Üks heategu iga päev

… kell on alles hommik, aga mul on juba tehtud.
Ja nimelt. Juhtub, et minu majas käituvad asjad veidralt, poevad peitu kõige pimedamatesse nurkadesse, maskeeruvad teisteks, asjasse mitte puutuvateks asjadeks, ühesõnaga – ei leia.
Nii läksin täna hommikul poodi eesmäegiga osta järjekordne aknapesunuustik ja kraabits ja kui juba – siis prügi- ja kassiliivakühvleid ja harju ei ole ka kunagi palju, jms.
Poest väljudes põrkasin uksel kokku ühe daamiga minu minevikust. Ei mäleta, mis põhjusel, kuid ma ei meeldi sellele daamine üldse, minus on midagi, mis teda ärritab, eranditult iga kord.
Nähes mind Tuhkatriinu komplektiga kaenlas, naine peatus ja esitas küsimuse:
- Noh, koristajaks hakkasid või?
Ja lisas siis lootusrikkalt:
- Löödi töölt minema?!!
- No jah, - valetasin sirge näoga, - Läks kuidagi nii. Päeva pealt, ei mingeid kompensatsioone. Hea, et mind üldse nüüd kuhugi võeti, neli kuud katseaega ja töövahendid peavad endal olema…
Naine puhkes õide. Silmnähtavalt. Isegi meik kohendus näonahaga ja rüht paranes märgatavalt.
Nii vähe, kodanikud, ongi vaja, et teha inimene õnnelikuks.
Tänane päev ei ole asjata elatud päev.

Inimestest, imelistest..

Teate seda anekdooti, kus ämm kinkis väimehele kaks lipsu. Väimees, kena inimene, et ämma mitte solvata, pani ühe kohe kaela. Ämm vaatas ja sisistas siis solvunult läbi kokkusurutud huulte:  - Nii ma arvasingi, et teine ei meeldi!


Täna, jooksin korra sõbranna töö juurest läbi, et tagastada temalt laenatud raamat. Sõbranna tuli mulle vastu mantlit kõvasti keha ümber hoides, nagu külmetaks või midagi. Küsisin, et kas ta on haigeks jäänud või mis, sest ruumis oli selgelt soe. Vastuseks lõi sõbranna mantlihõlmad valla ja mina kaotasin kõnevõime.
St, ei, ta ei olnud alasti.
Ta oli riides.
Tal oli seljas kullast tikandite ja pitsist vahesiiludega (andke andeks mu ehk mitte täpne terminoloogia, ma... ) nahkseelik ja nii paljude sädelevate kivikestega kaunistatud kampsik (see vaat, on küll täpne sõna), et seda võib julgelt IV taseme kuulivestina kasutada.
Toibudes tundsin huvi, millest selline järsk imidži muutus.
- Ära irvita, - ütles sõbranna.  - Ma pean kahe tunni pärast ämmale vastu minema.
(Ha hahah - see pole postituse lõpp, kuigi, just sain aru, võiks vabalt olla!)
Ühesõnaga, eilse õhtu ja suurema osa ööst veetis sõbranna kodu ämma poolt kingitud esemetega kaunistades. Tal on nüüd köögis Eiffeli torniga kell ja karjastega tassikesed, elutoas nümfidega vaas ja vesirattaga purskkaev ja langevate rõivastega jõleda naisega maal ja teist, kiisudega maali ei õnnestunudki leida, ei majast ega garaažist, ei teagi, kas on rotid ära söönud. Ja seljas ka kõik puha kingitusteks saadu, oleks meil tänav punaste laternatega, võiks minna viivitamata.
- Mida sa naerad?! - naerab sõbranna ise ka peaaegu pisarsilmi, - sa pole veel näinud mu kotikest, leopardi mustriga! Saad aru, ta ju teeb seda kõike siiralt, kingib puhtast südamest! Armastab oma poega ja mind ka veel, püüab rõõmustada, nii et olgu, ma kannatan ära, ta tuleb kõigest nädalaks, ma ei hakka head inimest solvama ju!

Niisama

Infoks: ma ei ole kommentaaridele vastanud, sest ei ma ei saa kommenteerida oma blogi, mh anonüümsena, proovisin mitmest erinevast seadmest. Põhjust ei leia. Nii et... ei teagi, mis saab. Postitada veel saan, aga pole midagi tarka öelda. Upd: proovisin: teiste blogisid saan kommenteerida. Ainult enda oma ei saa, no... seletamatu.

Puhkus saab kohe otsa, laps on kaks päeva iseseisvalt koolist koju tulnud. Küll - eile tassis koju kaasa ka kõik need asjad, mida kaasa tassida vaja ei ole ja täna veetis poolteist tundi sõbraga pargis kooli puhvetist kaasa ostetud rämpsu süües. St, peale kooli jäi kooli lähedale parki piknikule. Oh.

Ja mul on ... sügis kuidagi. Praegu on kõikse ilusam - poeetiline, suursugune, saladuslik. Kõik see kostüümide pidev vahetumine ja kiiresti muutuvad tujud. Värviliste lehtede kimbud, nohud ja melanhoolia. Aga vist pigem helge. Melanhoolia, ma mõtlen.

Tikkisin. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud. On inimesi, kes vaatavad kassikeste pilte või naljakaid loomavideosid vms. Kui minul on see aeg, mis mingil põhjusel üldse millekski ei kõlba, vaatan käsitööde pilte, Pinterestis või Instas või mujal. Ja kadestan, heatahtlikult vist, kuid siiski, inimesi, kes seda kõike oskavad. See on üks minu nõrkasid kohti - ma olen käelistes tegevustes üllatavalt koba. Ja see kuidagi, ma ei tea, ei mahu hinge. Nii et ma perioodiliselt ikka ja jälle midagi teen. Pisikesi asju - suurteks pole kannatust. Nt koon igal talvel mõne paari sokke. Või käpikuid. Või heegeldan mõenele käterätile pitsi ja olen siis ise hullult vaimustuses, haha.

Ma tahaks osata maailda, mulle meeldib mõte maalivast minust, aga mul pole vähimatki annet. No kohe üldse, eelkõige jääb mul puudu fantaasiast.

Septembris ma tikki(si)n. Tellisin Hiinast komplekti, kus on kõik vajalik koos - muster, kangas ja lõng. Alguses vaatasin peeneruudulist kangast ja tundus, et nii peenikeselt ei ole üldse võimalik. Aga hakkas minema, väga meditatiivne tegevus.

Lugenud olen ka. Esimest korda elus Terry Pratchettit, Kettamaailma sarjas ilmunud lugusid väikesest nõiast nimega Tiffany Aching. Ma pole ei ulme ega noortekate lugeja - üldse (eelarvamused, eks), aga meeldis ikkagi. Lõpuks vist vajus veidi ära, aga nii üldsiselt oli lõbus. Võimalik, et loen veel. Nt surmatriloogiat.
Minuga on nii, et vaatamata sellele, et lugesin raamatuid ka lapsena, on mul lugemata vist enamus olulistest lasteraamatutest, mida nö lugeja-rahvas enamasti lugenud on. Kogu Lindgreni looming, kõik Muumid, kõik Potterid ja Pratchettid ja Jules Verne ja Montgomery ja Burnett ja... nii pikalt edasi. Ei teagi, mida ma siis lugesin. Muinasjutte kindlasti ja "Saja rahva lugude" sarja. Arvan, et põhjusel, et kuna vanemad ise ei lugenud (ja ka nende vanemad ei olnud lugeja-inimesed), ei osatud valida või suunata. Nüüd mõnda asja enam ei viitsi ja mõnda ootan, et saaks lapsega koos lugeda. Kevadel proovisime Muumisid, aga oli see siis kuu seis või midagi - mu laps on suur raamatusõber, aga Muumid ei huvitanud teda üldse. Ehk hiljem? Hetkel on meil ettelugemisraamatuteks Kivirähki "Tilda ja tolmuingel" Ja Koffi "Kirju koer". Mõlemad on toredad, Koffi oma ehk pisut raske veel, aga see eest pakub palju ruumi arutlusteks.

Huvitav, kuidas mõnest lapsest saab lugeja ja mõnest mitte. Eeskuju on kindlasti soodustav tegur, kuid kaugelt mitte alati ju.

Ise loen praegu Sauterit ja Pilve. Ja Unti ja kindlasti veel midagi. Aare Pilve "Kui vihm saab läbi" on kõige parem.

Sarjast: kirjuta lk nt mitte millestki.

Maailm ja mõnda

Kingapoes, naine proovib lakknahast kingi. Ootamatult ütleb müüjale:
 - Mul on jalad erinevad!
 Ma pidin juba minema, kuid taipasin kohe, et toidupood võib oodata. Üksainus lause, aga see eest milline! Salapärane, intiimne ja nii palju lubav! Lause, nagu kingitus!
 - Vasak on kolmkümmend kaheksa, - jätkab naine, - parem – nelikümmend. Kas teil on mõlemat suurust? Ma võtan erinevast paarist.
 Naine räägib äärmiselt enesekindlalt, võibolla pisut agressiivseltki. Ma vaimustun viivitamata, sest naine käitub nagu inimene, kes on kindel, et omab seadusliku õigust vasakule kingale suuruses kolmkümmend kaheksa ja paremale suuruses nelikümmend. On inimesi, kes erinevad igavast normist – no et on pool meetrit pikemad või lühemad või kasvasid käed nagu hüppenöörid või siis, vot, jalad… on nagu on. Suurem jagu neist, olles oma kannatused ära kannatanud, püüab kuidagi kohaneda, mahutada end meie ebasõbralikku standartsuuruses särkide või jalatsite maailma. Kuid on ka neid, kes teavad täpselt, et norm – see on nii nagu nemad. Arusaamatus on see ülejäänud kari igavaid keskmisi ühesuguste jäsemetega inimesi.
 Müüjanna täpsustab, veendub, et kuulis õigesti ning ütleb murelikult:
 - Kellele ma siis teise sellise paari müün?
Võttes arvesse vaenulikust, millisega naine eelnevalt rääkis, oleksin pakkunud, et ta annab teada, et teda see ei huvita. Ausõna, mu silme ette kerkis vapp kirjaga: „Minu jalad on teie probleem!“ Kuid ma eksisin.
Ta kummardus müüja poole ja sosistas tooniga, nagu vana vabamüürlane sosistab nooremale salaseltsi saladusi:
 - Meid, selliseid, on palju!
 Ma olen nüüd mitu päeva vahtinud kaaskodanike jalgu ja mõistnud, mingi sisemise värinaga hinges, mõistnud, et see on tõsi; täiesti juhuslikult avanes minu ees uks, mis on nii pikalt inimeste eest varjul olnud: nad on täitsa olemas. Erinevate jalgadega inimesed. Üks jalg nt kolmkümmend kaheksa ja teine nelikümmend.
 Ja neid on palju!
 A, ja kingi naisele soovitud moel siiski ei müüdud.

Hommik

Street Stories, Sami Uçan, Turkey

Hommik tühjas kohvikus. Siseneb tudengikarva mustanahaline neiu, tellib musta kohvi ja "Kõige mustemat leiba, mida teil on, please".  Söönud kiirest, ostab leiba kaasa ka, seda kõige mustemat ikka, palun, aitäh.

Siseneb veidi kulunud välimusega umbes 50. aastane mees dressides ja nahkses jopes. Nurgeline kuidagi, närviline. Võtab letilt menüü, kuid ei ava, räägib ettekandjaga valjult kuid viisakalt:
- Tehke mulle üks Tšaikovski palun, must ja mõni saiake, aga on teil lihaga?
- Meil on lihapirukaid.
- Kaks lihapirukat siis, ja Tšaikovskile palun sidrunit ja kas Zuckerbergi toote laulda või... ?

Tänaval, tüsedusele kalduv noor mees taljesse töödeldud mustas mantlis. Tema kõrval naerusuine noor naine, hoolitsetud, samuti mustas. Kaugelt näha, et valgekraeg. Noormees naeratab laialt, räägib midagi. Juuksurisoeng ja lühike habe. Möödudes kuulen vestluse katket:
- Nad lubasid! Ma sain loa kasvatada... , - ja teeb pausi. Ma juba jõuan mõelda, et ahhaa, põllumajandus hoopis, üldse poleks arvanud, nii stiilsed... aga ehk siis suurelt, juustufarm vm, noored äriinimesed..
- ... habet! Nad olid nõus, kujutad pilti! - lõpetab mees lause.
Edasise jutu kannab soe septembrituul eemale, üle platsi sillani, pargini...

Prahast, Balašihhast ja okastest

Praha on väga huvitav linn. Nt, nelja seal viibitud päeva jooksul ei näinud ma selle tänavatel ühtegi kassi. Koeri - nii palju kulub. Saksa spits, kaks kuningpuudlit, perekond labradore, mitu kilo kääbusterjereid... Aga kasse ei ole.

St, tegelt ühte me siiski nägime. Ja nimelt loomaaias. Hästi toidetud triibuline loom möödus vaadates meid kerge, võimalik et veidi ülbegi uudishimuga. Justkui meie oleksime puuris istunud ja saabus külastaja. Kasslastel ongi see omadus hästi arenenud - vaadata meid, inimesi, nagu me oleksime aedikus peetavad hamadrillid, tema just lunastas pääsme ja juba mõtiskleb sellest, et maksis kaheldava väärtusega naudingu eest näha meie nägusid ilmselgelt üle.

Praha on veider selle poolest, et ainult siin on võimalik, et olles sõnastanud hädise, selgelt turistiliku: "Sir! Would you be so nice to help us, please!", saad rõõmsalt tšehhi papilt vastuseks naeratuse ja selgelt maakeelse: "No miks ma siis omi ei helpi! Kohe helpime nii palju kui vaja!" Ja aitaski, saatis õige raja otsani, jagas juhatust ja pistis lapsele pihtu teel salaja murtud õitsva õunapuu oksa.

Praha on kahtlemata imeline. Vaade Petrini mäelt on hingemattev. Ümberringi on kõik juba roheline, veidi mäe külge pidi alla keeb ja vahutab valge toomingas ja õunapuud, veel all pool on hõbedane jõgi ümbritsetuna loendamatust hulgast kivikatustest. Ja selle kõige kohal on kevadine taevas täis valgeid Praha tornide vastu kõhtu sügavaid pilvi. Seisad ja peaaegu, et ei hinga ja siis kuuled selja tagant sulaselges vene keeles: "No ja miks sa mu siia tõid? Mis siin vaadata on? Mida ma sellest  Balašihhas näinud ei ole? No, õitseb... mis siis sellest? Meil õitseb ka! No voolab. Meil voolab ju ka... "
Pööran ümber. Nii ongi, umbes neljakümneaastane paar, mõlemad paksukesed, lühikeste jalgade ja punaste põskedega.
Balašihha patrioot teeb verbaliseerib põlgliku "Hm" ja lahkub. Naine, ohates, tipib talle järele. Me seisame veel mõnda aega vaikides ja läheme ka... süüa otsima.

Praha on imeline veel sellegi poolest, et kõik see kaks suure vaevaga mitme kuu jooksul selga söödud kilogrammi eesmärgiga omandada rannahooajaks no mingisugusedki kehakumeruses, kõndisin nüüd nelja päevaga puhta kassi saba alla. Vist selle ainukese, keda loomaaias kohtasime.

Vaade nagu Balašihhas:

(Googeldasin: Balašhha: väike linn Moskva lähedal)


Muus osas: jälgin suure huviga SIILi ja olen sel aastal suures vaimustuses. Meeldib kõik, kontseptsioon, legendid jms. Teeäärsetest kontrollpunktidest mööda sõites on tunne, et tahaks kinni pidada ja ei teagi, kummardada, öelda aitäh, vms. Iga aasta vist tegelikult.
Meie pere mde, on ka esindatud. Lapse näol. Osaleb ühes laagris ja kui hinnata nende harvate, lühikeste ja ootamatult katkevate telefonikõnede järgi, mis ma siiani saanud olen ("Emme, ma ei leia kotist oma pidžaamat!", "Emme ma ei leia kotist oma hobustega mütsi!", "Emme ma sain plaastri!"), on üritusega ülimalt rahul. Ta muidugi valmistus ka kõvasti, harjutas magamiskotis magamist ja marssis hoovis sinilillega rinnas ja lipuga käes iseendale käsklusi andes. Ootab kannatamatult, millal kodutütreks võetakse. Tõtt öelda olen veidi segaduses. Esiteks - kust see tuleb - püüan mitte forsseerida. Võimalik, et lasteaiast.  Ja ega mul ju nt kodutütardamise vastu midagi ei olegi. Kui just peaks, viriseks selle üle, et tüdrukute ja poiste rühmad eraldi on. Minu oma on ju ilmselgelt kotkas! Teiseks - ei mäleta enam, mõttelõng on täna habras (vt ka kella 2:48).
Igatahes - iga okas loeb!

Veidraid ärkamisi

Tegime lapsega tunnise lõunauinaku.
Ärkan esimesena, kergelt hämaras toas vaatan kõrval nohisevat last. Ta on nii ilus. Imetlen ja imestan,  tema nahk, põsed ja huuled - imetabane värv ja... ebamaine, valgustpeegeldav kuma ja... ja siis mul tuli meelde, et enne maga minekut mängis laps vlogijat, täpsemini meigivideo tegemist.

Tüdruk ja kass

CAT AND COFFEE by Cary Chun Lee

Meil käisid hommikul külalised. Üks pisike tüdruk emaga.  Armas, heliseva häälega tüdruk astus tuppa ja nägi päikesevanni nautivat kassi:
- Aaaaa! - pistis tüdruk kiljuma. - Kiisu!
- Aaaaa! - pistis kiisu kiljuma.  - Tüdruk!
Järgmisel hetkel, näidates üles üllatavat üksmeelt, sukeldusid mõlemad diivani all.
Rõõmsalt naerdes haaras tüdruk kassi tagumistest käppadest. Lapikuks muutunud kass sai sedamaid valguse kätte tiritud. Ma juba sõnastasin mõttes käsklust "Fu, lase kass lahti!" kui tuppa sisenes tüdruku ema:
- Tüdruk! - ütles ema rangelt. - Mida sa teed! Ta on ju must!
Ma juba avasin suu protesteerimaks, et kui must üks kodune kass ikka on, kuid märkasin siis kassi paluvat pilku. Panin suu kinni. Sülest vabastatud kass põgenes otsejoones sauna, millega kardan et kinnitas tüdruku ema veendumust hügieeni küsimuses. No olgu siis nii.
:)

Ornitoloogiast

Birds by Ben Lowe

Siisike Harri armastab hommikuti laulda. Ohakalind Helmut aga süüa ja söögimaja posti vastu nokka teritada. Teritab nii püüdlikult, et mul on hirm, et ta kavatseb sellega Harri surnuks torgata. Valju laulmise eest. Helmut ise laulab harva ja hädiselt. Vii või logopeedi juurde. Või siis äkki selle pärast, et ta koguaeg sööb ja putru täis nokaga laulab. Kuidas õpetada laulmist ohakalinnule? Olen talle arvutist linnulaulu lasknud. Harri vastab alati, olgu see siis siisike, ohakalind või kas või kanaarilinnu lõõritus. Harril see eest täitsa suva. Kanaaju, selline.

Inimlikust kassist, kavalast lapsest ja lihasööja-kääbushamstrist

Illustraator Ruth Hurlimann, pilt raamatust "The Cat and Mouse Who Shared a House"

 Ma olen koguaeg arvanud, et mul on kiuslik kass.
Meie pere hommikud algavad nii, et kõigepealt ma teen kohvi endale ja lapsele ja teise liigutusena, veel enne kui kohvi jooma hakkan, annan kassile paki konservi. Edasi on lihtsalt hommik ja hommikusöök.
Kass, kes sai süüa esimesena, istub enamuse sellest ajast külmkapi ees taburetil ja vahtides vaheldumisi mind ja külmkappi näljase näoga, räuskab, nagu ma oleks ta viimase moe kohaselt nt neoonroheliseks värvida lasknud.Tõukan ta taburetilt maha  - sest see on minu koht, ma tahan ka hommikust süüa  - korda kümme, ta hüppab ikka tagasi kohe, kui ma kasvõi korraks tagumiku taburetilt kergitan.
St, vesi ja krõbuskid on koguaeg ees. Igal hommikul saab paki konservi ja kui me sööme midagi, mida tema ka tahab, anname.
Täna hommikul me sõime munavõid leiva ja õunaga, ja munavõid meie kass sööb, kuid munad veel alles keesid, kui kass juba röökis. Teen külmkapi lahti, no pole midagi anda. Mitte ühtegi liha/vorsti/hapukoort. Üleeilse frikadellikastme sõime eile lõpuni. Pakkusin keedukartulit. Kass vaatas mind näoga, nagu et kui ta oskaks sülitada...  Õnneks siis märkasin kodujuustu. See sobis, nii ääri-veeri, mossis näoga limpsis vedelama osa ära. JA HÜPPAS SIIS JÄLLE TABURETILE KÜLMKAPI ETTE. Mispeale ma lubasin, et söödan ta hamstrile (kohe räägin), mispeale ütles laps:  "Ta tahab lihtsalt midagi head!"
 Ja teate, mu silmad avanesid ja ma sain kohe kõigest aru! Ta polegi kiuslik! Ta lihtsalt tahab ka "midagi head"! Nii inimlik, eks. Tahaks midagi head, aga mida täpselt, ei tea isegi. Me oleme nüüd kassiga hoopis lähedasemad. Hinges. Vist.
Seletasin lapsele, mispeale väike tarkpea-väljapressija jagas kohe ära: "Kas ta võib nüüd meiega koos magada?"
(st, veeta öö meie magamistoas mind ja mööblit mööda kareldes, sahistades, kraapides ja asju ringi veeretades)
"Ei! ... Aga ostame talle õhtul pasteeti!"

Mde, ma pole siin vist rääkinud, aga on selgunud, et meil on lihasööja-kääbushamster. Ausõna, ma olen ise näinud, kuidas ta on mitu korda üritanud toituda meie vaesest kassist.
St, kass tavatseb vedeleda hamstri puuri peal või kõrval, ilmse sooviga pakkuda seltsi ohutuna näivale puuriloomale. Kuid tasus kassil vaid korraks valvsus kaotada ja oma nina, st, mitte karvase koonu, vaid nina puuri vastu unustada, kui hamster hambad sisse lõi. Kassile ninna. Sellest ajast peale on meil kodus üks klaasist küünlajalg vähem. Kusjuures, ma oled seda teine kord veel näinud, õnneks siis puuri kõrval küünlajalga ei seisnud.

Jänestest ja inimestest

Usun, et igas kodus, kus on laps, on ka mõni veidi väsinud jänes. Kui pole jänest, on ühesilmaline koer, kolmekäpaline karu või tolmune roosa elevant. Sest igaühel on mõni võimalik, et mitte kõige arukam, kuid see eest suure ja sooja südamega sugulane, kes leiab, et just lifti suuruse jänese kinkimine lapse esimeseks sünnipäevaks on maailma parim mõte. Meil oli kõik nagu kõigil - esimeseks sünnipäevaks, lapsest kaks korda suurem loom, keda laps kõigepealt kartis, siis armastas, siis unustas. Edasi oli ka kõik nagu kõigil - aastaid oli jänks koguaeg jalus, tõstsin aga ühest toast teise ja teisest nurgast kolmandasse. Peale seda, kui üks meid vahest külastav labrador meie jänkus oma eluarmastuse leidis ja temaga järglasi saada üritas, tõstsin jänku pööningule.

Pikalt pööningunurgas seisnud ära-armastatud jänku tõin uuesti alla ühe hiljuti "kõik viskan ära, muidu me upume asjadesse" koristushoo ajal. Mul juhtub neid hoogusid regulaarselt, tihedamini vist päris talve lõpus, siis kuidagi tundub, et kui kevadele ruumi teha, siis ta tuleb sedamaid.

Oh, muidugi ma kahtlesin. Aga kuna me sellest jänesest viimati puudust tundsime? Ja tal polnud isegi nime! Ja nii mul käsi tõusiski. Kodusesse konteinerisse panna ei saanud - risk, et laps teda seal näeb, on suur. Viskasin pagasnikusse. Töö juures parklas võtsin jänesel kõrvust ja marssisin maja taha, sinna, kus konteinerid. Ja siis sai sihikindlus kuidagi otsa. Konteinerisse viskamise asemel panin jänku istuma pehmesse valgesse lumme seljaga vastu konteinerit. Ja läksin tööle mõeldes filosoofilist mõtet mõnest vaesest lapsest, kes jänkut leides rõõmustab, viib koju, peseb puhtaks ja paneb ehk nimegi...

Tööl hakkas süda valutama. Rangelt võttes ei olnud see minu jänes. Mina ei saanud teda sünnipäevaks, mina ei ole teda kartnud, armastanud ega unustanud. Aga ära viskasin mina.

Ja juba ma jooksen kontsadel värskel lumel libisedes uksest välja, piki maja, nurga taha, püüdes näha läbi pudeneva lume - on jänks veel seal? Kas on ikka alles, ega keegi teda leidnud ja omastanud ei ole? Jess, ei ole! Alles, istub, vaeseke ja ootab mind!

Arvate, et ma selle pärast kirjutasin? Liigutava finaali tõttu või midagi? Vale, sõbrad, lugejad. Kõik algas hetkest, kui ma jänese konteineri kõrvalt sülle haarasin, lumest puhtaks raputasin ja tagasi minema hakkasin. Jänesega, mööda valesti pargitud Maseratist, millele toetus nägus, elegantse eest lahti oleva mantli ja kohvitopsiga mees, keda ma isiklikult ei tunne, kuid linna peal olen varemgi näinud. Mees jälgis mind selgelt leebe sümpaatiaga: mantlita naine kingades jookseb läbi lumesaju prügikonteinerite juurde ennenägematut saaki püüdma - mitte veel väga räbaldunud jänest! Mees on kindlasti suur demokraat ja mõistab väikesi, prügikastide kõrvalt leitud inimlike rõõme. Selgelt sooviga mind toetada, ta naeratas ja näitas mulle taevasse pööratud pöialt! Ja naeratas veel, umbes näoga, et "Oh, ma oleks isegi üles korjanud, kuid klassikaline kasvatud, kas teate -  ei hakanud daamist ette trügima!"
Ma kohmetusin. Punastasin ja pomisesin mööda minnes: "See on minu jänes!"
Mis peale tõukas mees end auto küljest lahti ja sirutas käed ette pöörates peopesad minu poole. Umbes et: "Mis te nüüd, mis te nüüd! Loomulikult on see jänes täielikult ja lõplikult teie, madaam!" Jätkata seda vestlust mina ei suutnud, kindlasti oleks see kõik veel piinlikumaks teinud. Mina ja jänes ajasime pead uhkelt püsti ja möödusime Maseratist ja ausõna, ma tundsin iga ihurakuga mehe vaimustust, kes juba kujutas ette, kuidas ta räägib nt oma armastatule prügikonteinerite juures jänese leidnud hullust naisest.

Jänese panin nüüd pesumasinasse. Eks näib, äkki mõtlen talle nüüd veel nimegi.

Sarjst: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata välja mõelda.
:)

Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased

Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
- Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! - maurab tädi tigedalt.
- ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
- Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
- ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin...
- Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
- Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres...
- Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb...


*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
- (nõudlikult) Kust te kana ostate?
- Ee... siit, lähimast poest...
- (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!


Ja kell on veel alles pool kümme!


*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh... on selja peal tiivad... :) kurat, naljakas ka, aga... millega see maha tuleb?

Maast ja ilmast

Pinterestist, autorit jälle tuvastada ei õnnestunud

Eelmise nädala öökülmadest oli küllalt, et kõik elusloodus peale muru, surma saaks. Nüüd, kui soe on tagasi, näib maailm väga imelik: talviselt paljad puud ja kevadiselt roheline muru, mis lõhnab kord seente, kord kevadise tuule järgi. Öösiti hõljuv delikaatne udu ja summas meenutab see kõik läbi aegade kaunimat postapokalüpsist, just kui pomm oleks plahvatanud ja hävitanud kõik põhjuslikud seosed, ülejäänu aga jäi.
Äkki sealt siis see kevade hõng: uued põhjuslikud seosed poevad maa seest välja muruga koos.


Kuna eilseks (peale kahte nädalat suremist, lonkamist ja kirjalikult rääkimist) oli selge, et sel korral angiin mind ei tapa, käisime surnuaial - hingede aeg ikkagi. Lisaks meile oli surnuaial UFO. Õigemini lendas kohale vilgutades punaseid ja rohelisi tulukesi. Seisime näod taevasse ja vahtisime. Kõigepealt tegime nalja, et ju siis ebaõnnestunult maandunud tulnukad on ka kusagile siia maetud. Siis arvasime, et see droon on kaameratega - keegi filmid surnuaiatulukesi - saame aru. Siis otsutasime, et ikkagi UFO ja millal nad juba maanduvad ja tseremoodiaga pihta hakkavad - tulnuka matus, me tahame näha!
Samal ajal droon tõusis üha kõrgemale, kuni lõpuks kadus pilvedesse, meie seisime veel kaua nägudega taevasse.

Õhtu poole käisime kinos. "Pettson ja Findus: Maailma parimad jõulud". Ma olen varem paar korda pidanud samasisulised etenduse ära kannata ja seepärast lootused ei olnud suured. Mulle millegi pärast ei meeldi need Sven Nordqvisti lood iseenesest, ei viitsi isegi mõelda miks. Üksildane vana mees ja kass, noh, kuidagi. Aga multikas oli aus, üllatavalt vaadatav. Ilus graafika, hea muusika. Soe ja sõbralik huumor. Ja kass, lõppude lõpuks.


Muide, minu kass magab praegu kahe tooli peal korraga. Õigemini ripub kahe tooli vahel nagu jäme karusnahkne sild.

Plüüsist koer, lehm ja "Snickersi" batoonike

Sarjast: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata luuletada.


Reisilt saabunud tuttav rääkis, et lennujaama viivas bussis sai tuttavaks noormehega, kes oli küll kena, kuid tuttavat siiski ei köitnud. Bussist väljudes jätsid hüvasti, kuid mõni minut hiljem otsis noormees ta check–in järjekorrast üles ning soovis talle kinkida pehme karvase mängukoera, mille ta lennujaamas vahetult ostis. Tuttav keeldus koerast. Kümme minutit hiljem tuli noormees uuest, nüüd juba mängulehmaga. Tuttav keeldus ka lehmast. Tuttav oli juba teel passikontrolli, kui noormees ta uuesti üles leidis. Sel korral oli temaga koos väike armas memmeke. St, elus vanainimene. Noormees palus tuttavat, et ta ei arvaks, et ta on hull või midagi sarnast. Ta oli emale lennujaama vastu tulnud ja tahab nüüd emale tutvustada tüdrukut, kes talle nii väga meeldib. Ja veel tahab talle kinkida ühe „Snickersi“ batoonikese. Juba täiesti segadusse sattunud tuttav keeldus nii vanainimesest, kui batoonikest. Selle peale pani noormees batoonikese tuttavale taskusse ning lahkus. Armas vanainimene viivitas hetke, haaras siis tuttaval küünarnukist ja sisistas vaikselt: „Proovi sa ainult mu pojal kaelas rippuda! Kõike head ja ilusat reisi“.
Täna, olles juhtunu üle mõnda aega mõtisklenud, arvab tuttav, et see on üks tema kõige õnnestunumaid suhteid üldse: tutvus, „käimine“, ühine majapidamine, lahutus, alimendid ja natuke hull endine ämm – kakskümmend minutit ja  valmis. Oleks siis nii alati.

Hästi läheb...

Pinterestist, autorit nime ei leidnud.

Mul on puhkus, kaks nädalat sai täis, täpselt nädal on veel ees. Sel korral trehvas hästi, sügisel on palju teha.

Harjuda lapse huviringide graafikuga! Ma olen sellest sordist, kel võtab aega, et harjuda, et ükspäev on neli viisteist ja järgmisel pool viis ja kolmandal kell viis, et ühte kohta on vaja tenniseid ja teise kohta sporditosse. Et trenni päeval tuleb toidupoodi jõuda kindlasti enne - hiljem ei jõua juukseid piisavalt kuivaks föönitada. Et bändiproovi päeval peab lasteaia ja proovi vahel sööma, et...
Muusikakooli vestlusel teatas laps, et sel aastal soovib ta mängida kontrabassi, harfi või vähemalt kannelt. Lõpuks leppisime kokku, et jätkab sel aastal flöödiga, järgmisel aastal mõtleme veel.

Aed ära koristada! Õunaaasta, varusin mahla ja ülejäänu vedasin komposti.Sahvrisse söömiseks olen vaid "Kuldrenetti" korjanud, teised talvekad olid veel toored. Üldse oli väga imelik aasta. Säilituspirn sai valmis augusti algul, suve oma aga nüüd. Ploomid olid veel päris rohelised, kui puu lehed juba maha viskas. Ja nii nad seal siis rippusidki, raagus puu otsas, kuni lõpuks ikka kõlbasid süüa.... Kasvuhoone on veel koristamata ja muru peaks veel vähemalt korra niitma.

Kodu koristada! Pesin aknad ja kõik, kõik, kõik, andsin ära lapse väikeseks jäänud riided, sai parem küll. Mul on saunahoone remont lootusetult toppama jäänud - no ei viitsi tegeleda, st, kõik funkab, kuid sauna eesruumi ja külalistetoa seinad ja põrand on tegemata. Samas, praeguseks on välja kujunenud, et mina käin selles suures tühjas suure aknaga ruumis joogat tegemas, laps zumbatamas. Hetkel mulle näib, et nii on see ruum meile palju vajalikum, külalisi käib meil harva. Samas, eks põranda ja seinad võiks ikka lasta ära teha...

Lugeda! Ma olen lugenud hunniku häid raamatuid, muljetada tahaks, peas mõtlen blogivormis, aga puhkus on ja... võimalik, et kunagi.

Joosta! Sügis on kõige mõnusam aeg joosta. Sel aastal on kuidagi hea rütm ka sees - pistan lapse muusika- või spordikooli uksest sisse ja kuni ta seal, khm, ärge lööge - areneb, saan mina täpselt oma tiirud tehtud.

Istuda maja trepil, juua liitrite kaupa auravat teed ja olla tasa! Vaadata, kuidas õhtud muutuvad üha kargemaks ja udu saavutab sellise tiheduse, et sellest saaks juba kududa esimese, päris kaalutu ja kõige hõbedasema võrgu. Veel kuu aega tagasi olid pilved nii madalad, paksud ja kohmakad, et neid sai käega haarata ja tirida alla poole, nüüd muutuvad järjest õhemaks, läbipaistvamaks ja kõrgemaks tehes teed lõunasse (üle minu maja katuse ida poole tegelikult) lendavatele lindudele. Liblikad veel lendavad, kuid on juba unised ja  muutuvad tihti otse lennu pealt kollasteks kaselehtedeks, mis vastu maad pudenevad.

Kuulata! Metsas võib juba kohata niisugust vaikust, mille peale tekib miskipärast alati tunne, et vaja oleks vabandada. Ükskõik mille või kelle ees. Kerged ja kohati süüdimatudki mõtted, mis sündisid peas suvesoojas ja vahel, kõige ebasobivamal hetkel sealt väljagi pudenesid, on muutunud tüüneks, omandanud kaalu ja lihtsakoelisuse otsekohesuseni välja, keerduvad kerra ja veerevad koos kärbestega magama, kuhugi aju kõige pimedamasse nurka.

Oktoober on aeg, kui suhkrut tee tassis segatakse kauem. Mitte viis minutit kauem, nagu novembris, vaid nii, mõned lisatiirud sinna ja siia.

Õuntest ja inglitest

Tööpäeva lõpp, lapsega kohvikus, ootame. Rahvast on palju, naaberlauas istuvad silma järgi otsustades perekond, ema, isa ja kaks tütart, kõik kenad ja klannitud, ajavad rahulikult juttu.
Minu _juuksekumm_kadus_jälle_ise_ära - sasipäine ingel jälgib neid pikalt. Ootab ära hetke, mil kõrvallauas istujad teda vastu vaatavad, naeratab ja ütleb neile:
- Aga mina oskan nii! - mispeale ajab silmad punni ja nina juure juurde kokku, torkab kaks sõrme suhu ja venitab suud kõrvuni, millest pisikesed roosad kõrvad iseenesest peast eemale kikki lähevad - täielik Gwynplaine ja seda nimetatu kehvamatel päevadel.
Tõmban last varrukast, punastan ja hõikan:
- Laps!
Ingel võtab sõrmed suust ja tardub mõneks sekundiks, siis vaatab korraks mind ja teatab kõrval lauas istujatele valjult:
- Mu emme oskab ka niimoodi teha!

**
Jalutan lasteaeda. Tänavanurgal põrkan vaata ette kokku kahe ehk algklasside ealise tüdrukuga, kes karjuvad:
  - Appi! Ta pillub meid õuntega!
Tüdrukute järel jookseb poiss.
Küsin:
- Noormees, miks te tüdrukuid õuntega loobite?
Noormees mõtleb hetke ja küsib vastu:
- A mis nendega siis teha?
- Õuntega?
- No jah, õuntega ka.
- Ma saan aru...
Poiss vaatas mind heakskiitvalt:
- Hea, et saite...
Poiss tõmbas kopsud õhku täis, röögatas haiget saanud Tarzani moodi ja jooksis edasi tüdrukute poole, kes teda järgi ootasid.

Meil on nüüd oma lätlane

Hello, Kosmos!
Viiamti käisin siin lehel nii ammu, et guugel nõudis mult praegu umbes seitsmeastmelisi kinnitusi, et mina olen jätkuvalt mina. Ma kinnitasin, ladusalt, hetkegi mõtlemata, mis muu seas tähendab, et sel aastal on suvi hea. Mis muide, on juba mitmes hea suvi järjest, mis...üldsegi mitte sellest.

Me ostsime endale hamstri. Lugu algas juba mitu kuud tagasi, kui laps helistas mulle töö juurde ja teatas, et ta sai endale hiire. Kass oli õues hiire kinni püüdnud ja mängis sellega, laps pätsas kassilt hiire ära, tõi tuppa, pani pangi, jooksis teegusid pidavate naabrite poole, laenas sealt peotäis kuiva heina ja näriliste toitu ja oli umbes poolteist tundi õnnelik, kuni kassi poolt siiski juba veidi nätsutatud hiir hinge heitis. Edasi oli laps õnnetu, väga. Mina ei saanud teda töö juurest muul moel lohutada, kui öelda, et no MÕTLEME selle peale. Selle peale, et ta endale väga mõnda väikest närilist soovib.

Sest ajast peale pole roti-hamstri-merisea (tšintšilja, küüliku ja mida suurem, seda uhkem ja üldse võiks kõigele lisaks veel võtta koera ja hobuse ja papagoid...) jutt katkenud hetkekski. Tahvlist vaatas videosid uhketest hamstrilossidest ja sõbrannadega koos meisterdas kuuri all oma veel olematule hamstrile jooksuradasid ja turnikaid koguses, et me võiks vabalt siin hamstrifarmi avada. Terve kuur on täis kruvisid täis taotud ja teibiga tugevdatud lauajuppe ja küünelakkidega lakitud veidraid ehitisi okstest (lisaks üks mädaneva peaga hernehirmutis - sest kilekott-pea täidiseks kasutati värskelt niidetud muru) ja...

Ühesõnaga, Riiast ostsime puuri - sest kolmandiku võrra odavam, kui meil ja kui me juba loomapoes olime, siis loomulikult, ostsime hamstri ka. Mitte, et hamstri pealt raha kokku oleks hoidnud, tõenäoliselt maksab loom meil ka sinna nelja euri kanti, aga no kui puur juba on ja koju vaid mõni tund autosõitu... Beeži, tavalise. Vaatamata vihmasele ilmale oli terve auto päikest täis. Laps keeldus tulemast järgmisesse poodi, otsustas, et jääb loomaga autosse ja üldse on vaja ruttu koju sõita ja ma ju korra mõtlesin, et ütlen talle, et ärgu ta konteineril kaant pealt võtku - hamster lipsab minema .

Ja ta muidugi võttis. Ja hamster muidugi lipsas.

Kui ma poest välja tulin, siis kõigepealt ründas mind kamp lätikeelseid inimesi sõimuga, millest ma sain aru ainult seda, et ma olen midagi väga valesti teinud. Edasi nägin autot ja selles meeleheitlikult röökivat last. Ei, ma saan lätlastest ka aru - nemad ju lapsest aru ei saanud ja üldse, hea, et politseid ei kutsutud. Terve auto oli heinu ja pisaraid täis ja hamster oli kadunud. Otsisime. Sõitsime paremasse parklasse ja otsisime veel. Käisime söömas ja suhkruvett joomas ja otsisime veel ja siis sõitsime loomapoodi ja see oli juba kinni.

Edasi kihutasime Valmierasse, sest keegi tark oskas öelda, et Depo on lahti hilisõhtuni ja seal müüakse loomi. Ütlesin lapsele, et ju see hamstritita ei saanud aru, kuhu teda viiakse ja põgenes poodi tagasi ja kui teises poes on, ostame uue.

Laps seletas, et ta oleks isegi mustakesega nõus, peaasi, et ta hamstri saaks.

Depos oli, valikuga, aga kääbushamstreid (ja nüüd mulle juba tundub, et meile kääbushamster sobibki paremini - armas väike ja situb vähe). Valisime valge, punaste silmadega ja olgugi, et mure esimese pärast oli veel suur (laps: kas ta ikka jõudis turvaliselt loomapoodi tagasi? mina: krt, äkki on ikka veel autos ja  kui ta nüüd kuhugi polstrite vahele ära sureb ja haisema hakkab... ), vähenes õhuniiskus autos oluliselt.

Koju jõudes panin autosse neli hiirelõksu ja lootsin, et äkki pole veel ära surnud.
Ja ta ei olnud. Kaks päeva hiljem läks autos keset ööd alarm tööle, läksin vaatama ja loom vaatas vastu. Pimestasin teda taskulambiga korra ja oligi käes. Täitsa elus, ainult hirmus näljane. Proovisin panna ühte puuri teisega, aga läksid kaklema. Õnneks üks tuttav tahtis ka oma lapsele hamstrit ja tuttava lapse tuttaval oli üleliigne puur ja nii sai meie esimene hamstrike ka endale kodu.

Meie oleme oma kääbusega nüüd juba ära harjunud ja ma pean tunnistama, et ta vist ikka meeldib mulle ka. Sööb käe pealt ja on uskumatult elav ja rõõmus ja naljakas.  Laps kutsub hellitavalt: Minu Väike Lätlane. Ja isegi kass hakkab solvumisest üle saama...

Aga muidu - puhkus on, juba mõnda aega ja kolm nädalat on veel ees ja üldse, mulle ei meeldi suviti tööl käia ja reeglina ma siis ei käi või kui just peab, siis minimaalselt. Ja kui töö pärast arvutit avada vaja ei ole, siis nii kõva blogija, et blogi pärast arvutisse logiks, vist ikka ei ole :)

Aga ma mõtlen küll. Blogivormis - hahhaah. No umbes, et oo, sellest võiks kirjutada ja sellest ja sellest... Teisi loen, juhuslikult kuidagi, telefonist, peamiselt hetkedel, mil laps mõnes järgmises seikluspargis mõne järjekordse turnika otsas nelikümmend korda järjest turnida soovib.

Näis...
:) 

Turistidest



"Turistid", netist, autorit tuvastada ei õnnestunud.

Mul on blogimisega järg kuidagi käest libisenud, nii et ma vahetutest muljetest, muidu varsti ei julge üldse enam.
Mõni päev tagasi nt külastasin pealinna ja nägin seksides KAJAKATE SELGASID! .
 
Lisaks minule külastasid pealinna grupp noori itaallasi. Noored itaallased hulguvad mööda vanalinna keeruliselt organiseeritud hanereas. Tõeline Discovery Channel: ees ja külgedel liiguvad suurekasvulised isased, nende järel ja vahel sammuvad naisisendid ja noored ning protsessiooni lõpetavad samuti täisväärtuslikud isased. Aegajalt, nt tundes küpsetatud liigikaaslase liha lõhna, isased kaotavad valvsuse ning grupp langeb sedamaid varitsusest istuva vaenlase ohvriks. Nt, üks suveniirikaupmees röövis ära naise. Naine puikles veidi vastu, kuid - demonstreerides kohalike hambaarstide mitmes mõttes säravat tööd surus kurikael vastuhaku maha ning müüs vaesekesele küüliku nahast kõrviku, magneti ja kivistunud vahvli. Teise naise lohistas oma koopasse kodutekstiilimüüja müües külalisele suhteliselt soojalt maalt masintikitud võltslinasest kangast kannusoojendaja. Tuginedes teostatud inimvaatlusele saan öelda veel, et rohkem kui praetud liha lõhn nõrgestab grupi kaitsevõimet üksnes šoti terjer Bertrand Wilberforce. Nähes tema teravaid kõrvu ja pintselsaba hakkavad noored itaallased käsi kokku lööma ja hõikuma "bueno", "bello", "braavo" ja teisi b-tähega sõnu. Sel hetkel võib neid paljaste kätega püüda, kahju lausa, et ma läki-läkisid ei müü.

Veel nägime pealinnas hiinlasi. Hiinlased liiguvad vanalinnas pisikeste, peaaegu, et intiimsete gruppidena. Nii 60 - 70 inimest grupis, pakun, et perereisid. Hiinlastest grupid on ohtlikud. Need liiguvad kompaktselt ja täpselt nagu mõni elus sajajalgne organism, võimalik, et maaväline, mis imeb endasse kõik, mis teele ette jääb: jalutajaid, suveniirimüüjaid, praetud liha, kohvikulaudu ja läki-läkisid kandvaid itaallastest turiste. Need, keda õnnestub päästa ja grupist välja tõmmata, näevad välja jubedad: silmis must tühjus, juustes konid ja hallid triibud, käes kommipaberile kritseldatud hüvastijätu kiri perekonnale Kambjas.

Kui hiinlastest turismigrupile jääb ette šoti terjer Bertrand Wilberforce, lõpetab grupp liikumise ja alustab pildistamist. Kolme päeva jooksul, mille ma pealinnas veetsin, tehti selliselt miljoneid pilte. Ma saan aru nii, et terjerite seda mudelit saab õige vasti tellida soodsalt, nt Aliekspressist: SUVI 2017 KEVAD SUPER PEHME KÕRVADEGA KOET EUROOPA MUDEL TASUTA POOLFABRIKAAT NAILON LOOM, min. tellimus 20 tk.

Jätkuvalt teie,
T

Seast

Pig Portrait by Rudi Hurzlmeier

"Jah, see oli siga, suur, must nagu pigi"
Sir Arthur

Siga ei rüvetanud mälestusmärke, ei norinud alaealistega tüli ega loopinud konisid liivakasti, kuid oli seejuures siiski siga, üks sigajam siga, keda ma näinud. Siga jalutas jõe kaldal kahe härrasmehe saatel kõige tavalisema sea näoga. Jalutajate sabas lendlesid lamedad ja ebaoriginaalsed naljal, härrasmeestele tehti silma ja naeratati, kuid otsest küsimust - mis mõttes siga, milleks siga? - keegi ei esitanud. Tõenäoliselt põhjusel, et linn on meil kultuurne, olgugi, et üksikuid sigu leidub ka.

Koerad, nähes sellist sigadust, olid elevil rohkem, kui nende peremehed. "Saak või mitte-saak" - vasardas nende peas hamletlik küsimus. Seale lähenedes nad aeglustasid sammu ja piilusid oma peremehi, nii mõnigi neist mõtestas ümber oma kohta kaasaegses maailmas, kus, nagu selgus, võib kohata ka selliseid, endast väga erinevaid sugulasi.

Siga aga ei tundnud ei kahtlusi, ei komplekse, oli sõbralikult heatahtlik nagu suur lord Fauntleroy. Ta liputas rõõmsalt saba tundmata õhus hõljuvat atmosfääri kahemõttelisust, mis tõendab veel kord  sõnaühendi "atmosfääri kahemõttelisus" mõttetust.

Sellel väikesel lool ei ole kulminatsiooni. Sest kuidas saakski olla kulminatsioon sea rahulikul jalutuskäigul piki jõge? Või siiski, vist ikka saaks, kuid nagu ma ütlesin, tema, st, siga, oli valvega.

**
A muidu, tegime lapsega väikese spaa-tripi naaber-vabariiki. Mh ostsime istikuid (kaks suuremat mändi) ja külastasime "Dzintarsi" firma poodi. Viimasest olin vaimustuses - ma mäletan, kuidas ma lapsena ema eest salaja tema "Dzintarsi" huulepulki proovisin. Hinnad olid ulmelised, nuusutasime ja ostsime paar lõhna, et hiljem kodus avastada, et pole ikka minu teema. Andsin ära emale, emale meeldis küll :)

Mde, eile tagasiteel tuiskas lund, sellist tihedat-tihedat, sellist, mille üle jõulude ajalgi rõõmustaks väga. Vot siis, mai või asi.

Ära tuli :)

Küsimus "Kust lapsed tulevad" on meie peres jutuks küll tulnud, kuid siiani peamiselt seoses kassiga. Laps teab, et laste saamiseks on vaja ema ja isa ja seepärast arutame tihti sobivate kassiisa-kandidaatide üle.
- Naabri-Miku on teist värvi ja liiga vana ka.
- Robert küll sobiks, aga Roberti pere ei taha teda vist meie ära anda? Vaata, nad saavad nii hästi läbi.
Roberti pere ei taha jah, oma kassi meile anda, kuid vaevalt, et Robert ja Miisu sellest hooliksid, kui mõlemad opereeritud poleks. 

Kunagi piisas lapsele seletusest, et kui ema ja isa teineteist armastavad ja kallistavad palju, siis sünnib neile laps.  Seejärel piisas seletusest, et issi paneb emme kõhtu seemnekese, millest siis laps kasvab.

Kuni täna hommikul. Järjekordselt:
- Kuidas...
- Armastavad, kallistavad, issi paneb emme kõhtu seemnekese...
Ja nii mitu korda, kuni laps peatab mind juba tigedalt, ise samal ajal mu särki üles kiskudes ja sõrmega mu nabas surkides:
- Ma sain sellest juba aru! Ma tahan teada, KUIDAS TA PANI SINU KÕHTU SEEMNEKESE? (minu naba uurides) NABAST VÕI?

Samal hetkel helises telefon ja siis juba läks järg käest, läksime putru keetma jms. Aga... no pahviks lõi. Ma nii üldiselt suudan ükskõik kellele ükskõik millest rääkida, kokutamata. Aga oma viieaastasele :) ... vajan ettevalmistusaega :)

Kuidas teie oma lastele neid asju selgitanud olete?