreetne koer hammustab või mitte enne kui ta mul hambaid pidi tagumiku küljes on. Kui ma kardaks koeri (ma ei karda eriti, aga erilist sümpaatiat ka ei tunne, ma ei lähe elus võõrast looma käega katsuma, ükskõik millist looma), siis ma oleks võinud selleks hetkeks, kui selgub, et see koer ei hammusta ja see koeraomanik ei ole mõnd sorti haige pervert, kellele meeldib vaadata kuidas tema tupsu-nupsu võõrastel inimestel pükse jalast sikutab, kolm korda südamerabanduse saada.

Ma saan aru, et mõnikord pääsevad koerad lahti ja üldse, mõnikord juhtub igasuguseid asju, aga kui sul on koer kindlalt rihma otsas, seejuures sellise, mille pikkust saab reguleerida lihtsalt ühe nupu vajutusega, siis MIKS, miks ometi lasta rihm pikemaks hetkel ja ilmselgelt teadlikult, kui sulle võõras vastu jalutab. Sest kutsu tahab nuusutada!

Üks olulisemaid ühiskonna normaalse toimimise põhimõtteid on minu meelest see, et "Ole ise ja lase teistel olla" või "Ära ole teisele tüütu või koormaks" või "Austa teise õigust rahule igas kuradi võimalikus mõttes".  Ära tule minu aeda, minu majja-autosse-lauda minu loa või erilise, ÄÄRMISE vajaduseta. Ära roni pimedust kartva titega kinno või teatrisse. Ära tõsta poriste saabastega last ostukärusse, mis ei ole selleks mõeldud. Ära lase oma lapsel kommiseid käsi bussis eesistuja juustesse kuivatada. Pargi normaalselt. Ära suitseta selleks mitte ettenähtud kohas. Ära pea korteris haukuvat koera. Korja oma looma pabulad laste mänguväljakult kokku. Ära ujuta koera laste ujumiskohas. Ära too tatist last tööle kaasa. Ära kuula muusikat aias muul moel kui läbi kõrvaklappide, kui elad tihedalt asustatud piirkonnas. Ja nii pikalt edasi.
Ära tule mulle liiga lähedale, kui ma seda palunud pole.
Hoia vahet.
HOIA VAHET.

Mehed ei ole naised, mehed söövad saiakesi.

Teemaväliselt, kaasaegne Hiina kunstnik Xi Pan

Tulenevalt sellest, et maja soojustus (minu arusaamist pidi mingi kiht maja sise- ja väliseina vahel) on tõenäoliselt vajunud (või on hiired selle pesadeks ära tarvitanud) ning katus vajab vahetamist (aga ei tilgu ja ma tahan muuta korstnajala asukohta ja selleks tuleb läbi teha mingi hull kooskõlastamiste ralli erinevate võimuesindajatega - nii et ootan, kuni meil reaalselt külm hakkab), on minu maja talviti kaunis. Kaunis mõttes katuseääri ehivad toredad jääpurikad. Just üleeile jooksime tütrega fotokatega ümber maja ja pildistasime iga võimaliku nurga alt.

Aga eile külastas meid mees. Üks selline pidurdamatult hooliv ja hoolitsev. Ärkasime lapsega tohutu lärmi peale, esimese hooga mõtlesin, et keegi kraabib maja seinalt krohvi maha. Ronisin unesegasena aknale ja mida ma näen. Mees on võtnud labida ja peksab sellega jääpurikaid alla.

Milleks, püha taevas, milleks.
Mees vaatas mind laialt naeratades, heatahtlikult, nagu last ja teatab: "Kuule, need on ohtlikud, need võivad pähe kukkuda."
"Ahah.."

(Aga nad meeldisid mulle!)

"Tulge üles, ma toon paar korvi puid ja tulen ka tuppa. Ma tõin kohvi ja saiakesi."

Me nii üldiselt ei söö saiakesi.
Aga keda see huvitab.
Ja tegelt olid ikka imemaitsvad...

Ma arvan, et mina olengi see, Impeeriumi Valitseja

Pmts võiks juba ära harjuda, et meil detsembri kuus märtsi pakutakse, kuid mina tardun iga kord vaimustusest ega usu, et selline asi veel kunagi kordub. Aga see kordub! Aastast aastasse. Vihma sajab, muru ja muu vapper rohelus kasvab, ainult lumikellukesed ei ole. Veel.

Tegin täna lapsega pikema jalutuskäigu linnas, libisesime elegantselt ja pööritasime silmi. Tundub, et linnas on mingi kuri Jõuluvanade invasioon käimas - kõik kohad on päkapikke ja Jõuluvanasid täis, mütsidega ja ilma, kottidega ja kottideta kinkidega.

Lapse pealekäimisel (- Ostame juua!) ostsin mingist putkast endale hõõgveini. Maitses imeliselt! Samast ostsime tillukesi, mingi hirmuäratava kattega võileibu. Leivad maitsesid paremini kui välja nägid (katte kooslust tuvastada ei õnnestunud), nii kirjutasime lahknevuse linna vallutanud ufotulede kraesse.

Enne koju jõudmist, jalutades läbi äärelinna, möödusime ühest kipakast majast. Maja küljes polnud ühtegi valgusketti! Enne kui jõudsin hingesugulust tunda, märkasime, et maja juures on inimesed. Kaks tädi ja kaks onu. Inimesed pidasid bilingvaalset vestlust kõige kaduvusest, mille käigus teavitasid üksteist nii oma lähedaste kui universumi puudustest. Neil olid kõvad hääled ja päris korralik diktsioon, nii et ühel (või meie juhul kahel) lihtsal möödakäijal ei olnud võimalik sealt mööduda kõike selgelt kuulmata. Ja mitte et ma väga vastu olingi...

Siiski, pikalt meil vestlust nautida ei õnnestunud.  Üks vestlusest osavõtnu märkas meid ja ütles: "Vaadake, kes tulevad! Ja teie siin muudkui röögite!" Neli paari silmi pöördus kohe meie poole ning olles meid mureliku huviga vaadanud vaid hetke, läksid mehed majja JA KEERASID UKSE LUKKU! Naised läksid ruttu maja taha.

Wtf see oli nüüd?

(Ainuke mõistlik põhjus, mis meile lapsega pähe tuli, et meid on meie ära olekul määratud vähemalt Impeeriumi Valitsejateks ning uudist sedamaid kohalike infokanaleid pidi levitatud. )

**
Muus osas, ignoreerime jõule, jätkuvalt, kuid teatud leevendustega siiski - päkapikk meil ikka käib.

Ärkasin ja praadisin muna. Ja siis oli osturalli, jee, iuuu.

Sel aastal on aasta lõpp kiire. Olen end nö ülebookinud, aga midagi ära jätta ka nagu ei saa. Ees on mitmed lapse esinemised, juubelid ja isegi üks pulm. Jõulupidudest rääkimata. Raske on. Mitte vastik, lihtsalt raske. On vaja aega taastumiseks - et võõrad sõnad, juhuslikud laused või poolikud mõtted pähe kaootiliselt kumisema ei jääks; võõrad, olukorrast tingitud ilmed palgelt maha tuleksid.

Aga - pikalt kavas olnud osturalli sai nädalavahetusel tehtud.  Reede kulus aastaajaga klappivate piduriiete ostuks - nii mina kui laps saime peenvillased kleidid. Laps sai erepunase, mina tumedama kirsipunase. Mõlemad oleme rahul. Lisaks sukad ja kingakesed, värskeid puuvillaseid kleite lasteaeda ja ujumistrikoo.

Laupäevale jäid lapse talvejope- ja püksid. See oli palju keerulisem,  kui kleitide ost. Esiteks, laps ei tahtnud jopet, tahtis kombekat. Aga lasteaia kombe olemas ja nö käimiseks, poes ja kinos nt või ka pikemal autosõidul on mugav jopega komplekt - saab jope seljast võtta. No saime kokkuleppele. Edasi oli meil karvase äärega kapuutsi teema. Räägib mulle, et lasteaias tüdrukud naersid teda (!!! onju), et tal pole karvase kapuutsiäärega jopet. Ma vaatasin neid karvase kapuutsiga pakutavaid isendeid. Enamuses mantlid - suurelt jaolt helebeežid! Ma saan aru, et on olemas lapsi, kes panevad riided selga, lähevad õue ja seisavad seal. Või jalutavad. Aga mitte minu oma. Minu oma reeglina hüppab uksest välja pea ees esimesse lumehange. Mul on krundi piiril kraav, mis on juba igast otsast siledaks kelgutatud, vaatamata sellele, et kraavi põhjas on veel vesi. Ja kruusahunnik, mis parema puudumisel asendab mäge suurepäraselt vaatamata sellele, et on veel täiesti pehme. Ja kogu aed täis lumeingleid. Ja ma ei keela - teadlikult. Et siis - ei mingit helebeeži. Ja karvase äärega kapuuts - odavamatel jopedel on lihtsalt inetu, ja kõigil kogub see lume endasse, mis siis pikkamööda sulab - kas lasteaia kapis või autos vms - jope sisse. Õnneks spordipoodides pakutavad joped on enamuses siiski karvata.

Ja siis veel hind. Ausalt, mulle on juba puht psühholoogiliselt vastuvõetamatu maksta viieaastase (kiiresti kasvav laps -  pean talle nagunii iga aasta uue ostma) jope eest üle saja euro - see oli mul piiriks mõeldud.

Lõpuks, peale korduvaid Kvartali pandaralli-vestlusringe (ma oleks võinud kokku arvutada, mitu ringi kõndisin - raudselt oleks mõnd sorti rekord sündinud) (mde, kohe torkas, et ma ei küsinud, mis nende ralliloomade kaalupiir on, äkki ma oleks võinud ka sõita, mitte kõrval kõndida!) saime jope ostetud. Ja isegi kaks - mulle ka, sest kui me juba seal poes olime, eks, solidaarsusest siis karvata.

Pükse, küll, ei saanudki.  Tahtsin kinnise seljaga, aga selliseid pakkusid ainult Lenne - mis lähevad ruttu koledaks ja Didrikson, mis olid elektrisinist värvi.

(Ja kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid lumepükse - neid oli küll igast lõike ja suurusega??)

A selle narrimise ja karvase kapuutsiääre teema. Sõidme siis koju ja korraga laps ütleb: "Kuule, ära sa seda narrimise asja õpetaja käes küsi." "Miks?" Peale mõningast kokutamist: "No... ta ei näinud seda, me - nad salaja" jne. Ehk siis, manipulaator missugune :D

Hiljem kodus palaviku mõõtes (sest nii ära väsisin) mõtlesin, et on asju, millest ma iial aru ei saa. Nt kuidas on võimalik, et lapse Icepeak talvejope maksab 79 eurot ja lapse ujumistrikoo (Adidas) 39 eurot. Nii ühest kui teisest kasvab välja umbes sama ajaga. Eks ma ju teadsin ennegi, aga nii kõrvuti asetades on ikka kummaline.

Veel šoppasin endale uue punase huulepulga ja kõike head ja paremat nii ihule kui hingele  The Body Shopist. Mh mmmõnusaid vannitrühvleid ja auasõna, The Body Shopi kätekreemidele ma ükskord veel kirjutan armastuskirja. The Body Shop on meie traditsiooniline šopingupäeva lõpetamise koht - premeerime end kõige eest, mille ära ostsime ja ostmata jätsime.

:)

Muus osas - kirjutan uue postituse, sest kilomeeter juba :) - ma pole nii ammu rääkinud :D

Hommik peale Eurovisiooni :)

 

Pilt väljendab tuju. Rohkem absoluutselt võrratuid ja viimseni positiivseid pilte saab vaadata Soome kunstnik Inge Lööki kodulehel.

 

**

Ma käisin öösel Eurovisioonil. Unes, saadeti. Ja juba ma kõndisin seal tänavatel ja esinemiseni olid vaid mõned tunnid ja selline magus ootusärevus.
Ja siis mulle meenus, et ma ju ei laula. Üldse. Ma ei oska laulda ja mul ei ole ühtegi laulu ette valmistatud ja pole kleiti ja kingi ja fonogrammi - ja sellegi poolest, ma olen siin ja kahe tunni pärast on esinemine.
:)
Kui nüüd järele mõelda, siis tüüpiline uni sarjast "seisan laval püksteta" ja polekski väärt rääkimist kui mitte see suurepärane emotsioon, mis väga erksalt meelde jäi. Ma seisan keset Pariisi (??) ja mõtlen, et mis siis. Et, tõesti, mis sellest siis on? Lõppude lõpuks, ma lihtsalt lähen lavale, istun lava äärele, sulgen silmad ja laulan. Näitseks unelaulu, mille mu tütar kassi tarbeks luuletas ja mida me nüüd igal õhtul laulame - tütar kassi, mina tütre kõrva poolhäälel, pead silitades. Ja nii laulangi, sosistades, a cappello: "Kuss nüüd, tasa nüüd, küll uni tuleb hea...". Ma ju ei pea võitma, ma pole siin üldse võidu pärast, puhtalt  - rõõmust rõõmu jaoks.
Ei siis - ei mingit hirmu, ei mingit ees ootavat alandust.

Ärkasin hommikul kell viis, istusin poolpimedas, jõin kohvi ja itsitasin. Rõõmust, sest lund sajab ja igal kui viimasel veel puu küljes rippuval lehel on juba lumemütsike peas ja ma ei pea isegi mitte laulma.

A mis teie õnnitluskaartidega teete?

Sõin just lõunat ja hakkasin mõtlema: mida teha kaartidega? No kõikide nende sünnipäevaks-jõuluks-jne. saadud kaartidega. Neid on tohutu hulk, mul on paar karpi, kuhu ma need kokku korjan ja aegajalt või vajadusel  lasen lapsel rüüstata - igast tema käsitööprojektide tarbeks, kuid mõlemad karbid (suured!) on tänaseks täis ja mis siis teha - muretseda veel üks karp?

Eriti hullud on käsitöökaardid. Tihti ülemõõdulised ja mahulised - st neid on ebamugav säilitada. Samas - osad neist on hinnalised, mul on kaarte, mis maksavad 25+ eurot. Tähendab, inimene on kulutanud mingi täiesti ebaadekvaatse summa selleks, et öelda mulle nt "Palju õnne!" Noh, ilusad on muidugi ja võimalik, et esimene nädal peale sünnipäeva ma vaatan seda kaarti heldimusega tervelt kolm korda, aga edasi???

Pole ju võimalik terve elu õnnitluskaardid endale külje alla koguda?
Aga vanapaberisse viia on ju ka kuidagi nadi?