Kroonikaid... või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Laine"

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi - nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 - No mis te arvate? Noh, öelde nüüd... midagi, mis mõtlete! - ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 - Kuule, - andis üks meist alla, - sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 - Ei, - torises pesamuna, - ei saa.
- See tähendab, - alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, - ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
- See laev läheb põhja! - ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks - lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu... (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
- Tilda, - kolkis sõbranna uksele, - tee uks lahti.
- Mul on kõik hästi, - vastasin asjalikult.
- Sulle ainult tundub nii, - ei jätnud sõbranna järele, - vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, - rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, - enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
- Kuidas sõbra nimi on? - täpsustas sõbranna.
- Umbes Toomas, - vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.

Küürakatest

by Ann aka Incolorwetrust, Russia

- Meie vanuse ja staatusega, - ütles mulle eile üks tuttav daam olles veinipokaali kolksuga lauale asetanud, - sobivad üksnes naiselikkus ja elegants! Ainult! Ma kordan, ainult, naiselikkus ja elegants. Ja sina, vaata ennast, vaata! Miks sul teksad jalas on? Ja need ketsid, need ketsid… Jumal, kas sa ei jõua endale normaalseid pükse osta? Ja kuidas sa käitud? Nagu mingi ...  poisike!
Noh. Ma mõtlesin. Ta on ju tark inimene ikkagi. Ilmselt on aega teha mingeid järeldusi.
Ja ma läksin täna poodi oma vanusele ja staatusele sobivat mantlit ostma.
Ja ma proovisin selga terve hunniku naiselikkust ja vaguni täis elegantsi.
Ja ostsin mantli.
Poolpika, tibukollase.
Ja ühe roosa vesti, kunst-pika-karvalise.
Mõlemad sobivad ideaalselt igat sorti teksadega.
Istun siin ja mõtlen nüüd.
Küürakast ja hauast, vist.

Patjadest ja valimistest

Jo Grundy

Mõni kuu tagasi, kui üks voodilina pesus lihtsat ära lagunes (linane, st kare, ma nagunii vihkasin seda), otsustasin, et aitab ja viskasin voodipesukapi tühjaks. Ammu kavatsesin osta mõned voodipesu komplektid, kuid kui miski just ei põle, võib selle ju edasi lükata, eriti, kui üritus sisaldab ostlemist rahvarohkes kohas. Peale kapi tühjaks viskamist muidugi läksin ja ostsin hunniku uut voodipesu.

Ema on mulle vähemalt viiel viimasel aastal kinkinud tekke. Seda ei ole võimaik seletada ja emale märkust teha ka mitte. Erinevate bio- ja anti- lühenditega libedate, lärmakate jms selliste seas ka kaks täiesti korralikku tekki, mida lapsega igapäevaselt kasutame. Kõik suuruses 150 x 200.

St, mingi hetk mul tekkis plaan, et minu kodus peavad kõik padjad ja tekid ühesuurused olema. Nii on ju kõik palju lihtsam. 

Padjad, padjad olid meil siiani vanad, sada korda pestud ja muidu piinlikud. Eile otsustasin, et aitab küll ja viskasin padjad minema, va lapse lambavillatäidisega väikesed padjad, millest ta polnud nõus loobuma. Muidugi läksin poodi ja ostsin kaks uut, erinevad, et proovin kodus ära ja siis ostan juurde. Koju tulles avastasin, et mõõt on vale - padjapüürid on kõik 50x60, uued padjad 50x70. Noh, hea küll, jäävad külalistepatjadeks, ostan mõned suuremad padjapüürid. Täna käisin valimas...

... kas teie teadsite, et lapsega valima minnes on mõistlik lapsele juba kodus selgeks teha, et tema valida ei saa. Ma ei teadnud, tulenevalt tegin seda keset vaimisjaoskonda, vaene laps oli šokis, seejärel kuri. Tuleb välja, et ta on valmistunud, mitu päeva televiisorist valimisreklaame ja uudiseid vaadanud, teemasse tõsiselt süvenenud  (mitte mingite patjadega maadelnud) ja oma valiku teinud. Ja oo, seda ebaõiglust siis, eksole.

- Aga vali siis seda, keda mina tahan!
- Ei, kallis, ma ju ei saa, ma teen valiku oma südametunnistuse järgi!
- Aga see kandidaat lubas televiisoris seda ja seda, SA PEAD VALIMA TEDA!

- Näita, keda sa valisid! Näita!
- Ma ei saa, valimised on salajased! Ma ütlen sulle õues!

Igatahes, läksin poodi ja ostsin mõned suuremad padjapüürid ja veel kaks patja. Ja arvake ära, mis. Kodus avastasin, et ostsin jälle padjad 50x70. Noh. Ööseks jäävaid külalisi käib meil küll harva, kuid kui... siis on meil nüüd patju ja tekke nii et tapab.

Lendavatest kaladest

Flying-fish, Exocoetus Volitans, British Fishes by Artokoloro, 2017.

Mõnikord näib elu stop-kaadritena, mõnikord jälle vastupidi – rutaka lühifilmina.
Poisiklutt, punapäine nagu iiri setter, tormab läbi lumelörtsi otse tuviparve keskele.
Stop!
All on lomp, üleval taevas, lombi ja taeva vahele jäävad tuvid, hõljuvad õhus nagu veest välja hüpanud lendavad kalad. Õhk on paks nende sinistest tiibadest. Nendel olevustel, lompidest välja hüppama ja tagasi halli põhjatusse sukelduma looduil, pole grammigi ühist mõni hetk tagasi jalge ees vaarunud rasvaste lindudega.

Meeldib, kui linn võtab reaalsuse seljast nagu kommipaberi kommilt ja silub sirgeks tagasi. Iga kord tekivad uued mustrid.

Värviline jaapanlastest turismigrupp lörtsises linnas. Põimuvad kiriku juures kokku ja muunduvad selfipulkadest meresiiliks.
Seal samas lähedal, vana puidust trepi alt poeb välja väike tolmune kiisu, kribu ja unine nagu hommikune koolijüts. – Jookse, Kiisu, jookse, - mõtlen mina. - Muidu ründab meresiil! Ja pildistab sind sinu veel väljaarenemata kass-isiksuse kaotamiseni, muutumiseni unikaalsest kirbukotist linnamaastiku armsaks detailiks.
Oh, hilja, üks jaapanlane märkab kassi, eraldub siilist ja kükitab looma ette tulistamisvalmis iPhonega käes.
Kassike tardub - kõikjal on kurja kuulutavad lombid.
Ja siis.
Ja siis. Turist pistab telefoni taskusse, võtab kassipoja sülle ja viib hoovi sügavusse, kus on lombivaba hunnik maha saetud pärna oksi, kus on kuiv ja peidupaigad.
Ja mitte kordagi, mitte ühtegi klõpsu! Ei pildista.
Ka siis, kui kassike ronib mööda oksi ajades saba naljakalt püsti, ei pildista.
Ja isegi pärast – ei pildista.
Ei seda kohta, kus oli kass.
Ega ka seda, kus kassi ei olnud.
Üldse – kujutate ette? Mitte midagi ei pildista!
Ei puutugi telefoni, sõrmeotsagagi ei puutu.

Kui see pole ime, siis ma ei teagi, mis on.

Stereotüüpidest mh

Pinterest

Mitte, et ma nüüd saripostitajaks hakata püüan, lihtsalt, täna on kuidagi nii, et koguaeg tahaks süüa...
St, st, käisin fotograafi juures. Noor fotograaf vajutas nuppu ja oligi valmis, keeras ekraani minu poole küsimusega:
 - Kuidas tundub?

No mis sa hing siin ikka ütled, vaatasin korraks üle õla, et järsku on ruumis mõni teine kummitus, kellel ka dokumendi fotot vaja ja näidatakse valesid. Aga ei.
Fotograaf püüdis mu pilgu ja küsis viisakalt:
- Teen uue?

Mõtlesin hetke, a mille jaoks täpselt? Nagunii ei näe seda fotot keegi peale mõne üksiku karastunud ametniku.

Ma lihtsalt ei ole teab mis fotogeeniline. Ma olen piisavalt vana, et teada, kuhu poole pead kallutada ja ka selleks, osata end fotogeeniliseks meikida, kuid mis mõtet sel on. Ja veel dokumendifotol.

Üks kord vaatas üks piirivalvur mu passipilti pikalt ja tähelepanelikult, vangutas pead ja ütles siis: 
- Jumal hoidku, no kes see teid siis niimoodi? Te olete vaevu äratuntav siin!

- Aitäh teile, - vastasin mina ja muutusin tundeliseks, - kõike head teile, tervist ja õnne, karjaõnne, marjaõnne... Ja ma oleks ilmselt jätkanud veel, pikalt, kui mu kaaslane poleks mind praegu et jõuga sealt luugi eest minema tirinud.

Aga täna, kuni ma oma pilte ootasin, saabus ooteruumi mees. Üsna heas kaalus, väikese puudujäägiga pikkuses, kallites saabastes ja tõsist värvi portfelliga.
-Tavaline dokumendifoto, palun, - ütles mees.
Klõps, klõps ja ekraan pöörati mehe poole. Jõudsin juba mõelda, et jeerum, no mis vahet tal on, ta on ju mees, kui korraga kuulen:
- Oi, - ütles fotodesse selgelt süvenev mees, - teeme uued. Mul on siin silmad kuidagi kurvad!

Olles valmis seisma ja nautima sündmuste käiku, võtsin mugavama poosi, kui siis ulatati mulle fotod ja võimalik, et saatus ise juhatas mind ruumist välja.

Sääskedest jms...

Väikeste kangete kohvide aeg. Pikk jook sellise kuumusega saab olla üksnes külm.
Veetsin täna öö ebamugaval asemel sääski tappes. Hommikul ärgates vaatasin esimese asjana ringi - tunde järgi oleksid minu ümber pidanud kõrguma sääselaibahunnikud, kuid neid ei olnud. Ei tea. Teate seda tunnet, kui unesegasena ei saa enam aru, kas piniseb õhus või juba peas ja hakkab _tunduma_, et hammustavad, ka siis kui tegelikult mitte. Ja vatitekk, mida kuumuse tõttu peale võtta ei kannata ja uni ja väsimus, mis välistavad kahe meetri kaugusel oleva linu täis kapini küünitamist.

(St, lapsel oli sõbranna tudu-külas ja ilmtingimata tahtsin magada koos suures voodis ja vaatasid õhtul  arvutist midagi sellist, peale mida tegid ise mulle aseme tugitooli - peaasi, et ma ikka samasse tuppa magama jääks. Kavatsesin hiljem alla hiilida, aga...)

Ja üldse, millal ma nii vanaks sain, et üks vahele jäänud öö mõjub nagu oleks traktori alla jäänud...

Lõpetasin eile Afanasjevi "Serafima ja Bogdani". Üllatas, väga. Ma kahtlesin pikalt, kas lugeda või mitte. Mu ema lapsepõlvekodu oli väikeses venekeelsete vanausuliste kalurite ja sibulakasvatajate külas Peipsi kaldal ja seal veetsin ma oma lapseea suved. Vahepeal* peaaegu välja surnud vaene küla madalate puumajadega. Hiiglaslikud vene tüüpi ahjud (lesoga! alalti lesoga!) ja akendeni ulatuvad sibulapeenrad. Lakas magamised, kümneid meetreid võrke ja kuivavaid kalu, tolmused külateed, paadid. Kevadine särjepüük otse kaldast põlvini järves juhuslike võrgujuppidega, pilliroog ja takjad jms. Hobused ja külajoodikud ja autolavka. Paberlilledega kaunistatud ikoon elutoa nurgas ja mitte kunagi hallitavad kirikust toodud väikesed valged leivakesed selle kõrval. Ma mde olen ristitud vanausuliste kombe kohaselt. Minu suhe jumalaga on keeruline, kuid ikooni tõin majast ära. Toa nurka üles ei pannud aga ära vikama või andma käsi ei tõuse.
Sealt on pärit minu helged lapsepõlvemälestused ja oli mingi alateadvuses ehk pesitsev hirm, et... et äkki, no ei tea. Aga täitsa asjata, autor on mu meelest materjali suhtes hooliv olnud, adekvaatselt käsitlenud. 

*Vahepeal on siinkohal täpne, sest täna on küla uhkeid suvilaid täis ehitatud, krundid, mis nagu mu vanaema oma, paiknevad vahetult järve kaldal, on kulda väärt. Ma lasin mõni aasta tagasi kokku kukkunud vanaema maja koos kõrvalhoonetega kokku lükata ja ära viia, kuid vaatamata osta soovijate pealekäimistele, krunti ei müü. Sest... a mine tea, milleks see hea.

Afanasjeviga seostus mul siiani peamiselt väljend "steriilsed naised", mida ta kasutas ei mäleta kus ja mis puhul kontekstis umbes, et ajale kohaselt liiga puhtad ja klannitud naised - ei eruta (no mälu järgi - kui, siis palun vabandust). Mäletan, sest see tekitas mus tohutu segaduse, vaatasin Vahurit - no jänku, mis jänku ja siis sellised pretensioonid, taotlused millegi igiürgse vms suunas. Pusle tükid ei sobinud - üldse. Sellest, et teemakohased eelistused või seksuaalsus laiemalt ei ole korrelatsioonis nt prilliklaasi paksusega, sain aru alles hiljem ja kaugel, kaugel Vahurist. Veel meenuvad paar asist artiklit või arvamuslugu ja siis mõned kahtlaselt roosad raamatud. Esimest (vist) olen lugenud ja ähmaselt mäletan sealt mingeid seksiga seotud stseene (vanus oli siis selline, onju :), mul, ma mõtlen, maailma avastamise aegu :))  aga see on ka kõik. Ja nüüd siis nii. Nii uskumatult võimsalt.

Ma tegelt raamatust ei taha, ei jaksa ja sellest on palju räägitud. Aga puudutas, lisaks miljööle ja mentaliteedile, mis on minu meelest väga õnnestunud, nt joomarluse ja lähisuhtevägivalla teema. Ma olen päris kodust, kus poodi leiva järele (ja muu järel me mu meelest lapsepõlves poes ei käinudki - elasime sellest, mida aiamaa ja küla karjalaut ja sigalast võtta oli) läks see pereliige, kel oli vähem sinikaid näos. Kus  palgapäevad olid kõige vihatumad päevad üldse ja seda kuni ajani, mis kasuisa end lõpuks ometi üles puua taipas. Ja siis oli lihtsalt uskumatu vaesus, kuid vaesus peksuta näis on juba peaaegu ilus ja edasi hakkasime juba kaela kandma, metsasaadusi sai korjata ja müüa... me noh, jäime ellu :).

Aga torkas "ööriietees pimedas kuuri nurga taga seismised ja ootamised, kuni joodik ükskord magama jääb ja saab koju minna" ajasid kõhus keerama. Vahega, et meie seisime kahekorruselise paneelika nurga taga ja lisaks muule hirmule kaasnes hirm külarahvale silme alla sattuda. Ja see, et kõik teadsid ja keegi ei sekkunud. Ja samas häbi, mul oli terve lapsepõlv häbi. Ja palju muud. Praegu, kirjutadeski hakkab halb.Aga me noh, jäime ellu. St, ma kuidagi tahtsin jõuda aga ei jõudnud selleni, et äramärkimist väärivad psühholoogiliselt väga täpsed karakterid. Käima tõmbavad hoovad ja trggerid on meisterlikult esitatud.
:)

Ja siis veel leina teema ja palju muud. Huvitavad usuteemalised arutlused, jm.
Suht raputav lugemine oli, meelerahu huvides uuesti otsustades ei loeks.
Aga autorile kummardus, maani. Ma juba Eva Koffi lugedes mõtlesin, et ma nii hullult üllatun iga kord, kui, kuidas seda nüüd öelda, minu põlvkonda kuuluv (no ütleme minust  nt +/- 10 aasta) inimene osutub targaks. Ma ei oska öelda, miks ma seda automaatselt ei eelda. Tarkust on erinevat laadi, aga nii Koffi kui Afanasjevi raamatus on (lisaks siis ilmselgele suurele uurimuslikule eeltööle) mingit põhjaliku inimese- ja elutundmist/ kogemust, mingit sügavat arusaamist sellest, kuidas elu käib. Midagi, mida minu meelest saab olla üksnes väga pikalt ja sisukalt elanud inimesel. Igatahes, soovitan.

Puhkuse lõpuni on nädal. Tegelt käisin vahepeal turul. Ostsin muskaat- ja tavalise kõrvitsa taimi. Kolmele aias kasvavale mündile lisaks veel kaks ja siis punaseõielisi amplimaasikaid. Ehks siis - ma nüüd aeda.

Tätoveeringutest

Täiesti võõras selg SIIT (ja seal on veel 100)

Ema poole sõites, paar km enne asulat on risttee. Kõige pimedam ristmik, mida ma tean. Minnes sõidan mäest alla, mu meelest on mul seal peatee (st, kunagi ristuval teel justkui oli vastav märk ka). Ja alati, alati kujutan ette, et kohe tuleb vasakult või paremalt mõni suur auto, mille juht arvab samuti, et tal on seal vist peatee. Või lihtsalt ei näe või... ja saabki kõik otsa. Aga mitte sellest.
Tätoveeringutest. Mul ei ole ühtegi. Ma ei suuda välja mõelda sõnumit, vahet ei ole, millisel kujul, mille osas ma oleksin kindel, et selle tähendus minu jaoks tulevikus ei muutu. Mina muutun ja muutuvad minu veendumused. Ja lapse nimi on ka nahale kandma meeles.
Üks kord elus olen tõsiselt tattoo tegemist kaalunud. Mul oli sõber, kes kritseldas kõikjale ühte ja sama pildikest: loojuvasse päiksesse ujuv paat inimkujukesega sees. Kui sõber suri, hakkasin leinast segase peaga uskuma, et see oli märk. Mitmes lugupeetud religioonis kasutatakse surnumaale minemiseks just nimelt paati... või lotja...
Tol korral ma otsustasin teha tattoo, loojuvasse päikesesse ujuva paadi inimkujukesega sees. Joonistasin kümneid ja kümneid laevukesi ja ootasin mugavat momenti. Järgnev poolaasta oli üks tõsine hädaorg, veel mitu surma, nii otseses mõttes kui piltlikult. Ajal, mil kaotusi on palju, on võimatu valida ühte, millele suunata kogu oma ahastus. Ja siis ma sain aru, mida ma tahan: ei, see ei olnud mehisus - milleks mulle, naisele. Ja isegi mitte jõud - tugevalt oodatakse palju. Ma tahtsin vastupidavust, sitkust. Mitte midagi peale sitkuse. Kestma jäämine - see loeb...
Alati, kui juhtub midagi kohutavat, midagi, mis rebib su maailma tükkideks, tekib salaja pisike lootus - "No nii - juhtuski - kõige hullem juba juhtuski ära, hullemaks enam minna ei saa". Ooo - saab ja kuidas veel. Alati saab ja ei jää aega hinge tõmmata ja lootus, et nüüd on kõik, nüüd saab minna vaid paremaks, ongi vaid rumal lootus.
Uurisin tuttavate nahkasid ja ükski tattoo ei tundunud ilus. Vanasti juhtus, et mõnel poest ostetud sealiha tükil oli sinise värviga number või märk naha peal -  seda ma nägin vaadates teiste tätoveeringuid. Otsustasin, et lasen lõigata armi. Sõna "vastupidavus", "kestvus" või "sitkus", puht alalhoiu instinktist lähtuvalt leidsin, et sõna peaks olema hieroglüüfina - lühem kui ükskõik, millises keeles. Ostsin kokku hunniku raamatuid ja kukkusin sobivat märki otsima. Oli üks ilus märk, mis sümboliseeris sitkust - "bambus" - aga see ei olnud minu meelest piisavalt pühalik. Oli veel üks, mis iseenesest nagu sobis, nime nüüd enam ei mäleta, kuid see omas täiendavat nüanssi: tähendas muuhulgas "paindumatust", "kõigutamatust" ja see mulle jälle ei sobinud. Paindumatu ei ole see, mida ma olla tahaksin.
Püüdsin ise hakkama saada ja miski märgi joonistada. Leidsin ilusa sõna ka, tähendas "kukkuma, kaotama, hukkuma" ja koosnes märkidest "inimene - kõrgelt kukkuma - nuga". Lisades sellele eituse märgi sain kokku järgmise sõnumi: "Mitte kukkuda, mitte kaotada, mitte hukkuda". Jah, just see oli see, mida endale tahtsin. Ma ei oska öelda, kas õnneks või kahjuks, kuid seni kuni mina märki otsisin ja kalligraafiat harrastasin, kestsid õnnetused edasi ja tegutsemiseks jõudu ei jagunud. Hiljem aga, kui jõudu juba natuke oli, mõistsin korraga, kuidagi järsku ja täiesti ootamatult, et mul ei jagu nahapinda, et kanda enda kehale pitsat iga järgmise mulle olulise inimese surmast, mitte-armastusest, õnnetusest või muust hädast, mis võib-olla on veel alles ees. Enamgi veel - kannatuses ei olnud enam midagi ilusat, midagi pühalikku, midagi, mille poole kummardada. Kõik taandus ühele loomult väga lihtsale küsimusele - kas elan järgmise häda üle või mitte. St kas suren või jään elama, valik silme ees kirjuks ei ajanud ja sõna ei tähendaks midagi. Ei nõua see miskit erilist sitkust või vastupidavust. Pigem oskust hingata sügavalt ja võib-olla natuke ujuda. Selili eelkõige, ma pakun. Tiksuda. Võimalikult ühtlaselt, võimalikult monotoonselt... jah... loobusin vastava hieroglüüfi otsingutest, nahk on mul siiani tahtlikult loodud armideta.
Ja kõigele lisaks on mul tuttav, kes ei armasta tätoveeringuid ja kehakaunistusi üldse. Ma armastan, et ja kuidas ta mu nahka armastab ja valetaksin, kui ütleksin, et see iial argument olnud ei ole.
*
Kui - siis küsige, võimalik, et vastangi.
:)

Lihtsalt, statistika mõttes ehk

“The Rooks Have Arrived.” Spring in the park of Moscow State University, 1960 (courageous Soviet women cut trees on Lenin Hills) In 1960, Akhlomov took part in an exhibition of young photographers at the Moscow Central House of Journalists. 
Victor Akhlomov/Izvestia archive

Sain eile kokku kahe kursaõega, kellega tihti ei trehva. Aega kellelgi eriti polnud, aga otsustasime, et ühe kohvi ja koogi (võimalikult magusa) jaoks lihtsalt võtame. Mõeldud tehtud, panime elud pausil ja läksime kohvikusse. Tunniks. Üheks.

Ja edasi siis statistiks:
Esimese kursaõe mees helistas talle seitse korda. Tunni aja jooksul. Esimesel korral uuris, kas kursaõde ikka jõudis kokkulepitud kohta - minna oli ju palju, Kaubamaja juurest Aparaaditehasesse! Teine kord valis kogemata. Kolmas kord soovis rõõmustada - ta märkas (!), et kursaõe jõulukaktus on õitsema läinud! Neljandal korral küsis, millal koju tulema hakkab. Viiendal - unustas saata terviseid meile, ülejäänud kahele. Kuuendal uuris, ega vastu tulla ei ole vaja. Seitsmendal küsis, kus sinep võib olla.

Teise kursaõe mees (spordisõber) helistas kõigest viis korda. Esimesel korral uuris, kas kõik on ikka korras. Teisel, et "meie omad" võidavad. Kolmandal, et "meie omad" on lambad. Neljandal korral teatas, et pani supi keema. Viiendal, et supp on valmis ja ta, loomulikult, ei kavatse seda üksinda süüa.

Mulle helistas laps, kolm korda. Esimesel korral andis teada, et meil on vist kass kadunud. Teisel korral, et kass tuli koju tagasi ja on hirmus näljane. Kolmandal nõudis tagasihoidlikult vastust küsimusele: "No kaua veel läheb?"

Et siis, viisteist kõnet tunniga kolme peale. Ei, mitte, et see väga seganud oleks. Vastasime aga väsimatult "Muidugi, kallis, kõik on korras", "Kapis, vasakul, musi, musi", "Ei või olla!", "No tõesti!", "Juba tulen!" ja "Jumal tänatud!".
"Jah, kallis, mina ka juba ootan kannatamatult, millal ma su suppi saan maitsta!"  ja kõike muud,  kergelt ja harjumuspäraselt, jutu lõnga kaotamata.

Jänestest ja inimestest

Usun, et igas kodus, kus on laps, on ka mõni veidi väsinud jänes. Kui pole jänest, on ühesilmaline koer, kolmekäpaline karu või tolmune roosa elevant. Sest igaühel on mõni võimalik, et mitte kõige arukam, kuid see eest suure ja sooja südamega sugulane, kes leiab, et just lifti suuruse jänese kinkimine lapse esimeseks sünnipäevaks on maailma parim mõte. Meil oli kõik nagu kõigil - esimeseks sünnipäevaks, lapsest kaks korda suurem loom, keda laps kõigepealt kartis, siis armastas, siis unustas. Edasi oli ka kõik nagu kõigil - aastaid oli jänks koguaeg jalus, tõstsin aga ühest toast teise ja teisest nurgast kolmandasse. Peale seda, kui üks meid vahest külastav labrador meie jänkus oma eluarmastuse leidis ja temaga järglasi saada üritas, tõstsin jänku pööningule.

Pikalt pööningunurgas seisnud ära-armastatud jänku tõin uuesti alla ühe hiljuti "kõik viskan ära, muidu me upume asjadesse" koristushoo ajal. Mul juhtub neid hoogusid regulaarselt, tihedamini vist päris talve lõpus, siis kuidagi tundub, et kui kevadele ruumi teha, siis ta tuleb sedamaid.

Oh, muidugi ma kahtlesin. Aga kuna me sellest jänesest viimati puudust tundsime? Ja tal polnud isegi nime! Ja nii mul käsi tõusiski. Kodusesse konteinerisse panna ei saanud - risk, et laps teda seal näeb, on suur. Viskasin pagasnikusse. Töö juures parklas võtsin jänesel kõrvust ja marssisin maja taha, sinna, kus konteinerid. Ja siis sai sihikindlus kuidagi otsa. Konteinerisse viskamise asemel panin jänku istuma pehmesse valgesse lumme seljaga vastu konteinerit. Ja läksin tööle mõeldes filosoofilist mõtet mõnest vaesest lapsest, kes jänkut leides rõõmustab, viib koju, peseb puhtaks ja paneb ehk nimegi...

Tööl hakkas süda valutama. Rangelt võttes ei olnud see minu jänes. Mina ei saanud teda sünnipäevaks, mina ei ole teda kartnud, armastanud ega unustanud. Aga ära viskasin mina.

Ja juba ma jooksen kontsadel värskel lumel libisedes uksest välja, piki maja, nurga taha, püüdes näha läbi pudeneva lume - on jänks veel seal? Kas on ikka alles, ega keegi teda leidnud ja omastanud ei ole? Jess, ei ole! Alles, istub, vaeseke ja ootab mind!

Arvate, et ma selle pärast kirjutasin? Liigutava finaali tõttu või midagi? Vale, sõbrad, lugejad. Kõik algas hetkest, kui ma jänese konteineri kõrvalt sülle haarasin, lumest puhtaks raputasin ja tagasi minema hakkasin. Jänesega, mööda valesti pargitud Maseratist, millele toetus nägus, elegantse eest lahti oleva mantli ja kohvitopsiga mees, keda ma isiklikult ei tunne, kuid linna peal olen varemgi näinud. Mees jälgis mind selgelt leebe sümpaatiaga: mantlita naine kingades jookseb läbi lumesaju prügikonteinerite juurde ennenägematut saaki püüdma - mitte veel väga räbaldunud jänest! Mees on kindlasti suur demokraat ja mõistab väikesi, prügikastide kõrvalt leitud inimlike rõõme. Selgelt sooviga mind toetada, ta naeratas ja näitas mulle taevasse pööratud pöialt! Ja naeratas veel, umbes näoga, et "Oh, ma oleks isegi üles korjanud, kuid klassikaline kasvatud, kas teate -  ei hakanud daamist ette trügima!"
Ma kohmetusin. Punastasin ja pomisesin mööda minnes: "See on minu jänes!"
Mis peale tõukas mees end auto küljest lahti ja sirutas käed ette pöörates peopesad minu poole. Umbes et: "Mis te nüüd, mis te nüüd! Loomulikult on see jänes täielikult ja lõplikult teie, madaam!" Jätkata seda vestlust mina ei suutnud, kindlasti oleks see kõik veel piinlikumaks teinud. Mina ja jänes ajasime pead uhkelt püsti ja möödusime Maseratist ja ausõna, ma tundsin iga ihurakuga mehe vaimustust, kes juba kujutas ette, kuidas ta räägib nt oma armastatule prügikonteinerite juures jänese leidnud hullust naisest.

Jänese panin nüüd pesumasinasse. Eks näib, äkki mõtlen talle nüüd veel nimegi.

Sarjst: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata välja mõelda.
:)

Kanade ekspansioonis nt, ja veel neli imelist fakti

Tarakan see vist ikka ei ole, aga ilus ikkagi. Foto by Javier Ruperez

Täna ma istusin ühes ooteruumis, mille laual lebas raamat "Kolmsada imelist fakti" või midagi sarnast, hetkel googeldades viidet ei leidnud. Igatahes, mul ei tule iial pähe midagi sellist osta või laenutada, mulle piisab faktidest, mida ma nii või teisiti ümbrust jälgides korjan ja imetlen ja imestan ja ausalt, tahaks vahest puhata (mde, puhkuse alguseni on 40 minutit).

Näiteks täna. Lõuna paiku toidupoe järjekorras, erutunud vanem daam teavitas mind, et lutikad võivad elada kasukates.
Ma ju suudaksin mõista tema soovi mind valgustada nt juhul, kui ma oleksin seal kasukas seisnud. Kuid ma kandsin täna mantlit, tavalist villast, karvadeta mantlit. Kui ma olin ostude eest tasunud ja need kiiresti kotti ladunud, hõikas proua järele: "Naftaliiniga ei maksa proovidagi! Nad ei karda midagi!"

Ma pean siinkohal tunnistama, et olen see vist siis õnnelik inimene, kes pole kordagi lutikat näinud! Ja sõna "naftaliin" äkki vaid lugenud, mõnes Esimesest maailmasõjast pajatavas raamatus. Aga teadmine, palun väga, omandatud.

Mõtlesin poest välja minnes, et tahaks olla lutikas. Elaksin kasuka karvades. Ei kardaks mitte midagi. Ja veel räägitaks minust poesabas legende. Mis on ju ka meeldiv, mis siin tühja salata...

Kuid mitte sellest. Mina ja raamat ooteruumis. Ma saan ju aru, et sellised tuleb hoobilt ahjus põletada ja siis üle vasaku õla sülitada. Ja mis ma tegin? AVASIN, suvalisel leheküljel, ega jõudnud piisavalt kiiresti kinni lüüa.

Viis imelist fakti kargasid mulle ajju ja jäid käärude vahele kinni, kardetavasti igaveseks.

Nüüd ma siis tean, et:

• Kanu on maailmas rohkem, kui inimesi. 
• Selili kukkunud oinas ei suuda end ringi keerata
• Ühest inimesest saab keskmiselt seitse seepi
• Krokodillid ei saa endale keelde hammustada 

Ja lõpuks, kõige kohutavam. Hirmsam, kui seep, kui kanade ekspansioon, kui õnnetu oinas, keda ma nüüd kindlasti uneski näen:

• Tarakanid puuksutavad. 

Jumal näeb, et ma olen kõigega nõus. Oinaste, kanade ja krokodillidega... Aga vaat illusioonist tarakanide osas on nii kuradi kahju.

Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased

Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
- Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! - maurab tädi tigedalt.
- ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
- Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
- ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin...
- Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
- Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres...
- Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb...


*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
- (nõudlikult) Kust te kana ostate?
- Ee... siit, lähimast poest...
- (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!


Ja kell on veel alles pool kümme!


*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh... on selja peal tiivad... :) kurat, naljakas ka, aga... millega see maha tuleb?

Plüüsist koer, lehm ja "Snickersi" batoonike

Sarjast: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata luuletada.


Reisilt saabunud tuttav rääkis, et lennujaama viivas bussis sai tuttavaks noormehega, kes oli küll kena, kuid tuttavat siiski ei köitnud. Bussist väljudes jätsid hüvasti, kuid mõni minut hiljem otsis noormees ta check–in järjekorrast üles ning soovis talle kinkida pehme karvase mängukoera, mille ta lennujaamas vahetult ostis. Tuttav keeldus koerast. Kümme minutit hiljem tuli noormees uuest, nüüd juba mängulehmaga. Tuttav keeldus ka lehmast. Tuttav oli juba teel passikontrolli, kui noormees ta uuesti üles leidis. Sel korral oli temaga koos väike armas memmeke. St, elus vanainimene. Noormees palus tuttavat, et ta ei arvaks, et ta on hull või midagi sarnast. Ta oli emale lennujaama vastu tulnud ja tahab nüüd emale tutvustada tüdrukut, kes talle nii väga meeldib. Ja veel tahab talle kinkida ühe „Snickersi“ batoonikese. Juba täiesti segadusse sattunud tuttav keeldus nii vanainimesest, kui batoonikest. Selle peale pani noormees batoonikese tuttavale taskusse ning lahkus. Armas vanainimene viivitas hetke, haaras siis tuttaval küünarnukist ja sisistas vaikselt: „Proovi sa ainult mu pojal kaelas rippuda! Kõike head ja ilusat reisi“.
Täna, olles juhtunu üle mõnda aega mõtisklenud, arvab tuttav, et see on üks tema kõige õnnestunumaid suhteid üldse: tutvus, „käimine“, ühine majapidamine, lahutus, alimendid ja natuke hull endine ämm – kakskümmend minutit ja  valmis. Oleks siis nii alati.

Viimaste päevade valguses...

Nagu me kõik teame, hinge põhjas unistab iga naine, et ta ükskord ära vägistataks.** No vähemalt oma erootilistes unelmates kindlasti, kujutab ette, kuidas tugev mehe käsi ootamatult ta kuklale langeb, maadligi surub, põlvili lükkab ja oh, jah, veel, tugevamalt (sry, unustasin end korraks). Kahjuks mehed on tänapäeval sellised... ütleme otse, nõrgad ja pelglikud, otsestest signaalidest aru ei saa - käi või põiepõletikuni minis garaažide taga või sildade all - kasu mitte midagi.

Seepärast, kui sul on tõesti väga vaja ohvriks saada ja mitte ainult füüsilises vaid ka sotsiaalses plaanid - soovitan järgida paari lihtsat reeglit:

Esiteks ei tohi unustada, et sinu õnnetus - on sinu häbi. Sina oled süüdi kõiges, mis sinuga juhtub. Juba sellest ajast peale, mil sa lasteaias esimest korda jooksid, komistasid ja põlve ära lõid: no mis sa siis jooksed! Õpetaja karistas tühja - kannata, täiskasvanutele pead alluma igal juhul! Joodik toidupoe parklas hõikas midagi solvavat - tähendab, näedki välja nagu lits! Tõugati? Aga mida sa siin seisad siis? Näpistati linnabussis - sul on kõikelubav ilme!

Muide, kui keegi nühib end sinu vastu klubis külmikute vahel linnaliinibussis, siis see on väga piinlik. Mitte mingil juhul ära tõsta lärmi: esiteks, kui sa eksid oma tundmustes, võid sa kogemata solvata täiesti normaalset inimest, võib ju olla, et sa ei huvita mitte kedagi mitte kõige vähematki, inimesel just ongi kitsas! Kannata veel mõned peatused, kuni sa oled veendunud, et keegi tõepoolest üritab suruda end sinusse läbi seeliku (või seeliku alt, kui oled minis, nagu mingi kergeke). Seejärel ja seda enam - ära tõsta lärmi, sest ju sulle siis meeldis, kui sa juba nii kaua kannatasid ja nii see vaene inimene aru saigi. Seepärast välju bussist suvalises peatuses ja oota järgmist bussi. Kui see inimene väljub sinuga koos ja hakkab sind jälitama, ära pöördu politseisse - tõestada ei saa, keegi ei usu, naeravad välja. Kõige parem on üritada ära joosta kasutades võõra linnajao võõraid hoove. Mida pimedamaid, seda parem, nii tekib sul reaalselt hea šanss saada vägistatud.

Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on avalik tähelepanu. Kõik (kujuta ette, KÕIK!) saavad teada sinu pattudest ja häbist. Ja isegi ema. Ema esimeses järjekorras, head inimesed helistavad talle ja saadavad linke. Oli või ei olnud, ei ole oluline, oluline on see, et kui jutud levima hakkavad, oma nime sa enam puhtaks ei saa. Politseis ka kindlasti mõnitatakse, teatatakse töö kohta jms - sinna ära mingil juhul pöördu. On siin loogikat või mitte, jäta meelde: NAD ON VÕIMELISED KÕIGEKS. Kui asi imeläbi ka kohtuni jõuab, ei piirdu kuulsus linnaga.

Vägivalda on mitmesugust, püüa hakata ohvriks igal võimalikul moel:

 Sinu üle võib kamandada igaüks, kes on soodsamal positsioonil - olgu siis näiteks mõne hoone, kuhu sul vaja minna on, administraator.


Igaüks, kes tõstab su peale häält, omab selleks õigust. Ta kindlasti teab, "mida sa tegid eelmisel suvel", st mõnda sinu piinlikku saladust - mida tegid teki all või kuidas on lood sinu maksudega. Ta näeb sind läbi, loeb sinu mõtteid ja kaardistab nõrku kohti, seepärast jääb sul üle vaid tõmmata pea õlgade ligi ja alluda. Ja ära unusta, ta võib sind kahjustada, seitsmel erineval moel, kui sa järele ei anna! 

Kui aga ei tea, siis valetab ja keegi ei usu sinu süütust.

On olemas mingi loogiline konstruktsioon, veidi keeruline kuid töötav: võõras sigatsemine - on otsene solvang sulle, müüja ninakus, kelneri ükskõiksus, turvamehe üleolek - kõik puudutab sind ja alandab, kuid - ära  sa mingil juhul kaebama mine, see teeb ainult halvemaks. Neela alla. Lihtsalt kujuta ette, et keegi järjekordselt pani sind otse ajudesse ja neela. Ja hiljem nuta natuke.

Õigus on alati neil, kes on tugevamad, suuremad, hirmsamad, kelle hääl on tugevam, enesekindlus suurem, kellel on võimu, olgu siis üksnes formaalselt, mees, ülemus, ema, jt.

Sulle võib tunduda, et sotsiaalne vägivald ei ole nii meeldiv nagu füüsiline, kuid mõtle boonustele: sul tekib õigus kannatada. Ja, sul tuleb tunnistada, et käitusid halvasti, riietusid valesti või jätsid maksud maksmata, kuid see eest sõbrad hakkavad sind haletama elu lõpuni ja iga oma sigaduse võid nüüd välja vabandada oma paranemata moraalse traumaga. Ja alati leidub keegi, kes ütleb sulle kindlal häälel, kuidas sa edasi elama pead, paneb oma raske käe su kuklale ja vt. postituse algust...

**
Juhul, kui sina oled see harva esinev (nii mulle viimaste päevade meedia jm põhjal paistab) lind, kes ei soovigi saada vägistatud, siis... siis sa oled liiga tark selleks, et sulle seda postitust pikemalt seletada.


Lugupidamisega
doktor Tilda

Pöörduge julgelt... 

Niisama

Lugesin täna ühest raamatust ühe suhte alguse lugu, võimalik, et fiktsioon, või siis mitte eriti - see polegi oluline. Igatahes, oli natuke naljakas ja natuke lapsik, mehine, ootamatult pingeline ja lõputult õrn. Lugesin ja ripsmetuššised pisarad voolasid üle põsepuna valgele särgikraele. Magamatusest, peamiselt, loomulikult, ...

Hiljem meenus üks ammu-ammune suhe. Elu tol aastal minu vastu hea ei olnud ja ma olin väsinud. Mingisugusest hetkest ma ju nägin küll, et psühhedeeliline seks, veidi kramplik kirg ja lõputu õrnus, mis näisid meie suhte mõttena, jäid alati kuhugi tahaplaanile, sest enamasti... ma lihtsalt magasin. Kõige otsesemas mõttes  - tihti jõudes mehe juurde uinusin sedamaid risti üle tema laia voodi. Kahekümneks minutiks või pooleks tunniks, vahest ma vaid selle jaoks tulingi - korraks, teisest linna otsast - magasin ja jooksin jälle edasi. Lahku läksime loomulikult ja varsti - poiss tahtis kõike-kõike - seksi, kirge, õrnust ja suhet - mina aga, nagu haige kutsikas, hoidsin liiga sageli voodit kinni täiesti tühja...

Siiski, see oli produktiivne side - energia, mille sünnitas pidev sisemine hüsteeria, jättis mind maha ja kandus üle temasse. Tema, oma loomult inertne, muutus reipaks ja asiseks, mina aga rahulikuks. Mingi hetk selgus, et ta kasutas seda energiat otsimaks vähem väsinud tüdrukuid, minule näis see energiaringi katkemisena ja seega täiesti ebaökonoomsena.

Nüüd ma mõtlen, et kõik juhtus väga õigesti ja ei saanudki teisiti minna, sest see oli sama, mis soojendada oma käsi sooja tuumareaktori vastas - kasu on lühiajaline ja ääretult ohtlik. Kangelane võib ju proovida "stiihiat" taltsutada, geenius muuta süsteemi seadistust, lihtsalt inimesel aga ongi ehk õigem keerata selg ja joosta, kiiresti ja võimalikult kaugele, ootamata ära plahvatust.

Täna, ajal, mil mul on õnnestunud miskid oma miiniväljad demineerida iseseisvalt, meenutan teda tänutundega - mitte seksi-kire-õrnuse, vaid just nende rahuminutite eest. Neid oli vaja, et kriitilisel hetkel juhtmed pöördumatult sassi ei läheks.

Et millest. Tordist, kodanikud, tordist tantsin kirjutada. Aga ehk kunagi hiljem. Hullult tahan magada.

Öö

Mingis meeltesegaduses võtsin riiulist D. H. Lawrence`i  “Lady Chatterley armukese" ja lugesin suvalistest kohtadest. Mh sain teada, et naiste poolt oma lemmik-peenistega peetavad jutud ei ole vähemalt viimase peaaegu saja aasta jooksul oluliselt muutnud...

(Kunagi mulle see raamat väga meeldis)

**

Unes, mde, nägin, et olen armunud. Nii ülepeakaela teravalt mäletan tunnet, iga ihu rakuga. Visuaalist on meeles vaid see, et ma olin mees ja ajasin taga naist, mitte kurjalt, pigem, midagi loomade paaritumisrituaalide sarnast: tee, ära tee, tee, tee. Mäletan hetke, kui jalutasime metsas, naine kõndis minu ees ja läks üles mingist künkast. Tal oli maani seelik ja ma haarasin teda kahe käega tagumikust. Tahtmine oli tohutu.

Ma nüüd kohe ei teagi. Joon kohvi ja mõtlen Freudist. Väljas on padukas ja tahaks suitsetada. Õhtul on programmis parvesaun.

Romantikutest

Mul oli täna hull päev, heas mõttes hull päev ja mulle kingiti lilli. Ja ärevus on nii suur, et...
:)

Ma armastan romantikuid. Tähendab, ma pole neid alati armastanud. Hakkasin ajast, mil taipasin, et meeleheitlikud püüdlused nautida kellegi teise romantilisi püüdlusi, ei ole kohustuslikud. Enamasti võib ka lihtsalt jälgida, no olgu - sõbraliku ilmega.

Naudinguid pakutakse hoopis teisel aadressil. Kvaliteetne romantik aga on võimeline hankima kaheksat sorti jäätis, vaarikamaitselisest pistaatsiapähkliliseni ja toitma sellega oma näljast naist, ikka aeglaselt lusikat huulte poole tõstes, imetledes, kui armsalt viimane suukese avab ja sööb (seejuures seljankast unistades).

Tõeline romantik, kujutledes romantikat, näeb eeskätt ennast. Kui ta toob armsamale süle täis lilli, siis oma mõtteis näeb ta ennast astumas lumivalge sülemiga, vastupandamatu nagu Sinatra. Lilledele allergilist nooremat õde, kes romantiku armastatuga samas korteris elab ja aevastab kimbu kõrval nii, et kass on end ehmatusest juba täis lasknud, tema lihtsalt ei näe.

Kui nüüd tähelepanu vektorit veidi nihutada, subjektilt objektile nt, siis pole see enam romantika, siis on see juba hoolitsus või hoolimine. Hoolimine aga on igav ja...  liiga maine. No hea küll, pakkusid seljankat. Pühkisid tema lõualt keedetud porgandi tüki. Ja edasi? Kuidas see saakski ilus olla, kui sinu armastatu istub, kõht täis, silmad kinni vajumas. Nagu üle söönud kass, huultel hapukoor - nii labane.

Ma olen paari romantikuga kohtunud. Üks minu tuttav kulutas terve oma kuupalga ja kinkis mulle lifti suuruse mängukaru. Karu oli pruun, tal olid tapja silmad ja heleroosa lehv kaelas.

Ma käisin esimesel kursusel ja elasin üürikas, nii tillukeses, et peale minu mahtusid sinna lahedalt ainult mikroobid. Karu ei mahtunud kuidagi. Ühisel jõul (otseses mõttes) sai ta siis topitud esiku kapi otsa, kust ta siis mitu kuud muigas mulle näoga, nagu oleks äsja söönud rühma täis väikesi lapsi.

Kui külalised, riietudes kitsukeses poolpimedas koridoris, keerasid end ja sattusid ootamatult vastamisi karu tohutu veidralt muigava näoga, tegid nad erinevaid, valdavalt kurgupõhjast tulevaid häälitsusi. Need häälitsused ja neile järgnenud sõnad rikastasid minu sõnavara ja arendasid kujundlikku mõtlemist, nii et, võib öelda, et kokkuvõttes oli karu kasulik.

Üks minu teine tuttav põhjustas sündmuse, mida tolle üürika trepikoja rahvas, kui nad veel elus on, kindlasti siiani mäletavad. Algas kõik sellest, et ükskord detsembris läks lift katki ja oli katki juba terve nädal. Trepikoda aga oli kõle ja pime. Ma kaebasin noormehele, et pole midagi vastikumat, kui minna hommikul läbi selle räpase, haisva ja pimeda trepikoja, kus ükski elektripirn ei elanud kesköönigi.

Järgmisel hommikul kuulsin karjeid veel enne korterist trepikotta astumist.
Et mida mu tuttav siis tegi? Ta tuli varahommikul trepikotta ja pani igale korrusele ja nende vahele trepiastmetele, alustades minu kuuendast ja kuni välisukseni, põlevad küünlad.
St, te mõistate, eks? Tüdruk, kiirustades kooli, jookseb trepile ja - oh! Kõik kohad küünlaid täis!  Pimedus taandub, armastus võidab, jms, tüdruk jookseb alla, silmad täis naeru, huultelt pudenemas tänu ja armastus, armastus...

Noh. Esimesena astus sel hommikul trepikotta neljanda korruse memmeke puudel Ruudiga. Nähes pimeduses põlevaid küünlaid otsustas memm, loomulikult, et öösel on satanistid trepikojas kellegi ohvriks toonud. Ajalehtedes tol ajal kirjutati, igasugu lugusid.

Memmekese kisa peale ronisid välja ülejäänud naabrid. Trepikoda otsiti läbi, lintšitud surnukeha kõikide kurvastuseks kojast ei leitud. Rahvas solvus. Hakati otsima oinast, kes oleks ääre pealt maja maha põletanud. Oinal, õnneks, jagus mõistust kaduda tasakesi enne, kui rahvas ta tema enda süüdatud küünalde valgusel lintšinud oleks.

Peale seda pandi trepikotta eredad pirnid ja välisuks lukku. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et küünaldest oli kasu.

A kuidas sul romantika ja romantikutega on? Mõni lõbus lugu?

Pesust ja Wintersonist, natuke

Vaatamata hommikusele lumesajule on kevad lõpuks kindlalt käes - ma kaevasin jälle kõik rinnahoidjad suureks. Riided on ju petlikud - kaks cm lotendamist  - on või ei ole, mine võta kinni, eks. Aga pesu pealt on kohe näha, kui ikka rinnahoidja hakkab seljas istumise asemel kergelt kaelas rippuma, on keha vatiinikihi naha alt ära sulatanud ja suveajale üle läinud.

Lugesin ja kadestasin (heatahtlikult), milliste toredate pesutükkidega naised end rõõmustavad, mõttes proovisin isegi selga. Ilus ja kihvt. Ja siis kujutasin ette nägusid, milliste ette ma sellises ilmuda saaks. Loobusin kergelt, segadus oleks suur, naeru kätte suremine on küll harva esinev õnnetus, kuid mitte päris võimatu. Liiga mitte-minulik.

Kaevasin muidu otseses mõttes - labidaga, maasikapeenart. Kaevasin käed nii haigeks, et kui eile õhtul lõpuks voodisse jõudsin, ei jõudnud raamatut käes hoida. Ja oleks siis ei tea mis kaalukas teos olnud - üks õhuke LR.

Mõni päev tagasi lugesin läbi Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal". Uudishimust - kõik kohad on täis ülivõrdes arvustusi ja ma nüüd liitun nendega, omalt poolt arvustamata. Sest... selles raamatus on midagi, mis mind riivas, pigem magus-valusalt, kui kuidagi teisiti, kiskus lahti vana haava, hing tilgub verd mitmendat päeva.

On kuidagi nii, et me kõik lumehelbekesed ja kui ma räägin või loen ja nendin, et jaa, mina ka või ma saan aru või olen nõus, siis peaaegu alati on see "peaaegu". Ühisosa on suurem või väikesem, kuid päris sajaprotsendilist kokkulangevust juhtub harva. Nõustumaks või kiitmast kaasa (mis nii üldiselt on inimloomusele omane, karjaloomad ikkagi) ma peaaegu alati nihutan ennast natuke vasakule või kallutan pead paremale või keeran silmad päikese poole - leidmaks seda koht, kust paistab nii, et jaaa, selles osas ma pmts olen sinuga nõus. Kui baasväärtused on sarnased, pole see isegi keeruline või ebamugav. Peab ikka väga haige olema, kui poosi väiksemgi muutus valuta võimalik pole. See kohanemine, eks, mina sätin end natuke ja sina natuke ja siis mahume ära kaotamata eripära. Aga see "peaaegu" ikkagi jääb, peaaegu alati. Õhuaugud siis või.
Wintersoni raamatus on midagi, mille ma tundsin ära, millesse ma mahtusin igasuguse nihelemiseta täpselt sellisena nagu ma olen. Midagi, mis on identne minu kogemusega. Ma ei taha täpsustada sisuliselt, aga Winterson panin selle kirja nii, nagu mina iial ei oskaks ja nii suure samasusega, et see lõi pahviks. Tean, et on keegi, kellega saaks arutada, aga ei taha häirida. Lihtsalt. Mis ei tapa, hahaha, teeb vigaseks.

Ühesõnaga, sellele raamatule ma kokkuvõtet ei kirjuta, sest minu jaoks jäi nii või teisiti kõlama see üks, konkreetne, täispildi ulatuses ehk väheoluline koht ja muu on teised kirja pannud. Kindlasti loen sarja järgmisi raamatuid ka.

Ja Mihkel Muti "Mõtetest" ei muljeta ka, seoses kirjaniku eelmisel laupäeval Postimehes ilmunud arvamusega, et blogija on vastutusvõimetu vaimne sült (vt ka Rabarberibulvari fb leht).

Nii et. Täna tahaks tantsima minna.

Kuldnokad on tagasi

Kõik algas sellest, et reedel otsustas kass, et talle aitab. Vähe sellest, et hiljuti kõht operatsiooni tarvis karvadest kiilaks aeti (ta ilmselgelt häbeneb), topiti nüüd veel  koledat värvi puugirihm ka kaela. Kass otsustas teha enesetapu - haaras hammastega rihma otsas ja sikutas seni, kuni lämbuma hakkas. Lämbudes puges kapi alla, kust ma ta põranda harjaga välja tirisin ja enesetapukatse lõpetasin. Lõikasin rihma lühemaks ja otsustasin, et mulle aitab.

Enesetappu ei üritanud - mul on laps veel viiene. Ja aastane kass, ikkagi. Panin lapse magama, keetsin teed ja valasin brändid.

 Mida teebväsinud purjus inimene reede õhul? Loomulikult - logib interneti. Kiiresti kujunes vestlus, kirjandusest, peamiselt. Kui mu mälu mind ei peta (ja vaatama ei taha minna), siis mingi hetk jõudsime sinna, kus "Sõja ja rahu" kirjutas Dostojevski!  Ja siis veel lähedusest - see osa oli keeruline. Tundsin end Evangeeliumit mõtestada püüdva tulnukana.

Igatahes, laupäev oli kuidagi lihtne, kodune, veidi udune, aspiriini ja mullivett, jalutasime ja grillisime. Õhtuks oli nii hea, et peale lapse magama lugemist otsustasin lähedust praktikas harjutada. Oli... lõbus ja sportlik harjutus, ainult et hommikul oleks ei tea, mida teinud, et saaks veidi magada. 

Mul oli kokkulepitud, et lapsele tuleb sõbranna küll. Noh, jätsin süüa ja juua lauale, tõstsin õueriided kättesaadavasse kohta ja ütlesin, et kui nad mul kahte tundi magada ei lase, hammustan ninad peast. Peale mõningast arutelu teemal, mis on piisavalt oluline, et mind üles ajada (- Kui kummikuid ise jalast ei saa, oled kummikutes ja ülejäänud päeva siis koristame! Kui kombeka lukku kinni ei saa, õue ei lähe!), sain umbes üheteisteist magama.

Ärkasin kolmest! Telefon täis vastamata kõnesid, aga lapsed elus ja terved, enda üle veel uhked ka. Nad olid ära söönud peaaegu paki viinereid - ise uunis soojendasid. Ära röstinud suure paki röstsaia - seda väidetavalt kassi tarbeks, kusjuures pähklivõiga oli paremini maitsenud. Igast kausis olevast õunast oli lõigatud tükk ning heki taga lonkivad hobused ja lambad olid söönud lisaks porganditele ka paki eilsest grillimisest ülejäänud vahukomme. Need maitsesid loomadele nii häst "Et neil lausa tatt silkus suust".

Noh. Täna hobuseid koplis ei paista, kuid loodan, et ehk kamba peale söödud pakk... hea küll - suur pakk vahukomme - ma ostsin mõeldes, et grillihooaeg ju algab ja siis on terve suvi hea paari kaupa võtta - neid siiski ei tapnud ja loomad on mõnesse kaugemasse koplisse viidud.

Millest. Sellest, et mu väike konn on nii suur ja tubli. Saab ise söödud ja kummikud jalast ja üldse. Õhtul tegime pannkooke - piima ja nisujahu ja tavalise suhkruga - maitsesid imeliselt, miljon korda paremini, kui kõik need banaanide ja kaera- ja odrajahulised. Siis ligunesime vannis, rääkisime, ma peitsin oma veidralt punaseid põlvi. - Emme, kas sa kukkusid? - Ei mäleta, vist komistasin, jah... Ja täna lubasin lapsele, et peale lasteaeda lähme kohvikusse. Selle eest, et ta eile nii armas oli ja mul magada lasi.


Mde, hommikul lasteaiast tulles nägin lehise otsas kolme kuldnokka.
Kuidagi täiesti hea inimese tunne on.
Komad viimasesse lausesse võib igaüks soovikohaselt paigutada.

Flame is Burning

Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.

Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud.  Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)


*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.

Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.

*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.

*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.

Lapsega teleka vaatamisest, järg

Et siis - aastapäeva kontserti. Minu riigi sünnipäevapeo kõige ilusam osa!Me ootasime pidu!

Pidu ei tulnud. Iga aastaga läheb kontsert aina süngemaks ja on suunatud üha intelligentsemale vaatajale. Ühelt poolt võiks ju rõõnustada, et meid targaks peetakse. Teiselt poolt on selge, et suurem osa kodus telekate ees istuvatest inimestest ei saanud aru.

Jah, järgmisel päev olid lehes korraldajate subtiitrid - selgitused vähem võimekatele. Aga äkki oleks siis pidanud juba eelmisel päeval olema? No et, pereisa istub laua otsas ja loeb kõva häälega ette, paralleelselt telekast tuleva pildiga. Nii nagu mina üritasin lapsele laval toimuvat selgitada. Huvitavaks rääkida ei õnnestunud, tema jaoks oli see lihtsalt igav.

Rohkem, kui keerukus, häiris mind ikkagi süngus. Aastast aastasse kordame üle ajaloo tähtsündmused üha mustemates värvides. Näitame, kui raske meie riigi sünd ja taassünd jne ikka oli. Kas see pole mitte sama hea, kui ketraksime lapse sünnipäeval külalistele igal aastal üha uuesti ja uuesti sünnitusmajas tehtud video eksteemsemaid kohti? Minu ideaalmaailmas küll sellist kommet ei ole. Meil imetletakse sünnipäevalast, imetletakse, kiidetakse, et nii suur ja tubli juba (ehk ööbiku osa seda ka oli, aga väga sünges võtmes ikkagi). Miks me seda siis riigi sünnipäeval teha ei võiks?  Seda enam, et tarkust meis justkui eeldatakse.  On ju kohustuslikud ajalootunnid kohustusliku koolihariduse raames pluss terve rida mälestuspäevi, miks ei võiks riigi sünnipäev olla rõõmus püha?


Ses mõttes meeldis mulle väga tänavune presidendi kõne - see oli optimistlik ja väga selgelt näoga tulevikku. Erinevalt nt Ilvesest, kes alati manitseda armastas. 

Ja edasi siis Eesti Laul 2017 oma "teravmeelsete" vaheklippidega. Keegi kuskil kirjutas, et need olid aktuaalsed, tõid selgelt välja ühiskonna kitsaskohad. Oot, aga milleks? Ajalehed on päevast päeva äärest ääreni neid kitsaskohti täis - miks ma peaks veel ka pidupäeval, üritusel, mis võiks olla lihtsalt ilus, tegelema - ükskõik kas mõttes, või püüdes seda lapsele seletada, tegelema lähisuhtevägivalla või alkoholismiga. Ma, noh, tahtsin puhata, kaasa elada, rääkida lapsega popkultuurist, mitte seletada, miks onud teevad nalja nii tõsiste asjade üle, nagu seda on vägivald või alko jt.

Lisaks mulle isiklikult (aga siin ma annan endale selgelt aru, et tegu on maitseküsimusega) ei meeldi Oti ja Avandi naljad. Minu jaoks kõlavad need kohati mõnitustena, kohati maitsetustena (nt see norrakaga tehtud orjade nali - minu meelest pandi inimene ebamugavasse olukorda ja ta selgelt - ei nautinud seda). On ju olemas ka hoopis teistsugune huumor - teravmeelne nt, särav, vaimukas. Keeruline.
Üldiselt, paraad oli kõige ägedam.

*
Tähtsaid tähelepanekuid: põskkoopapõletikuga on see jama, et ära-kirjutades ei ole võimalik tuvastada, kas hingel sai kergem - pea on selleks liiga raske.