Suspiria, 2018

„Suspiria“ Itaalia-USA 2018, režissöör Luca Guadagnino, stsenarist David Kajganich, operaator Sayombhu Mukdeeprom, helilooja Thom Yorke.

*
Berliin, 1977. Psühiaater Josef Klemperer kohtub Patriciaga. Eaka doktori ja noore naise kohtumine toimub doktori kodus ja kaugelt mitte esimest korda. Neil on kaustikute viisi peene käekirjaga tehtuid märkmeid, lisaks Patricia kõhedust tekitavaid joonistusi ja skeeme, mille keskmes on alati madaam Blanc. Patricia kuuleb hääli.
- Nad võtsid mu silmad, - räägib ta. - Nüüd nad näevad mind.

Susie Bannion jätab hüvasti oma Ohaio amišide perekonnaga ja saabub Berliini, et ühineda kuulsa tantsukooli tantsijatega. Isegi madaam Blanc võtab vaevaks silmata uue tüdruku katseid. Susie läbib katsed edukalt ning kolib ühiselamusse.
- Mina võin peaosa tantsida, - ütleb ta. - Ma saan hakkama.

Peale trenne kogunevad õpilased ühiselamusse, jutustavad maast ja ilmast, punuvad oma tütarlapselike intriige või hoopis magavad nähes neile saadetud õudusunenägusid. Pedagoogid kogunevad sabatile. Õpetajate tuppa või mõnesse 1977 aastal Berliinis tegutsevasse restorani.
- Nad veel ei tea meie tõelist olemust, - ütlevad pedagoogid. - Kuid varsti saavad teada.

Hea tava näeb ette, et õudusfilmist rääkides peab rääkima atmosfäärist. Atmosfääre on siin kaks. Ja kogu film oli mul tunne, et neil kahel pole teineteisega suurt midagi pistmist, keegi on hullult vaeva näinud, et neid kokku põimida ja eks lõpuks vist põimib ka, kuid mulje jääb selgelt punnitatud.

Atmosfäär. Kõigepealt müstikaväline eht-sotsiaaldraamalik. Värvitu ja argine. Alguses ei saa aru, kummas Berliini osas tegevus käib. Selgub, et läänepoolses. Kui Josef ületab piiri, atmosfäär tiheneb, pähe tekivad pildid malevlastest, noortest naturalistidest ja läkaköha põdevst siilist. Pildi elulisust toetuvad tagaplaanil kõlavad poliitilised uudised. Terroristid on kaaperdanud lennuki, Stammheimi vangla müüride taga igavlevad Punaarmee Fraktsiooni (RAF) võitlejad.

Tantsustuudios valitseb hoopis teine atmosfäär: vaevu hallatav, igal hetkel punase-mustas värvigammas vallanduda võiv infernaalne kaos. Seejuures, filmi looja kummi ei venita, maskid langevad ruttu: ajal, mil Susie alles hakkab "tundma midagi enese sees", saab vaataja juba aru, et Olga Ivanova murtud keha on juhitud ja kontrollitud kurjuse tulemus, mitte nt soojendusharjutuste viltu läinud sooritus. Stuudio põrandate all toimub täpselt parajalt hämarusega kaetud košmaar, mädanemise ja Cronenberg – Carpenteri vääriliste kehaliste deformatsioonidega. Grimm on suurepärane ja ma ei mõtle siin isegi mitte keldris olevaid cronenberge vaid eeskätt dr Josef Klempereri. Eelinfot omamata poleks ma temas iial Tilda Swintonit ära tundnud.

Tilda Swinton tutvustust ei vaja. Dakota Johnson, mitte midagi ütleva mängu meister, kahvatu ja kiretu (mis on ka arusaadav, oleksin mina Ohio amiš, kahvatukis sedamaid), sobib siia filmi hästi.

Naturalismi on on palju. Siseelundid kukuvad välja veenvalt, luumurde on nii kinniseid kui lahtiseid. Ohvri kehasse surutakse konksud suure mõnuga ning lohistatakse siis põrandat pidi nagu inetut nukku jätte maha mustendavad vere jäljed. Kõhedavõitu, kuid mitte hirmus. Päriselt hirmus oli vaid kord, mingi rõõmsa, kannatamatu ja kehatu röögatuse ajal.

- See tants on nagu seks. Loomadega, - ütleb Susie. /me oleme nõus. Dakota kindlasti teab, kõigi peensusteni, tal on ju kolm korda 50 varjundit selja taga, lisaks kaks aastat balletikooli "Suspiria" jaoks. Tantsugrupi tantsud, mis trennides näivad metsikute ja kaootilistena, muutuvad publikule ette kandmisel lisaks metsikusele hüpnotiseerivateks. Tantsijad on kaunid nii verejugasid meenutavates lõngajuppidest kostüümides kui ka alasti põrgufiliaali rituaalses perfoomansis.

Thom Yorke kirjutatud helitaust on väga hea. Üldse mitte pealetükkiv, kuid piisav, et seda märgata. Võimalik, et "Suspirium" ja "Unmade" on üldse parimaid asju, mida ta viimastel aastatel kirjutanud.  

Kui üldse nuriseda, siis õrnalt, kuid siiski, mulle tundub, et film püüab olla targem, kui päriselt on. Kahtlase võitu feminismi käsitlus pluss pattude andeks andmise teema, antud juhul vist tervele rahvale - viimase väljendamiseks on kasutatud küll minimaalselt kunstilisi vahendeid või süžeelisi (?) lahendusi.

Kunsti olemasolu filmis tõukab nimetama ka filmi ennast kunstik. Ma ei hakka vastu punnima. "Suspiria" on ilus. Kohati öökima ajavalt, kohati kummaliselt, mõnes kohas kõhedalt, väärastunult, peenelt, kuid ikkagi ilus. Kes on valmis pikaks sissejuhatuseks ja täielikuks sürriks ning lisaks on valmis leppima tõsiasjaga, et ka Dakota Johnson võib mängida hästi, tasub vaadata küll. Suurema elamuse saab  eelarvamusest tühja peaga visuaali nautida suutev inimene.

"Target" 2011

Vaatasin eile õhtul filmi mida ma ammu vaadata tahtsin - keegi soovitas peale mingit veidrat vestlust eee, isiklikust vabadusest, vist. Ja Sorokini pärast ka veidi. Kui juba, siis panen mõtted kiiruga kirja, vormistama ei hakka - pesu on vaja nööri pealt tuua ja kass sööta jms, sry. 

154 minutit  pikk film on kaunis, suurem jagu kaadreid on fotod. Zeldovich näitab üles täiesti erilist tundlikust naise ilu suhtes. Mida meestega juhtub harva. Ma pean silmas, et mehi, kes lisaks rindadele ja noorele nahale märkavad, ma ei tea, looduse poolt loodud täiuslikust, mingit harmooniat, ma ei tea J, on vähe. Zeldovichi filmi vaadates mulle tundus, et tema NÄEB. Näitlejannad on hästi valitud. Nägudega nagu Bellucci või  Drubich – nägudega, millest ei saa küllalt, milles on midagi kätte saamatut, käest libisevat, midagi, mida ei ole võimalik meelde jätta. Näod nagu suurmeistri kunstiteosed – võibki vaatama jääda. Seejuures, esmapilgul, süvenemata ma nimetaks neid pigem mõõdukalt ilusateks. Millest ma järeldan, et nende ilu ekraanil on oskuslike filmitegijate (režissöör, operaator, kunstnik jm.) töö. Neid on näidatud parimal võimalikul moel. Nende (naiste)  ilu fenomen on välja toodud eraldi kategooriana publiku mõjutamiseks – ma olin absoluutselt lummatud.

Film on tihe, liiga palju informatsiooni. Väga palju futuroloogilisi ideid, situatiivseid, palju vihjeid, avatud küsimusi, lisaks tsitaadid, allusioonid kirjandusele, minule peamiselt vaid vaevu mõistetavad (kultuuri küsimustes vähe haritud, mhm), rääkimata sellest, et ma üleüldse püüan filmist tsitaate halvasti, mul on aju kuidagi teisiti ehitatud. Kuid – intuitiivselt aju siiski registreerib viiteid, mh märkasin muusikaski viiteid klassikale ja veel midagi, ühesõnaga: informatsiooniküllus on nii suur, et aju tahaks plahvatada. St, ma räägin just sellest – diferentseeritust. Sest igal sekundil vahetuvad imelised kaadrid ju lisaks, maastikud, kostüümid, naised, pepud, surnud hobused, kohevad seelikud…  Ühesõnaga – sõnumi mahu üle norida justkui ei saa – ei saa olla liiga sügavat sõnumit. Kuid antud juhul mu meelest oleks võinud valida. Nii palju kõike on liiga palju.  Muide, mu eredaim mälestus „liiga paljust“ on filmist „Päevade vaht“ – ma isegi proovisin mulje üles kirjutada, aga ekraanile sündis vaid mõte „liiga palju“ kõigis võimalikes sõnastustes.

Siis peamine – sisemisest vabadusest. Kuna tegu on muinasjutt-filmiga, siis filmi tegelased ostavad endale selle vabaduse imelisel kombel raha eest. Mis juba iseenesest on kaasus – sest selge ju, et sisemine vabadus on igaühe sees, nagu jumal ja kui soovi on – issand, võta siis ja kasuta. Seda ei saa osta – see on oksümoroon.  Mis tähendab, et tegelased on nii või teisiti ebaküpsed isiksused. Nad on seal sellised: majanduslikult kindlustatud, edukad, vanadust kartvad, õnnetud, igavlevad, imet ootavad. Ja siis – omandades vabaduse, nad tajuvad kergust, energia ülejääki, nad hakkavad armuma, seksima, peolauas endale kompotti pähe valama, tõde välja ütlema, provotseerima, tapma jms, st „šablooni murdma“,  „piire ületama“. Lisaks eufooriale tekib neil suht kiiresti ka kabuhirm mõistmatusest: mis toimub, mis saab edasi. Ma ausalt öelda sattusin segadusse. Mulle tundus, et see tüüp inimesi  - edukaid inimesi, kes ei tea enam, mida endaga peale hakata (tead seda väljendit: vaakum valutab)  - on nüüdseks peaaegu kadunud juba. Mulle tundus, et need inimesed ei huvita enam ammu kedagi.  Ja et isikliku vabaduse küsimuski on täna juba teisiti sõnastatu. Et mitte enam kus on ja kuidas saavutada, vaid kuidas seda kasutada. Küsimus on selles, kuidas jõuda tõeste proportsioonideni: kui palju seda jumalat on minu sees ja kui palju väljas. St vabadus pole enam ammu pidu või ime. Vabadus on valik, vastutus, vaimujõud, mugavustsoonist väljumine, mingi kõige peamine katsumus. See mõte on liiga suur, et see lõpuni välja kirjutada, aga lühidalt, vabadus ei ole see ega selleks, et endale või kellelegi kompotti pähe valada, vaid kuidagi kohmakalt väljendudes: selleks et loobuda, kasvõi selle sama kompoti valamisest. Ma saan aru, et film on sellest,  et kaugelt mitte kõik ei ole valmis (sisemiseks, täielikuks, jumalikuks ms) vabaduseks. Aga ma päriselt ei saa aru selleks, miks sedavõrd lahtised pead nagu Sorokin ja Zeldovich raiskasid selliste inimeste peale hunniku enda ja siis veel 154 min minu aega ka. Kusjuures, filmis on konkreetselt maha märgitud, millised inimesed on valmis selle kõigega rinda pistma – nii et küsimus ei ole ka piiride kompamises. Et siis, teema aktuaalsus on minu meelest küsitav. 

Veel. Filmis on palju seksi. Aga mitte kriipsugi üleliigset. Aga kogu seks terves filmis on tagant, nö näota.  Ehk siis puhtalt meeste fantaasia: et naine käpukil ja soovitavalt veel, et oma naine oleks kõrvaltoas ja oleks oht, et satub peale. Ehk siis porno, aga disaineri pitsatiga, filmitud kunstipäraselt, kaunilt, huvitavalt. Ja ei mingit seost armastusega.  See et uus armuke lõi filmi lõpuks oma ihaldatud vastu pead ja jättis surema – ei üllatanud. See on nagu nõrgas detektiivis – kui sa juba alguses mõistad, kes on mõrtsukas. Mu meelest on seksil selles filmis täiesti konkreetne osa, see on üks marker mis harmoneerub teistega täielikult: näitab, et tegelased „ei ole valmis“.
Loo peategelane Zoja räägib oma seksuaalse fantaasia: tema seisab käpuli, ja kaks meest vägistavad teda jõhkralt. Jällegi, ma ei usu sellist naise fantaasiat. See on mehe fantaasia. Režissööri ja stsenaristi oma. No tead küll: „naistekas“ – ni filmi kui raamatu kohta. Vot see siin siis on meestekas samasuguses negatiivses mõttes.  Sest siin on näidatud puhtalt meeste viis tajuda ja huvituda/ erutuda. Ja panna see naise pähe on minu meelest ehk katse kasvõi väljamõeldudki maailmas leida endale sobiv neurootiline seltskond. Vot. Ma hetkel rohkem ei oska. Mu meelest on see päris hea kino.

Maast ja ilmast

Pinterestist, autorit jälle tuvastada ei õnnestunud

Eelmise nädala öökülmadest oli küllalt, et kõik elusloodus peale muru, surma saaks. Nüüd, kui soe on tagasi, näib maailm väga imelik: talviselt paljad puud ja kevadiselt roheline muru, mis lõhnab kord seente, kord kevadise tuule järgi. Öösiti hõljuv delikaatne udu ja summas meenutab see kõik läbi aegade kaunimat postapokalüpsist, just kui pomm oleks plahvatanud ja hävitanud kõik põhjuslikud seosed, ülejäänu aga jäi.
Äkki sealt siis see kevade hõng: uued põhjuslikud seosed poevad maa seest välja muruga koos.


Kuna eilseks (peale kahte nädalat suremist, lonkamist ja kirjalikult rääkimist) oli selge, et sel korral angiin mind ei tapa, käisime surnuaial - hingede aeg ikkagi. Lisaks meile oli surnuaial UFO. Õigemini lendas kohale vilgutades punaseid ja rohelisi tulukesi. Seisime näod taevasse ja vahtisime. Kõigepealt tegime nalja, et ju siis ebaõnnestunult maandunud tulnukad on ka kusagile siia maetud. Siis arvasime, et see droon on kaameratega - keegi filmid surnuaiatulukesi - saame aru. Siis otsutasime, et ikkagi UFO ja millal nad juba maanduvad ja tseremoodiaga pihta hakkavad - tulnuka matus, me tahame näha!
Samal ajal droon tõusis üha kõrgemale, kuni lõpuks kadus pilvedesse, meie seisime veel kaua nägudega taevasse.

Õhtu poole käisime kinos. "Pettson ja Findus: Maailma parimad jõulud". Ma olen varem paar korda pidanud samasisulised etenduse ära kannata ja seepärast lootused ei olnud suured. Mulle millegi pärast ei meeldi need Sven Nordqvisti lood iseenesest, ei viitsi isegi mõelda miks. Üksildane vana mees ja kass, noh, kuidagi. Aga multikas oli aus, üllatavalt vaadatav. Ilus graafika, hea muusika. Soe ja sõbralik huumor. Ja kass, lõppude lõpuks.


Muide, minu kass magab praegu kahe tooli peal korraga. Õigemini ripub kahe tooli vahel nagu jäme karusnahkne sild.

"The Unbearable Lightness of Being" Philipe Kaufman 1988

Ükspäev tuli fb lugemise väljakutse grupis juttu selles, et Kundera "Olemise talumatu kerguse" ainetel on ka vaadatav film olemas. Googeldasin ja kui selgus, et režissööriks on Philip Kaufman, vaatasin filmi ära.

Kaufman on silunud toese teravaid nurki. Kundera selgelt väljendatud natsionalism muutub filmis katseks kritiseerida režiimi, liiga avameelsed intiimsed stseenid aga võrratuks erootikaks. Ja kui ma nüüd korraks silmad kinni panen ja mõtles, siis erootika ongi see, mis filmist minusse kõlama jäi. Magusat esteetilist naudingut pakkuvad taevalikult kaunid kehakumerused, see, mis pole kordagi labane või väljakutsuv (ja ma ei ütle sulle, mitu korda ma seda lauset ümber sõnastasin).

Süžeest: Tšehhoslovakkia, 1968. Hruštsovi sula. Ajakirjanduses võib juba rääkida Stalini režiimi ohvritest, seintel ripuvad The Beatlesi postrid ja elanikkond on saabunud vabadusest joovastuses. Samal ajal NSVL-s kogub pöördeid Breževi aparaat, logisema hakanud kruvid pingutatakse, sots.laagrite perimeetreid tugevdatakse. Ja juba sõidavadki punatähelised tankt Tšehhoslovakkiasse.

Sõõm vabadust ja sellele järgnenud rusikas makku on näidatud läbi noorte inimeste isiklike läbielamiste. Süžee keskpunktiks on klassikaline armukolmnurk. Neljanda tegelase on Kaufman teisele plaanile tõuganud tuues nii esile vaid ühe suhteliini.

Tomas - kena (subjektiivselt: ??) arst, kes ei suuda ühtegi seelikut vahele jätta.
Sabina - progressiivne kunstnik, Tomasi pikaajaline armuke
Tereza - algaja fotograaf, Tomasi noor ja armastav abikaasa.
Tegelased pendeldavad õnne otsides ühest äärmusest teise, sattudes nii kord aktiivse ühiskondliku elu keerisesse, siis jälle melanhoolsesse emigratsiooni. Lõpuks, olles kannatanud ise ja pannud kannatama teisi, leiab igaüks oma õnne. Romaani filosoofiline mõte on filmis väga eredalt esile toodud: me kõik elame vaid korra, siis miks mitte elada nii, nagu iga päev oleks viimane? Hingata täiel rinnal, armastada hullumiseni, luua midagi, midagi purustada... ühesõnaga, nautida iga viimast kui hetke. Sedasi mõeldes võib inimese olemise kergus väljakannatamatu olla, kuid igaühele oma - mõnele piisab õnneks ühest armastusest, mõnele teisele ei saa neist kunagi küll. Mõni suudab elada rahus vaid kodumaal, mõni teine välismaal. Lõpuks, nagu vist juba ütlesin, on kõik tegelased õnnelikud: Sabina Ameerikas, eemal nii minevikust kui olevikust (land of the dreams - tõenäoliselt siis noogutus kinoakadeemiale, tõenäoliselt oli Oskar Kaufmani eesmärk algusest peale). Tereza leidis oma õnne maal, abikaasa kõrval, imetleb teda ja karjatab lehmi (mis fotograaf, millest me üldse..., eks). Tomas - seal samas, abikaasa kõrval, möödaminnes salaja ka külatüdrukuid rõõmustades (filmi lõpus on hetk, kui külatüdrukud teda vaatavad ja teevad silma, mu meelest ilmne vihje sellele, et kolkaküla tema loomust ei murdnud). Ühesõnaga, kõik on rahul ja õnnelikud. Kuid selle õnneni jõudmiseks kulus neid mitu pikka ja väga rasket aastat. Mde, ka vaatajal tuleb läbi elada üsnagi karm katsumus - film nimelt, kestab kolm tundi. Kolm tundi, kodanikud, ja ma ei saa lubada, et need mööduvad nii et ei saa arugi.

Ma nüüd siis asjast, sellest, miks üldse hakkasin kirjutama (grafomaan on minu keskmine nimi). Et siis, kui te ütlete, et Tinto Brass on geenius, sest oskab filmida paljaid tagumike miskist erilisest küljest, siis ma hakkan naerma. Need tema paljad tagumikud, kenad - vaieldamatult, ei maksa midagi, kui nad vilguvad ekraani ees terve filmi ja seda veel vaheldumisi jõusaaliga liialdanud raseerimata itaallastega. Tõeline erootika on see, kus keha on filmitud viisil, mis ei tekita vaatajas hetkekski isegi umbmäärast tunnet, et see, mis toimub, on labane või ebasünnis. Näiteks, kaks veinist tüdrukut korraldavad buduaaris fotosessiooni peeglitega, seejuures poseerides alasti. Oleks Brass režissööriks olnud, oleksime vaadanud pool tundi, kuidas kaamera mööda kallistavaid kehi roomab. Mõni  Borowczyk oleks samas situatsiooniks (Jumal hoidku selle eest) korraldanud suureplaanilise suguühte  kõiki kehaõõnsusi ja käepäraseid esemeid kasutades.

Kuid Kaufman ei ole pornograaf. Ei ühtegi puudutust, ega isegi vihjet sellele, et toimub midagi sündsusetut. Seda, mida ta näitas, saab nimetada jumalikuks. Ma mõistan Terezat, kui tema silmadesse tekivad pisarad. Esteetilise šokk läbi ekraani, mis siis veel temast rääkida, temast, kes on seal, kohal, fotoaparaadiga käes. Olgu märgitud, et see pole ainuke selline stseen filmis.

Näitlejatest. Kõige eredam kuju - naiseks kehastunud ingel - Juliette Binoche. Tema näojooned on seletamatult tuttavad igaühele, ma julgen väita, et ta mängib ses filmis miskit naise arhetüüpi, harvaesinevat ja nõutut. Selliste naiste kohta ei saa mõelda ega öelda midagi halba. Nad saavad alati kõik andeks. Teeb ta siis midagi head või mitte eriti head, polegi oluline. Sa vaatad teda ja andestad (ja selleks ei pea isegi mees olema), sest ei ole võimalik, et naine sellise naeratusega eksib.

Teine väga ere tegelaskuju on kurat ihult ja hingelt, naine proportsioonidega, milliste üle Da Vincigi nutma oleks puhkenud, võrreldamatu Lena Olin. Kui Johnny Depp ta "Üheksandas väravas" vaibale pani, ei osanud ma uneski näha, et on võimalik ka teisiti. Lena Olin on seda tüüpi naine, kellega suhtlemine viib mõtted ikka ühe ja ainsa teema juurde (ja ka selleks ei pea isegi mees olema). Kaasaegne la femme fatale, ainult et tukata vasakul silmal. Minul igatahes ei jätku fantaasiat, et kujutada ette midagi veel ihaldusväärsemat kui kolmekümne aastane Lena Olin mustas negližees ja kõvakübaraga peas.

See post on juba liiga pikk, kuid ikkagi, seal on veel Daniel Day-Lewis. Enne "Olemise talumatut kergust" oli mul selle näitlejaga seotud vaid üks assotsiatsioon ja nimelt: neli silma ja lihuniku vuntsid "New Yorgi jõukudest". Aga see on ju hoopis teine tüpaaž. Selline... meessoost Lena Olin. Inimene, Kes Magab Naistega. Ta võib olla raseerimata, sassis juustega, kipaka palituga, ta võib teha mõnd musta tööd, kuid tema ümber on alati naisi, kes mõistavad kõiki neid puudusi kui isikupära. Tema aga muigab ja kingib tähelepanu. Mida ta see juures mõtleb - ei tea keegi. Vaatab altkulmu, mõtleb millestki omast, siis aga abiellub ootamatult inglitaolise tüdrukuga provintsist. Või avaldab ajalehes provokatiivse sõnavõtu. Või kolib karupepusse lehmi karjatama. Need kolm tõsiselt head karakterit varjavas sõna otseses mõttes kogu ülejäänu filmi.

Lõpuks veel kaks asja. Esiteks: stseenides, kus tankid on Prahas, on monteeria või ma ei tea kes, teinud suurepärast tööd - kroonika ja autori näod harmoneeruvad erakordselt. Tekib väga terav kohaloleku tunne. Teiseks: film sisaldab ka kingitust kõrgelaubalistele kinomaanidele Erland Josephsoni näol.

Et siis, jumalik erootika, kolmetunnine formaat ja kerge filosoofia nõukogudevastase lisandiga. Eks igaüks ise otsustab.

"Mees, kes jäi ellu" 2015

Vaatasin veel kaks Iñárritu filmi. Kõigepealt "Mees, kes jäi ellu" - isegi kaks korda, seejärel "Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus))". "Birdman" mulle ei meeldinud, esiteks ma pole komöödiasõber, teiseks teema ei kõnetanud. Küll aga meeldis "The Revenant", mida ma veel mõnda aega tagasi üldse vaadata ei kavatsenud, Leo ei ole minu tüüp. Kuni avastasin, et  see on ka Iñárritu film.

Ja filmist.

As long as you can still grab a breath, you fight.

Süžee on primitiivne, mahub mõnesse ritta.

Aasta 1823. 20 aastat peale seda, kui Napoleon I müüs kolmandiku Põhja-Ameerika mandrist (Louisiana ajalooline piirkond) 80 miljoni frangi eest USA-le.
Jäises metsas jahil olev salk kirjeldamatult ebahügieenilisi ja uskumatult karvaseid ameeriklasi kohtuvad salga põliselanikega, mille tulemusel suur osa sissesõitnutest jääb ilma oma skalpidest, ülejäänutel õnnestub nii enda kui kütitud loomade nahad vedada enam vähem kasutamiskõlbulikena paati ning põgeneda sündmuskohalt. Järgmisel päeval otsustab põgenejate parim jäljekütt ja mountain man Hugh Glass, et mööda maad liikuda on ohutum ning mehed maabuvad. Otsus oligi ehk õige, kuid ainult mitte Glassi jaoks. Juba järgmisel hommikul, olles suhelnud poegi kaitsva emakaruga, muutub küttidele teed näitav täht kiviks nende kaelas. Salk liigub edasi jättes Glassi karu poolt vormituks lihakäntsakaks näritud keha juurde Glassi poja ning kaks jahimeest - et kui Glassi hing sellest, mis karu välja sülitas, lõpuks väljapääsu leiab, matta maised jäänused au ja kombe kohaselt. Ainult, et ühel jahimehel kahest olid hoopis teised plaanid.

Olles tapnud Glassi poja ning petnud oma paarimeest, viskab kurikael hinge vaakuva Glassi hauda ning lahkub, enda meelest siis helgesse tuleviku. Nagu kõik juba filmi nimest järeldasid, teooria ja praktika lähevad siinkohal lahku. Mountain man võidab vikatimehe, indiaanlased, karmid ilmastikuolud ja igasuguse loogika ning vähe sellest, et kurikael helgesse tuleviku ei jõua, ei jõua ta üldse kuhugi.

Brutaalne ja siiras film ellujäämisest ja kättemaksuihast, kohanemisest, üksindusest, meeleheitest ja usust.  Iñárritu näitab looduse tõelist, algupärast jõhkrust, mis kõnetab pigem instinkte kui kogemusi - viimaseid enamikul vaatajatest lihtsalt ei ole.

Äärmiselt õnnestunud võitlusstseenid: keegi ei haara vastasest kinni ega kukerpallita temaga hanges jagades aegajalt hoope rusikaga. Siin lendavad nooled pähe või labajalga, kõrvad hammustatakse peast, nuga lüüakse põlveõnnlasse, löögid esimesel võimalusel olgu siis jalaga tagumiku või kirvega kätte.  Inimesed muutuvad loomadeks, hammustavad või küünistavad ükskõik millest või kuhu, peaasi vigastada, ei mingeid reegleid, ainult instinktid ja soov jääda ellu. Need ei ole kaklused, need on võitlused elu ja surma peale.

Operaator Lubezki töö on imeline. Võitluskaadrid on pikad ja väga realistlikud, kaameramees hüpleb indiaanlaste vahel, venitab silmad mändide tippu külma päikeseni, tekib tunne, et oled pildi sees, hingad filmiga ühes rütmis. Ülisuured lähiplaanid, kedagi ei jäeta kõrvale, mitmel korral vaatab Glass otse silma sisse ja küsib: "Mida sina minu asemel teeksid? Elad kaasa või mõistad hukka?"

Monumentaalne loodus, loomulik valgus, piisad kaamera objektiivil. Taevas ja näod! Näod, mis üksi pilguga ütlevad rohkem kui mõni teine rääkides tunde. Unenäolised flashbackid. Selgelt andekalt oksendav taimetoitlasest DiCaprio söömas toorest maksa või magades värskes hobuse korjuses.

Ja kui Lubezki valitseb vaataja sisikonda, hõivab Iñárritu  mõistuse: väike filosoofia kodune töö: põtrade laskmine puunotist või tantsisklevad piisonid või iidne jumalakoda. Kaugelt mitte ilmselged otsused ja rasked moraalsed dilemmad. Ja lihtsast loost saabki vaata et filosoofiline traktaat elu mõttest ja tahtest ja...

... inimese elajalikust julmusest, mida me parema meelega ei tunnistaks, kuid mis kogu kultuurikihile vaatamata aegajalt ja kõige ootamatutes kohtades, mõtetes, mõnel nõrkus- või meeleheite hetkel end meile meelde tuletab. Mulle tundub, et sellisena kujutab Iñárritu inimese tõelist olemust ja raske on temaga mitte nõustuda.

DiCaprio ja Hardy pilgud +  Iñárritu realism ja sõnatu proosa + Lubezki sümbolism ja poeesia =
film, mis rebib naha ja murrab luud, viskas sind alla kaljudelt.

Film "Amores perros" Alejandro González Iñárritu, Mehhiko 2000

Õhtul vaatasin filmi "Amores perros", Mehhiko 2000, režisöör Alejandro González Iñárritu. See on esimene film Iñárritu "Surmatriloogiast" kuhu kuuluvad veel "21 grammi" (olen näinud, aga hetkel küll pilti ette ei tule) ja "Paabel".

Ma pole ammu nii palju verd näinud. Film on brutaalne ja julmalt realistlik. Ilustusteta, roosade toonideta. Kompositsioonilt huvitav, aga vist mitte uudne.  Film koosneb kolmest kokku põimitud loost, mida ühendab kindel ajahetk - antud juhul hirmus autoavarii. Kahes esimeses loos küll, minu meelest on tegu pigem kire ja armumisega, kui armastusega. Üldse on kogu film, va ehk viimane lugu (kodutust), äärmiselt külm. Ka kõige tugevamad tunded paistavad hingetutena.

Esimene lugu räägib noorest mehest, Octaviost, kes on armunud oma pätist venna naisesse. Mees püüab köita oma väljavalitut rahaga, mida teenib koera - heatahtliku, kuid väga heade võitlusvõimetega looma - abil. Tulemused on ettearvatavad. Lõpp on laastav. 

Teine lugu räägib ärimees Danieli ja modell Valerie intriigist. Nende ühise elu algus ebaõnnestub - Valerie satub autoõnnetusse, mille tulemusena üks tema jalg amputeeritakse. Armastajate vahelise konflikti keskmeks osutub Valerie pisike koer. Lugu lõppeb purunenud unistustega.

Kolmas lugu räägib El Civost, romantilise hulguse välimusega esndisest mässajast, kes peale 20. aastast vanglas istumist hakkas killeriks. El Chivo armastab oma tütart, kes peab teda surnuks, kuid hulgus loodab ajapikku siiski võita tütre südame. Seni suunab El Chivo kogu oma armastuse kodututele koertele. See minu meelest on ainuke lugu ses filmis, kus armastust ka päriselt on, see muudab inimese paremaks ja vaatamata jõhkrale süžeele lõpeb lugu lootusega.

 Vaatasin, et filmi pealkirja on erinevatesse keelde tõlgitud erinevalt, kuid perros on igal juhul "koerad" - ja koerad ongi siin filmis süžee seisukohalt kõige olulisemad. Octavio koer tapab võitluskoera, millest sünnib vaen ning hilisem autoavarii. Octavio haavatud koera korjab üles hulgus El Chivo, misjärel terveks ravitud koer tapab kodutud koerad, keda El Chivo armastas. Avariisse sattunud modellil on ka koer, kes kaob naise korteri põrandas olevasse auku. Naine püüab päevi koerakest kättes saada elades samal ajal läbi tragöödiat vigastatud jala tõttu rikutud elu pärast.

Ühesõnaga, ma filmidest väga ei oska. Aga - värske ja emotsionaalselt palju pakkuv. Uskumatult kavalalt põimitud lood, mõte sellest, et ka iga vähetähtsana näiv tegu võib mõjutada teisi inimesi,  tugev, lausa matemaatiliselt välja rehkendatud surve vaataja emotsioonidele ja närvidele - kõik need koeradraamad on peaaegu füüsiliselt rasked taluda. Mul igatahes oli koertest rohkem kahju, kui inimestest.

Aga soovitan. ma kavatsen kaks järgmist filmi ka ära vaadata.

"Woman in Gold" (2015), režissöör Simon Curtis

Vaatasin raamatule lisaks filmi ka ära.
 "Woman in Gold" (2015), režissöör Simon Curtis

Maria Altmanni võitlus Austria vastu saavutamaks omandiõigust perekonnale kuulunud ja natside poolt varastatud maalide üle. Ühe naise võitlus terve suure riigiga. Ebatavaline konflikt loob tugeva karkassi loole, kus puudub nii keerukas süžee kui detektiivile omased mõistatused, kuid mis sellegi poolest hoiab pinget lõputiitriteni välja. Film väärtustest ja minevikust. Kohtuvaidlus vaheldumisi maitsekalt vormistatud perekond Bloch-Baueri minevikuga on otses mõttes huvitav vaadata.

Ja väga ilus. Nii silmale - võrratud kaadrid nii oleviku kui mineviku Viinist, kui kõrvale - Hanz Zimmer jäi meelede juba "Kariibi mere piraadid: Musta pärli needusest" ja nt "Lõvikuningast". Maria Altmanni mänginud Helen Mirren on minu meelest naine sellest sordist, keda aastad vaid kaunistavad. Meeldiv näitlejatöö. (Ryan Reynolds nii palju muljet ei avaldanud). Oleks ma vaadanud filmi nö puhta lehena, enne O`Connori raamatut ja sellele järgnenud googeldamist, oleksin äärmiselt rahul olnud. Oleksin pidanud kino kauniks ja südamlikuks. Oleksin kiitnud režissööri, või siis, kiidangi režissööri, ikkagi, sest lugu on khm, parandatud, kuid ekraanil paistab sellegi poolest ladus ja loogiline.

Sellega saab vaieldamatu ilu otsa. Edasi on vaieldav, sest ma kõigepealt lugesin O´Connori "Daam kullas" ja siis veel googeldasin. Ja nii juhtuski, et mõned asjad jäid hinge peale. Tunne, nagu mind oleks tillitatud. Nt. Kui filmis näidatakse üksildast, heldimust tekitavat vanaprouat, kes kogub raha nõudepesumasina tarvis. Tegelikult oli Maria Altmann siiski üsna varakas ärinaine ja kunstikollektsionäär. Kui filmis püütakse raha - väga suure raha - teema täiesti maha salata, kogu tähelepanu suunatakse, utreerides, mõnes kohas absurdini,  vanaproua hingelisele sidemele maalidega, siis - pisendamata vanadaami hingevalu hetkekski, ei usu ma üldse, et ta maalidest saadava tulu peale kordagi ei mõelnud. Seda enam, et Maria Altmannil on neli last. Ma küll mõtlen koguaeg, kuidas mu beebs tulevikus koolid saaks makstud või kodu soetatud. Vaevalt, et emad ses osas üksteisest väga erinevad. Jälle, vähendamata hetkekski holokausti õudusi, on filmis näidatud sakslased viimseni karikatuursed. Kohati jääb mulje, et kaadrist on puudu üksnes vardasse torgatud lapsed. Euroopaliku kohtusüsteemi selge trollimine ja moment rohkem ei meenu. Aga sellest on küll, et panna mind mõtlema, et... et mulle meeldis, aga... :)

"Lemmikloomade salajane elu" ja "Trollid"

Kui sul on viieaastane laps, siis tõenäoliselt juhtub sinuga üks kahest: sa kas hakkad multikaid armastama või vihkama. Minuga, kes ma pole kunagi armastanud kinos käia (palju nihelevaid, krõbistavaid, sahistavaid, nuuskavaid ja köhivaid inimesi koos ühes mitte eriti suures kinniste ustega saalis - iuu!), juhtus õnneks esimene. Sedavõrd, et salaja unistan juba mõnest hilisõhtusest kinokülastusest, kus saaksin vaadata (lapseta) ENDA POOLT VALITUD filmi. Aga noh, siiani olen piirdunud siiski argipäevaste (tühjad saalid) multikaseanssidega, mille valib viiene.

Eelmisel nädalal käisime vaatamas "Lemmikloomade salajast elu" .
See oli hea. See oli kerge ja humoorikas. Tegelasteks olid karikatuursed ja koloriitsed loomakesed erinevas adekvaatsuse astmes, mis varieerus kergest nihkest oravate (buldog) või Mehhiko seriaalide (spits Gidget) suunas  kuni täieliku hullumeelsuseni (jänku Snowball, kanalisatsioonis elavate jõmmide jõugu juht).

Film on väga ilus, suurepärane graafika ja kena disain. Atmosfääriline. Stiliseeritud New York  on kaunis viimse pikslini.
Muhelema panid mitmed vahvalt pakitud viited ja kniksud kinoklassikale - "Vanglaekspressist" "Džässis ainult tüdrukuteni".
Muusikalist tausta kiidan, sümpaatne ja eriilmeline, kus muu hulgas leidis koha ka selline meistriteos nagu "You`re my best friend". See, mde, oli vist minu lemmikkoht üldse.

Seejuures, filmis puudusid vulgaarsus ja küünilisus ja suures laastus polnud siin ühtegi tõelist lurjustki. No tõsiselt, minu silmis ei kvalifitseeru keegi. "Episoodi kuningas" punnsilme sfinks-kass? Minge nüüd, ta on hullult naljakas. Maa-alune madu? No... tema ehk veaks väljagi, kui teda oleks filmis pisutki rohkem. Kodutute loomade püüdjad? Nemad on siin vaid "peksupoisid", nagu pätipaar "Üksinda kodus". Lõpuks, jõugu pealik - valge ja karvane Snowball? Ta on mu meelest lihtsalt peast haige psühh ja me ju ei nimeta lurjuseks halvasti käitunud inimest nt, kui probleem tuleneb ilmselgelt meditsiini valdkonda kuuluvast küsimusest. Ja üldse - oleks ta normaalsem olnud, oleks kino igavam.

Kõik koostisosad kokku andsid suurepärase meelelahutuse ja garanteeritud hea tuju päeva lõpuni, soovitame!
:)

**

Eile käisime lapsega botaanikaaias, sealt edasi jalgsi kesklinna - plaanis oli osta advendikalender (jäi ostmata) ja süüa kiirustamata kusagil mõni maitsev suutäis. Me pole küll eriti ilmatundlikud - armastame igasuguseid ilmu, aga no eile tundus ikka kuidagi ilge hall see olemine, külm tuul puges põue ja sundis käed sügavamale tasku. Niiskus ajas kananaha ihule ja näkku sabistava vihma peale oleks tahtnud karjuda. Ja siis me kuskil nägime "Trollide" multika plakatit - niiiiiiiiii roosat, et meil tekkis plaani muutus. Soe kinosaal tundus täpselt see, mis vaja. Kohvi, kakaod ja kummikommi. Ja siis veel see ere ja helge - "Trollid" - see ausõna, ravib igasuguse halluse ja kaamose ja võib-olla isegi nohu.
Tohutult värviline, südamlik kino. Elujaatav, õnnest igal võimalikul hetkel ja kallistustest iga tund. Pisikesed erivärviliste juustega olevused võluvad nii suuri kui väikseid. Mille tõestuseks - haha - vaatasime lõunast 3D seansi täpselt kolmekesi - mina, minu laps ja üks võõras vanem meesterahvas täpselt keset saali.
Vaatamata sellele, et päriselus see 1,5 h ongi minu jaoks viimane piir, mil ma sellist värvide pillerkaart taluda suudan (v. k. kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid suusapükse??) ja sellise optimist-põmmpea seltsis nagu trollide printsess Popi, ei suudaks ma elada niigi kaua, kritiseerida ei taha. Eile meile tõesti sobis. Kiidan Rolfi ja Saarat, jne, kes tegelaste hääle andsid. Ma arvad, et "Trollid" on küll midagi, mis ka täna veel aknast välja vaadates tundub definitely a must-watch.

Räägitakse, et selleks, et saada õnnelikuks, on vaja troll ära süüa. See, kodanikud, ei ole tõsi. Selleks, et saada õnnelikuks, peab "Trollid" ära vaatama. ja kui mõni kangem juurikas peale seda ikka veel kurbust tunneb, kallistage kedagi. Iga tund kella peale või tulenevalt meie kliimavööndist - võimalikult tihti.

Hoogu satun jah, vabandage.
:)

Väike filmimaraton

Uhh, ärkasin. Ärgata päeval kell kaks on veider. Aga oli võimalik, sest laps, kes muidu ei ole minu vabal päeval nõus lasteaeda minema, sel korral lausa kibeles - nimelt oli tema kord rühma korrapidaja olla. Mõtle - ta saab aidata söögitädil köögist süüa tuua ja lauda katta ja teavitada teisi lapsi söögi ja muudest aegadest. Selle nimel ju tasub, ometigi, lasta emal ka ükskord end välja magada lasta nt.

Olla on hea ja imelik. Sõin ja kohvitasin korraks läbi sõitnud emaga. Ilm on ilus, teha on palju aga ei suuda otsustada, millest alustada. Kas panna enne ahjud küdema või korjata pesu õuest või panna punapeedid keema või... ja kuni otsustanud ei ole, joon veel tassi kohvi ja annan teada, et.

Et viimasel paar õhtul ja ööl olen veel ühe sokipaari valmis saanud ja selle kõrvale rida filme vaadanud, sedakord siis kunstnikest. Vaadatud said Klimt, Modigliani, Rembrandt, Pollock, Vermeer ja van Goghi elust rääkivad teosed.
 

Peab ütlema, et autorid ei ole end tagasi hoidnud ega tegelasi haletsenud. Selge see, režisööri nägemus ja romantism ja boheemlaslik fluidum, kuid kokkuvõttes on ei jäta need poisid endast teab mis kaunist muljet. Kõige muu hulgas joonistub muster "võtta naine ja käia talle närvidele kõrgkunstilise ahastusega a´la "ta on minu viimane võimalus!" (Pollock vestluses abikaasaga oma noorest armukesest). Rembrandt kiusab sünnitusest veel mitte toibunud Sakiat, Vermeer aga luuletab ühistöös abikaasaga 15 (VIISTEIST) last, kuid pärlkõrvarõngaga portree tarvis vajab siiski teeniatüdrukut, noort ja prisket soovitavalt Scarlett Juhanssoni esituses. Ja et suu oleks lahti! Film Klimtist on sedavõrd arthauslik, et ma jäin kaks korda magama ja lõpuks ei saanudki aru, kas filmiloojad mõistavad Klimti hukka või on hoopis kadedad. Modigliani - no teate. Teoorias olen ma küllaltki rahumeelne inimene, kui kinos näidatud Modiglianile annaks küll mööda pikka kaela kõrvu, ausalt.

Ja ainult van Gogh, nagu korralik inimene muiste, käis regulaarselt kaks korda nädalas bordellis ega komposteerinud kellegi aju.

Ja need inimesed, Vincent.  nimetavad meid sinuga, hulludeks :) .

"Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" (2003)

Õhtud algavad kell 21, siis võib minna magama. Eile magasin päeval mitu tundi, raiskasin une ära. Nii et õhtul vaatasin filmi.
“Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad” (2003), Lõuna-Korea, Saksamaa.
Lummav ja täiesti sisutühi kino. Atmosfääriline, mahukas ja hingematvalt kaunis, kuid tühi.
Jäi mulje, hr Kim Ki Duk ei vaevanud end eriti budistlike munkade olemise peensustesse süvenemisega. Otsustas köita meedia tähelepanu isikliku persooniga tehes sellise “sügava” filmi igavikulisusest. Ei teagi, kas ta hindas end üle või juhtus tal midagi muud, igatahes välja tuli nagu tuli.
Ma imetlen kunstnike, kes on võimelised nägema maailma mõnes detailis, milleski väikeses ja tähtsusetus – elu kogu tema mitmekesisuses. Siin juhtus vastupidi – nii paljulubav temaatika ja sedavõrd primitiivne tõlgendus (kui mõningase arvu loogiliselt mitte eriti seotud, hingeliselt mitte rikastavaid ja enda järel küsimusi mitte jätvate sündmuste üles loendamist saab üldse tõlgendamiseks nimetada).
Kui see film oleks raamat, siis oleks see autori hingeliste läbielamiste väga kuiv ümberjutustus mõistujutu vormis (olgugi, et mõistujutud kannavad endas alati elujaatavaid motiive, siin aga on enesepiinamine ja armastusest lahtiütlemine O_O).
Süžee on lihtne ja sirge nagu elektritulp. Tõenäoliselt oli mõeldud, et film paneb mõtlema elu ja surma üle, selle üle, et igal teol on tagajärg, vastutusest ja kahetsusest… Jutustamise viis lõpuks väsitab veidi, film oleks võinud pool tundi lühem olla.
Sellegi poolest, ma nautisin. Trehvas õige moment – palavusest juhmistunud mina ja Kim Ki Duk (hr nime kuju meeldib mulle samuti). Mõelda ei jõudnud ega tahtnud, vaevlesin unetuses. Ja siis need aeglaselt vahelduvad tohutult kaunid maastikupildid –  režsööritöö on üsnagi muljetavaldav. Lisaks visuaalsele naudingule oli film ka akustiliselt hurmav. Miinimum dialoogi, ühtegi ülearust sõna, selle asemel looduse hääled harmoonias muusikaga. Vaatasin ja mõtlesin, et ujuv maja keset järve keset imekaunist inimtüha loodust – see on mu unistuste elupaik. Väikesed, väikeste koskedega jõed ja kivid – loodus elab oma elu, miljoneid aastaid oma seaduste järgi ning inimelu on võrreldes sellega isegi mitte liivatera, midagi veel väiksemat.
Väga meeldis filmis näidatud seks. See oli ainuke, mis jättis siira mulje. Aus, robustne, loomalik ja ürgne tung. Vaatasin ja uskusin, ja – see on päris, see on elu – kahjuks .
Kokkuvõttes, ilusad liikuvad pildid, neid tasub vaadata, kuid tingimata õiges meeleolus. Teisel juhul ärritab. Muide, Eetikaveeb soovitab filmi vaadata, väidab, et on vaimselt rikastav. Kogu lugupidamise juures Eetikaveebi vastu, ma jään eriarvamusele.

 <a href="http://www.bloglovin.com/blog/14972903/?claim=9yrtat948h7">Follow my blog with Bloglovin</a>