Tapeet, mis ma valesti teen?

  

Mis ma valesti teen? 

Ärkasin hommikul kell 6 ja lugesin läbi kõik internetis olevad tapeedi paigaldamise õpetused. Teoorias on see kõik väga lihtne: sul on vaja seinu, tapeeti ja liimi. Seinad peavad olema sirged. Mul on nüüd siledad, sirgete seinte saamiseks peaksin kolima. Tapeet peab olema kvaliteetne. Noh. Kui ma mõni aasta tagasi all, elutoas, tapeeti vahetasin, siis ostsin fliistapeedi ja ma ei mäleta täpselt, miks mul tol korral toa tapeetimiseks kuu aega kulus, igatahes fliistapeet ei veni - see on fakt, järelikult ka ei mullita seinas. Ja hiljem avastasin, et ta ülipestav - konkreetselt, vajadusel vee ja vahuse nuustikuga ja on jälle nagu uus. 

Nüüd magamistuba tühjaks tõstes leidsin hunniku tapeedirulle. Mitut sorti, igat 4 - 6 rulli. Milleks, ausalt, ma mõtlesin ja mul ei tulnudki meelde. Mingit loogikat selles ka ei ole, sest kõik toad siin majas on suured, magamistuppa kulub 25 - 30 rulli - ma pole siiani viitsinud välja arvutada. Vaatasime lapsega neid tapeete ja kuna me värvi osas nagunii kokkuleppele ei jõudnud (roosa, ei valge, ei roosa), otsustasime, et aga milleks osta uut, kasutame ära (youtuberite mõjutusel hakkas mu laps hiljuti veganiks (vähemalt neil hetkedel, mil kõht tühi ei ole) ja taaskasutajaks. Sest delfiinid ja pingviinid ja muud elukad, saate aru (kilekott!).  (Üldiselt, me sööme nii või teisiti lihalvähe, kuni ta muna ja piima sööb ja sushikala paistab, ei lähe ka arvesse, kiidan tagant ja seletan, et tähtis ei ole 100 %, iga väikene samm on ka oluline.) Ühesõnaga, otsustasime, et teeme iga seina või sopi eri tapeedilise - meie tuba, teeme, mis tahame. St, minu kodus peab olema vähe asju, tapeet ja tüllkardinad. Ma ei taha värvitud seinu, kotttoole, nahkdiivanit ja hüüdlausetega seinapilte. Maitse asi. 

Aga - see, noh, ei ole fliistapeet. Eile hommikul panin ühe paani seina ja see sai jube. Võtsime lapsega päikest, käisime rulluisutamas ja söömas ja kui ma õhtul uuesti vaatama läksin, oli see paan imekombel täiesti mullivabaks kuivanud. Oh seda rõõmu, enne sauna minemist viskasin veel kolm paani seina. Ja nüüd siis. Need kurat, ei kuivanud sirgeks. 

Ja nüüd ma ei teagi. Selge on see, et ma võtan need maha. Ja teen uuesti. Või lasen teha. 

St, keegi tuttav kuuldses, et ma tahan ise tapeeti panna, kommenteeris, et umbes, et igav on või? Ei ole, mul kunagi ei ole, aga... proovisin seda nüüd mõttes endale seletaga, ega veenvalt välja ei kukkunudki. Aga... raamatupoodides on riiulite viisi raamatuid, kus õpetatakse inimesi igast asju tegema. Nad kõik algavad peatükist: vaata sõber, see on haamer ja see on nael (ja katsekinnaste, - kaitseprillide jms peatükk on veel ees pool - need tuleb pähe panna juba naelaostmisretkele minnes). Nael, sõber, pannakse terava ostaga vastu puitu, õige võte naela hoida on näed selline - ja pildid kolmes vaates... Mulle tundub see kuidagi kummaline. Ma olen maal kasvanud ja umbes eluaeg mõelnud, et kes küll selliseid raamatuid vajab? Kuni ükskord mul oli vaja (peamiselt jonnist, otsekohe) puuriidaalus kokku kruvida ja mul oli alus ja akutrell ja kruvid. Viskasin kontsakingad jalast ja võimlesin terve päeva ja mul lihtsalt ei õnnestunud. Üllatusin ja nördisin, elasin veel teises kohas ja täpsel samal ajal saagis naabritüdruk naaberaias mootorsaega palgist karu välja.

Lugesin just "Trifiidide päeva", seal on üks peatükk sellest, kuidas kari lambaid istus päevi umbes peeru valgusel umbes põhjusel, et ei osanud pirni vahetada. Mulle meeldib omaette asjatada, ma olen avastanud, et ma saan hakkama, mulle meeldib mõelda, et kui - siis mu laps saab hakkama (talle hullult meeldib teha kõike (koos)). Kuidagi. Mõistuse piires. Mul on sada korda lihtsam ise pusida kui võtta kõne töömehele. Lisaks, see on muu kodu, no võtab aega - võtab, aga kelle asi. 

Ikka ei kõla veenvalt. 

Ja sellegi poolest, ma lähen võtan selle tapeedi nüüd maha. Ja panen uuesti. Ja kui siis ka ei õnnestu, lähen ostan uue, siis juba fliistapeedi.Vist. 

Või tellin töömehe. 

No ei saanud parem, aga halb ka tegelt ei ole :)
Aa, kõik nõuanded, kuidas saada tapeet seina, on oodatud. 

Update järgmisel päeval: jee, jee, jee.

Niisama, õhtu

Quint Buchholz, 1957

Minu magamistoa remont jõudis nüüd faasi, kuhu ükskõik mille remont siin majas mul alati jõuab, ehk siis tõdemuseni, et parandada ei ole mõtet, lihtsam on uus ehitada. Võimalik, et olen varem rääkinud, ei mäleta, aga enne mind kuulus maja ühele üksikemale, enne seda tema emale, kes oli ka üksikema. St, mingeid peremehi oli ka aeg-ajalt, aga mitte eriti püsivalt vist. Remonti tehti pidevalt ja vastavalt võimetele. Markantsematest näidetest ehk maja vahekoridori abil ühendatud saunahoone, mis algselt oli loomalaut. Kui ma siia kolisin, oli see hoone jagatud kolmeks - ühes nurgas leilisaun, teises vannituba koos vanni ja wc-ga. Ülejäänud ruum oli kujundatud mõnusaks istumiskohaks suuremale seltskonnale. Pesuruumide jaotusel oli loogiline põhjendus: üks peremees eelistas sauna ja ehitas selle. Järgmine oli aga hoopis vanniinimene.
Kui mina sisse kolisin, köeti seda ruumi pliidiga, kus varasemalt loomadele toitu valmistati, lisaks osaliselt ka konkreetselt vastu maad paigaldatud põrandaküttega. Ma maakera kütta ei kavatsenud, seega lasin põranda üles võtta. Sügavalt, sest selgus, et hoone alla oli maetud ... no kõike, vanu potte-panne nt ja sõidukite varuosi. Valati uus põrand. Lagi oli ruumil ka, peamiselt vist põhjusel, et on kombeks, et ruumid on lagedega - kellel seda sooja vaja on. Mul oli, sisaks oli mul vaja uut ahju, kerist ja korstnajalga, nii et lasin uue vahelae ehitada, mh põhjusel, et tahan pööningut kasutada. Seinad hallitasid. Kipsi all oli vill - st ruumis, milles on saun. Tehti ka uued seinad. Siis uus vundament ja välisseinad koos soojustusega. Millalgi ehitati ahjud ja keris ja saun ja eraldi tualettruum.  Eraldi vannituba ma tegema ei hakka, vann on meil nüüd sauna pesemisruumis. Nüüd on veel jäänud aknad vahetada. Ja siis on see hoone täiesti uus. See hoone, sest ma magan teist vist nädalat juba siin tugitool-voodi peal (laps magab teise peal kõrval ja ausalt öelda, on siin ütlemata mugav), sest magamistoas vahetan tapeeti.St, ma kavatsesin ka seda ruumi külaliste vastuvõtmiseks kasuta, kuhu vajadusel siis ka ööbima saaks jääda, aga pole mööblit hankinud. Külalisi meil palju ei käi, kasutame suurt tühja ruumi joogaks ja zumbatamiseks.
Tapeeti vahetasin hingest. Viis kihti pestavat! tapeeti vaheldumisi pahtli ja betoonisegudega, muudkui niisutasin ja eemaldasin ja niisutasin ja. Kuni täna sain aru, et kilplase töö - seinad sellest siledamad ei saa. Tapeedi alla on mingi endisaegne kips ruutmeetri kaupa seina löödud. Õmbluskohad narmendavad, kinni pahteldada ei anna, lisaks miljonid naela ja kruvi augud jne. St, leppisin kokku, et nädala vahetusel tehakse mulle uued seinad ja siis ma panen tapeedi. Nii et. Ma tulin tegelt ütlema, et ma olen hunniku häid raamatuid läbi lugenud ja mõnest tahaks kirjutada, aga avastasin just, et olen märkmiku raamatumärkmetega tööle unustanud ja mul on nädalane puhkus. Eks kui, siis kirjutan suvalises järjekorras. Või midagi.
Olge informeeritud :)

Hästi läheb...

Pinterestist, autorit nime ei leidnud.

Mul on puhkus, kaks nädalat sai täis, täpselt nädal on veel ees. Sel korral trehvas hästi, sügisel on palju teha.

Harjuda lapse huviringide graafikuga! Ma olen sellest sordist, kel võtab aega, et harjuda, et ükspäev on neli viisteist ja järgmisel pool viis ja kolmandal kell viis, et ühte kohta on vaja tenniseid ja teise kohta sporditosse. Et trenni päeval tuleb toidupoodi jõuda kindlasti enne - hiljem ei jõua juukseid piisavalt kuivaks föönitada. Et bändiproovi päeval peab lasteaia ja proovi vahel sööma, et...
Muusikakooli vestlusel teatas laps, et sel aastal soovib ta mängida kontrabassi, harfi või vähemalt kannelt. Lõpuks leppisime kokku, et jätkab sel aastal flöödiga, järgmisel aastal mõtleme veel.

Aed ära koristada! Õunaaasta, varusin mahla ja ülejäänu vedasin komposti.Sahvrisse söömiseks olen vaid "Kuldrenetti" korjanud, teised talvekad olid veel toored. Üldse oli väga imelik aasta. Säilituspirn sai valmis augusti algul, suve oma aga nüüd. Ploomid olid veel päris rohelised, kui puu lehed juba maha viskas. Ja nii nad seal siis rippusidki, raagus puu otsas, kuni lõpuks ikka kõlbasid süüa.... Kasvuhoone on veel koristamata ja muru peaks veel vähemalt korra niitma.

Kodu koristada! Pesin aknad ja kõik, kõik, kõik, andsin ära lapse väikeseks jäänud riided, sai parem küll. Mul on saunahoone remont lootusetult toppama jäänud - no ei viitsi tegeleda, st, kõik funkab, kuid sauna eesruumi ja külalistetoa seinad ja põrand on tegemata. Samas, praeguseks on välja kujunenud, et mina käin selles suures tühjas suure aknaga ruumis joogat tegemas, laps zumbatamas. Hetkel mulle näib, et nii on see ruum meile palju vajalikum, külalisi käib meil harva. Samas, eks põranda ja seinad võiks ikka lasta ära teha...

Lugeda! Ma olen lugenud hunniku häid raamatuid, muljetada tahaks, peas mõtlen blogivormis, aga puhkus on ja... võimalik, et kunagi.

Joosta! Sügis on kõige mõnusam aeg joosta. Sel aastal on kuidagi hea rütm ka sees - pistan lapse muusika- või spordikooli uksest sisse ja kuni ta seal, khm, ärge lööge - areneb, saan mina täpselt oma tiirud tehtud.

Istuda maja trepil, juua liitrite kaupa auravat teed ja olla tasa! Vaadata, kuidas õhtud muutuvad üha kargemaks ja udu saavutab sellise tiheduse, et sellest saaks juba kududa esimese, päris kaalutu ja kõige hõbedasema võrgu. Veel kuu aega tagasi olid pilved nii madalad, paksud ja kohmakad, et neid sai käega haarata ja tirida alla poole, nüüd muutuvad järjest õhemaks, läbipaistvamaks ja kõrgemaks tehes teed lõunasse (üle minu maja katuse ida poole tegelikult) lendavatele lindudele. Liblikad veel lendavad, kuid on juba unised ja  muutuvad tihti otse lennu pealt kollasteks kaselehtedeks, mis vastu maad pudenevad.

Kuulata! Metsas võib juba kohata niisugust vaikust, mille peale tekib miskipärast alati tunne, et vaja oleks vabandada. Ükskõik mille või kelle ees. Kerged ja kohati süüdimatudki mõtted, mis sündisid peas suvesoojas ja vahel, kõige ebasobivamal hetkel sealt väljagi pudenesid, on muutunud tüüneks, omandanud kaalu ja lihtsakoelisuse otsekohesuseni välja, keerduvad kerra ja veerevad koos kärbestega magama, kuhugi aju kõige pimedamasse nurka.

Oktoober on aeg, kui suhkrut tee tassis segatakse kauem. Mitte viis minutit kauem, nagu novembris, vaid nii, mõned lisatiirud sinna ja siia.

Hästi on, lihtsalt.

Kevad oli siis  Tõin poest paki sigarette, tegin kohvi, istusin räästa all ja tõmbasin kaks tükki järjest. Viimati suitsetasin äkki kuu aega tagasi. Hetkel ei teagi, kumb on suurem - kas tunne, et hing on rahul (teen mis tahan siis kui tahan) või kahtlane kumin peas ja s+a maitse suus. Aga no oli vaja, vist. Suitsupaki viskasin ära. Ma olen nüüd kuid juba niimoodi teinud ja mu meelest töötab. Kui tean, et täna tahan suitsetada, ostan, teen paar-kolm tükki ja viskan paki minema. Koju seisma ei jäta, muidu teen kõik ära ja hakkan ahelsuitsetajaks. Vist.  (tärnid, no, ei leia klaviatuurilt) Õues on kuradi oktoober. Ei, mulle väga meeldib, et ööd on jälle mustad ja et öösiti vihma sabistab, aga nii külm on noh ja küttepuud on nii rasked tuppa tassida. Talvel on kuidagi nii, et valikut pole ja lihtsalt tassid, praegu aga venitan mitu tundi, mõtlen, kas ikka on nii külm, et ilma ei saa ja siis, kui olen lapsele juba kolm korda öelnud, et pane sokid või sussid jalga ja ta ikka ei pane, lähen kuuri ja toon ja teen. --- Eile panin akendele rulood ette - oma väikeste käpakestega. Täna hommikul esimese asjana kukkus köögiruloo mulle pähe ja avastasin, et üks elutoa ruloo on saanud akna suhtes kaks cm viltu. Uhh, programmis on kardinapuude intallimine lae alla. Loll aga... (vt. eelmist postitust). Remondist veel nii palju, et liistud, mis ostsin akendele, osutusid koju jõudes sobilikeks ustele. Hästi läks ju, tegelikult. Üle jäävad vaid mõned, enamuse saab ikka ära kasutada. Pistikute ja juhtmete paigaldaja külastab meid alles ülejärgmisel nädalavahetusel - sest praegu on viljakoristuse aeg. Muide, võitsin ehituspoest 100 eurose kinkekaardi. Helistati, üllatusin, siis tuli meelde, et ja jah, kui me värvi ostsime, siis laps nõudis, et täidaksime müüja pakutud loosisedelikese. Kui ma nüüd ära otsustan, mida mulle ehituspoest 85 euri eest kõige rohkem vaja on, siis realiseerime ära. Viisteist euri on juba bronnitud - ma olen juba korduvalt silitanud üht 10 eurist toalillepotti - vana on mõraga ja lillele napp, aga siiani uut osta ei raatsinu ja laps tahan savist siili, ka juba mitu korda küsinud, nüüd ostame ära :)   --- Mul, muide, algas puhkus (jälle, seekord pisut pikemalt), nii et otsin netist retsepte - salat rohelistest tomatitest ja salat ülekasvanud kurkidest ja... õunamoosi oskan retseptita teha.Peedid! Peedihoidis tuleb ka kindlasti teha. Mul on maitsetaimede kiiks (nt basiilikut on mul aias sel aastal 6 erinevat sorti) - kogun ja istutan isegi siis, kui kasutada ei oska. Nt vürtssalvei - ilus kirjeldamatult hurmava lõhnaga taim, kuid kui tavaline käib keeduubade ja sealiharoogadele, siis seda ei oska millegagi sobitada. Täna on tuba paksult täis piparmündilõhna. Õhtul tõin taimed tuppa ja nokkisime tütrega lehti plastikkarpidesse kella üheteiskümneni. Tee tarvis. Panen neljast sordist lehti karpidesse vaheldumisi ja kohe sügavkülma. Nii ei jõua erinevate sortide maitsed seguneda ja tee saab iga kord veidi erineva mekiga sõltuvalt millisest sordist lehed kannu  (kokku) satuvad.  Kui vihm üks kord järgi jääb, siis panen peterselli ka karpi ja võtan ühe maasikapeenra üles ja... ja kardinad ostsin ära, nüüd vaja ära õmmelda ja. Kirjutades jõudsin arusaamisele, et hästi on. Lihtsalt. :)

Kassist, arvutist ja telefoni kaantest.

Mul on kass kadunud. Juba kolmandat päeva, seejuures viimati nähti teda oksendava ja loiuna. Aga ei taibatud mulle öelda. Ja kas ma isegi oleksin taibanud kohe arsti juurde joosta, kassid ju ikka vahest oksendavad. Ükskord ta oli mil ka mürgituse saanud, ta on igati tubli hiire- ja mutipüüdja ja eks oli siis mõne mürki söönud hiire saanud. Ma arvan. Sest nimelt ju ikka keegi kasse ei mürgita? Igatahel tol korral jäi ellu, sel korral tundub et mitte. Mu kass pole kunagi nii kaua kadunud olnud ja ööbis alati toas, sest meil siin on rebased. Lapsele ütlesin, et kiisu läks vist sugulastele külla. Ümbruskonna olen juba korduvalt läbi kamminud - et laps kogemata laiba otsa ei jookseks. Laipa pole, ootan veel nädalakese, siis hakkan uut kassipoega vaatama. Nii kahju on.

Minu 6 või 7 aastat vana Dell heitis hinge. Onju, täpselt siis, kui mul on vaja osta kõik võimalikud liistud, kardinad, rulood (ma ei teadnudki, et nad mul nii koledad on enne, kui nüüd akende eest ära võtsin. Fakt on see, et tagasi neid enam küll panna ei taha.), pistikud ja voolujuhtmed ja veel umbes miljon pisiasja (nt on mul nüüd uus ruuter, sest vana hukkus teisaldamise käigus). Tuttav it-huviline lubas küll arvuti taaselustada, seniks on mul lapse tahvel ja telefonid. Ajalooline hetk, muide, esimene kirjatöö ja üldse kasutuskogemus tahvliga (va e-raamatud). Arvustust ei viitsi kirjutada aga pole nii hull kui ette kujutasin. Trükkimine on küll koleaeglane. Proovisin vana arvutit ise ka "parandada" - kruvisin lahti ja lasin kuuri all kompressoriga tolmust puhtaks - aga see ei aidanud. Ühesõnaga, saab korda või ei saa, uue ostan ikkagi. Mõne äriklassi Delli kindlasti - pole teab mis ilusad aga töökindlad see-eest, nii mina usun.

Ja tegelt tahtsin positiivsetest asjadest kirjutada. Aga no sõrm on juba krampis (vt  osa "harjutusi tahvliga").  Töömees, kes luuas aidata tapeedi seina, teatas, et täna ikka ei saa. Nii et ma lähen ja panen selle nüüdsama ise ära. Nii möödaminnes, vot.

Ah, ja muru tahab ajamist, ja kõik tahab rohimist ja marjad ja kurgid korjamist ja laps tahab hoopis ujuma ja... Viu,viu,viu,viu.

Remondist. Ja vastutusest.

Ma värvisin köögiseinad! Mitte eriti mööda minnes, kuid see eest selgelt mitte-valgeks, heledaks ja päikevalgust võimendavaks. Helebeežist (mis, muide, ei häirinud) valkjaskollaseks,  mis paistab rõõmsam.

Tähelepanekuid:
Kõik võtab aega rohkem, kui ma alguses ette kujutasin.

Pahteldamine, mida pidasin kõige keerulisemaks, on täiesti tehtav. Lihvimine samuti. Ma olen näinud lohakalt tehtud seinu ja mõttes olin juba leppinud - peaasi, et saavad puhtad jms. Üllatuseks said minu omad igati kenad, kuigi tegin esimest korda (kõike).

Liistude ja äärte teipimine võttis sama kaua aega kui värvimine. Lisaks ma ei teadnud, et teip tuleb ära võtta kohe peale värvimist enne kui värv kuivab. Mina võtsin järgmisel päeval ja see oli igavene nokitsemine, et teip värvitükkideta ära saada.

Materjalikulu: värvi ostsin müüja ütlemise järgi. Värv, mis pidi katma esimesel korral, seda ei teinud vaatamata sellele, et erines vanast vaid mõne tooni võrra. Värvisin kaks korda ja kogusest, millega oleks pidanud saama katta üks kord, piisas kaheks kriipsu pealt.

Põrandaõliga nii hästi ei läinud, müüja arvutas, et mul on vaja neli liitrit, ostsin viis ja kulus üks. Mis ma ülejäänud neljaga teen, ei ole teada.

Ma pole füüsiliselt teab mis nõrguke - aastaid joogat ja jooksmist jm, kuid värvimine oli raske. Lõpetasin öösel pool kolm, pikutasin voodis ja mõtlesin, et kui sellega hakkama sain, siis saan kõigega. Kui hommikuks käed-jalad küljest ei kuku, tapeedin toa ka ära. Vaatamata, et käed jätkuvalt otsas, on tuba  siiani tapeetimata. Sest vahepeal olid rannailmad ja (ja ma ei oska tapeeti panna ja väsimus tohutu) kolisin hoopis köögi tagasi, sest põlve peal söögi tegemine, isegi siis, kui teha vaid hommikuputru, on nõmedus kuubis.

***

Vastutusest mõtlesin. Juba seal Vonneguti paiku. Et mina ei viitsiks iial enda pärast remonti teha.* Ma võiks vabalt elada hurtsikus, peaasi, et oleks puhas ja elementaarsed mugavused - vesi, vool, vesiklosett. Ja umbes nii ma siia kolides tegutsema hakkasin - sõidetav tee, vesi, vool, ahjud. Mingil hetkel mõtlesin, et miinimum on tehtud, edasi saab aegapidi. Kuni nüüd suve algul keeldus üks lapse sõber kasutamast meie tualetti, sest meil, khm, ei ole ust ees. No lihtsalt, seinad on, uued, aga uksi veel pole. Mu süda kukkus kildudeks. Minul lapsepõlves sõbrad külas ei käinud, alguses ei lubanud ei ema, hiljem häbenesin ise - sest kodu oli räpane ja räämas. Oma lapsele sama ei taha. Ma loomulikult saan aru, et kodud on erinevad, erinevalt ilusad ja õnn ei peitu uues tapeedis, kuid mingi piir siiski on. Ükspäev tõi laps tuppa peotäie õitsvaid heinu ja teatas, et tõi mulle suve tuppa. Ma olin nii uhke, et ta juba oskab, selliselt, abstraktselt. Puhtus õnneks ei ole teab mis kulukas.

(Mõtlesin teha nalja, umbes, et eesmärgiks on Instagrami-kõlbulik kodu, aga ei... hetkel tundub kuidagi mage).

Neli tööpäeva ja siis ikkagi tapeet. Ja uksed tellisin ära - kolm - wc, sauna pesuruumi oma ja magamistuppa - seal küll vana on, aga kui juba, eks.

* ja palju muid asju ei viitsiks veel. Söögiga oleks kordi lihtsam, aed võiks olla kordi väiksem. Mõte sellest, et minust sõltuvad muu hulgas lapse söömis- ja liikumisharjumus või selle puudumine. Mõnikord vaatan teda ja näen, kui paljus ta on minu moodi ning ma ei suuda otsustada - on see rohkem armas või õudne. Ta pahandab kasutades samu näoilmeid, mis mina! Ja siis veel kõik maitseküsimused! Ma mõistan, et ta on isiksus, suur ja imeline ja et kodu on vaid üks paljudest keskkondadest, mis kujundavad tema igasugused maitsed ja hiljem ta valib või omandab. Minu asi on näidata, et tal on valikuid. Nö menüüd tutvustada. Aga see ongi keeruline, näidata, kuid mitte tema eest ära otsustada.
.........................

Eile teatas laps rannas silla äärel seistes: "Emme, ma tahan ka peaga vette hüpata, nagu suured lapsed!" Oh, oleks ma sel hetkel riietega olnud, oleks sama kiirelt vette tormanud nagu eile tormasin,  karjudes seejuures: "Ei tohi! Ei tohi! Seisa!" Eile ta siis ei hüpanud, aga päris kindlalt ju iial ette ei tea..

Ühesõnaga, puhata ja mängida tahaks.

***
Seda veel, et (pikad postitused on enamasti nõmedad, eks;)), kui minna peale tööpäeva lõppu poodi ning osta kolm pudelit konjakit ja üks üllatusmuna, siis järjekorras seisvad mehed elavnevad, märgatavalt.
- No jah, magus on ju ebatervislik.
- Komplektist on puudu pakk sigarette.
- Ja pakk kondoome.
- Ma võin vabatahtlikult kaasa tulla.

Võeh, oleks mõni feminist lähedal olnud, oleksin appi karjunud. Aga salaja natuke naljakas ka. Ma ei hakanud seletama, et mulle ei meeldi joobes peaga seksida. Ja et suitsetavad partnerid maitsevad kehvemini kui mittesuitsetavad.  Ise suitsetan ka, aga väga harva ja lapse eest salaja ning mitte seksi kõrvale.  Äärmisel juhul pool sigaretti peale.

Upd: ja nüüd ma hakkasin mõtlema, et mul on sigaretid ikkagi tihedamalt kui seks.

Põrandad

Puhkuse alguses, kui oli palav ja veetsin iga päev mitu tundi rannas (sest laps on mul hülgesoost millegi pärast), mõtlesin, et teen veel selle ja selle aiatöö ära ja siis võtan aega ja lakin varbaküüned roosaks! Laki isegi ostsin ükspäev  - no toidupoest, aga ikkagi, valmis. Eile, olles endalt mitukümmend aastat vana mitut värvi (paadi!)laki- ja õlivärvitolmu saunas maha leotanud, otsustasin, et piisab, kui lõikan küüned lühemaks. Ja lõikasingi, juba pool unerohuuimasena, kuid siiski - tehtud, täna esimene puhkusejärgne tööpäev, sukad on hommikust saadik jalas ja ikka veel terved, nii et, ma ei tea, elu on ilus.

Osaliselt põhjusel, et sõin just lõunat, mille eile sauna eesruumis ühe auguga pliidil valmistasin - värsket keedukartulit hakklihakastme ja värskelt marineeritud kurgiga (purgi sees oli mõra, ei hakanud keldrisse viima). Peale mitut päeva, kui sõin... huvitav, mida ma sõin, mäletan sõbranna toodud suitsuvorsti haukamist otse latist leivata piimakohvi kõrvale. Lapse poolt aiamaalt toodud (veel nõks liiga pisikesi) naeriseid ja porgandeid, kurke ja tomateid ja marju. Veel oli sõbranna grillitud liha, üks burks ja igahommikune kaerahelbepuder. St, peale mitut päeva juhuse ja looduse poolt dikteeritut menüüd oli tänane lõuna puhas gurmee.

Töömees ütles, et tassi mööbel välja ja kisu vana tapeet seinast, ma tulen õhtul ja lihvin põranda paari tunniga puhtaks, katame kinni ja saad kohe tapeeti panna. Ja ma tassisin ja kiskusin, pikalt ja põhjalikult (mitu kihti pestavat tapeeti üksteise otsas). Lõpuks töömees tuli ja lihvis põrandat, KOLM PÄEVA.

Ma olen koguaeg muretsenud, et ma midagi teha ei oska. Peale lihtsamate aiatööde ehk. Täna hommikul seoses ühe kolleegi vallandamisega arutasime just paari teisega, et meiesugustele, inimestele, kes on aastaid tööl pigem käinud, kui teinud, on raske, kui x hetkel oled olukorras, kus oled sunnitud hakkama lisakas asjatamisele või hoopis selle asemel midagi füüsiliselt tegema. Ja kui see on veel midagi korduvat ja monotoonset ja... hirmus, ühesõnaga. Meil oli täna vaikne, ma alustuseks ja suurest igatsusest paberraamatu järele (kes siis puhkuse ajal kodus raamatuid loeb!) lugesin mõnuga paar tundi garderobi kapist leitud ilmselt kunagi vahele jäänud Haahtela, LR 4-5/2014, "Kadumispunkti" - sai parem küll.

Aga nüüd, kodanikud lugejad, ma õppisin ära! Nimelt ma oskan nüüd kasutada relakat! Harjaga ja liigapaberiga ja lintlihvi ja taldlihvi ja (täiesti ulme, milliseid lihve ma nüüd kõik näinud olen!). Põrandalihv virutas mu kohe esimese hooga üle toa vastu seina ja kihutas vastassuunas minema, nii et seda siis mitte, kuid... mul on nüüd igasugu lihvimiseplaane! Üks veneaegne sektsioonkapp, millest saab elutoakummit ja siis üks taburet ja... Laps, nii palju kui ta selle asja sees kodus oli, aitas ka - seisis minu kõrval ja tõmbas peoga mu ripsmetelt tolmu.

Aga, mul on nüüd mu unistuste põrand! Eile sai esimene kiht õli (pähklipruuni!) peale. Täna saab teine. Siis katan kinni ja kutsun krohvija. Nimelt on mul toas korstnajalg, mis oli maja eelmiste omanike poolt kipsiga üle löödud ja tapeeditud. Korstnapühkija oleks kevadel seda nähes peaaegu, et minestanud. Nüüd lõhkusin maha, sest kui juba, eks. Kipsi siis, mitte korstnajala. Ja eile otsustasin, et narr oleks hakata köögimööblit tagasi installima ammu värske värvi järgi nutvatele seintele - värvin need ka korraga üle. Sest järgmise palgapäevani on meil menüüs nüüd nagunii peamiselt aia-ja metsasaadused (olemasolevat tapeeti oli liiga vähe, ostsin uue) - mis muu hulgas on ju tervislik. Ja tegelt on sügavkümas liha ja kala ja üldse, kõige kõige rohkem häirisid mind siia kolides kulunud lakiga põrandad. Ükskõik, kui tihti ja põhjalikult ma neid pesin, nad nägid välja ühtemoodi koledad.Ma olen nii väga rahul, et need nüüd tehtud saavad.

Hommikuseid küsimusi

Huvitav, kas ma oskan tapeeti panna?
Kas mul on piisavalt tapeeti?
Kui ma laeliistud ära võtan, kas ma nad siis tagasi ka saan?
Aga põranda omad?
Akende ja uste ümber olevaid ilmselt ei saa - liimitud, murduvad?
Kui palju maksavad uued liistud?
Kui palju maksab põrandalihvija rent?
Kas tööriistalaenutuses on järjekorrad?
Kui palju põrandalakki vaja on?
Millist lakki osta?
Kaua lakk kuivab?
Kes aitab mööblo välja?
Kui ma oma vana mööbli juppideks võtan, kas siis pärast kokku ka saan?
Palju ma trahvi saan, kui põletan vana diivani lõkkeplatsil?
Või oleks odavam ikka jäätmejaama toimetada?
Kas nad diivaneid võtavad vastu?
Kas teine poolelus diivan elab üle transportimise teise ruumi ja tagasi?
Kas tõsta vana mööbel tagasi või tassida kõik lõkkesse ja elad ilma kuni ajapikku uue saame?
Kes mulle pärast kardinapuud tagasi paneb?
Kuidas vana tapeet seinast ära saada?
Kust saaks pappkaste asjadele?
Kas ma tahan venda appi paluda või prooviks ikka ise?
Kas lakitud aknalaudu saaks valgeks värvida?
Äkki ostaks lihtsalt uued kardinad? 
Kas... ja kuidas ja...
Ne.
...