Tapeet, mis ma valesti teen?

  

Mis ma valesti teen? 

Ärkasin hommikul kell 6 ja lugesin läbi kõik internetis olevad tapeedi paigaldamise õpetused. Teoorias on see kõik väga lihtne: sul on vaja seinu, tapeeti ja liimi. Seinad peavad olema sirged. Mul on nüüd siledad, sirgete seinte saamiseks peaksin kolima. Tapeet peab olema kvaliteetne. Noh. Kui ma mõni aasta tagasi all, elutoas, tapeeti vahetasin, siis ostsin fliistapeedi ja ma ei mäleta täpselt, miks mul tol korral toa tapeetimiseks kuu aega kulus, igatahes fliistapeet ei veni - see on fakt, järelikult ka ei mullita seinas. Ja hiljem avastasin, et ta ülipestav - konkreetselt, vajadusel vee ja vahuse nuustikuga ja on jälle nagu uus. 

Nüüd magamistuba tühjaks tõstes leidsin hunniku tapeedirulle. Mitut sorti, igat 4 - 6 rulli. Milleks, ausalt, ma mõtlesin ja mul ei tulnudki meelde. Mingit loogikat selles ka ei ole, sest kõik toad siin majas on suured, magamistuppa kulub 25 - 30 rulli - ma pole siiani viitsinud välja arvutada. Vaatasime lapsega neid tapeete ja kuna me värvi osas nagunii kokkuleppele ei jõudnud (roosa, ei valge, ei roosa), otsustasime, et aga milleks osta uut, kasutame ära (youtuberite mõjutusel hakkas mu laps hiljuti veganiks (vähemalt neil hetkedel, mil kõht tühi ei ole) ja taaskasutajaks. Sest delfiinid ja pingviinid ja muud elukad, saate aru (kilekott!).  (Üldiselt, me sööme nii või teisiti lihalvähe, kuni ta muna ja piima sööb ja sushikala paistab, ei lähe ka arvesse, kiidan tagant ja seletan, et tähtis ei ole 100 %, iga väikene samm on ka oluline.) Ühesõnaga, otsustasime, et teeme iga seina või sopi eri tapeedilise - meie tuba, teeme, mis tahame. St, minu kodus peab olema vähe asju, tapeet ja tüllkardinad. Ma ei taha värvitud seinu, kotttoole, nahkdiivanit ja hüüdlausetega seinapilte. Maitse asi. 

Aga - see, noh, ei ole fliistapeet. Eile hommikul panin ühe paani seina ja see sai jube. Võtsime lapsega päikest, käisime rulluisutamas ja söömas ja kui ma õhtul uuesti vaatama läksin, oli see paan imekombel täiesti mullivabaks kuivanud. Oh seda rõõmu, enne sauna minemist viskasin veel kolm paani seina. Ja nüüd siis. Need kurat, ei kuivanud sirgeks. 

Ja nüüd ma ei teagi. Selge on see, et ma võtan need maha. Ja teen uuesti. Või lasen teha. 

St, keegi tuttav kuuldses, et ma tahan ise tapeeti panna, kommenteeris, et umbes, et igav on või? Ei ole, mul kunagi ei ole, aga... proovisin seda nüüd mõttes endale seletaga, ega veenvalt välja ei kukkunudki. Aga... raamatupoodides on riiulite viisi raamatuid, kus õpetatakse inimesi igast asju tegema. Nad kõik algavad peatükist: vaata sõber, see on haamer ja see on nael (ja katsekinnaste, - kaitseprillide jms peatükk on veel ees pool - need tuleb pähe panna juba naelaostmisretkele minnes). Nael, sõber, pannakse terava ostaga vastu puitu, õige võte naela hoida on näed selline - ja pildid kolmes vaates... Mulle tundub see kuidagi kummaline. Ma olen maal kasvanud ja umbes eluaeg mõelnud, et kes küll selliseid raamatuid vajab? Kuni ükskord mul oli vaja (peamiselt jonnist, otsekohe) puuriidaalus kokku kruvida ja mul oli alus ja akutrell ja kruvid. Viskasin kontsakingad jalast ja võimlesin terve päeva ja mul lihtsalt ei õnnestunud. Üllatusin ja nördisin, elasin veel teises kohas ja täpsel samal ajal saagis naabritüdruk naaberaias mootorsaega palgist karu välja.

Lugesin just "Trifiidide päeva", seal on üks peatükk sellest, kuidas kari lambaid istus päevi umbes peeru valgusel umbes põhjusel, et ei osanud pirni vahetada. Mulle meeldib omaette asjatada, ma olen avastanud, et ma saan hakkama, mulle meeldib mõelda, et kui - siis mu laps saab hakkama (talle hullult meeldib teha kõike (koos)). Kuidagi. Mõistuse piires. Mul on sada korda lihtsam ise pusida kui võtta kõne töömehele. Lisaks, see on muu kodu, no võtab aega - võtab, aga kelle asi. 

Ikka ei kõla veenvalt. 

Ja sellegi poolest, ma lähen võtan selle tapeedi nüüd maha. Ja panen uuesti. Ja kui siis ka ei õnnestu, lähen ostan uue, siis juba fliistapeedi.Vist. 

Või tellin töömehe. 

No ei saanud parem, aga halb ka tegelt ei ole :)
Aa, kõik nõuanded, kuidas saada tapeet seina, on oodatud. 

Update järgmisel päeval: jee, jee, jee.

Naudingutest

Kolm või neli päeva palaviku taevani ja täna öösel meenus kohvi. Et kõige selle aja sees ma ei joonud ühtegi kohvi. Ja ootasin hommikut ja pool kuus hiilisin alla, tegin kohvi, RIIETUSIN SOOJALT, läksin välja trepile ja hakkasin jooma ja selgus, et ma ei tunne ei maitset ega lõhna, üldse. Praegu on juba naljakas, aga ma teate, pettusin nii kohutavalt. Sest meeles ju on, et on maitse ja lõhn ja... Meil muide sajab udupeent vihma ja on soe. Suhtlesin perearstiga, selgus, et kuna ma reedel kiirabisse ei läinud, algab mu haigusleht tänasest. Ehk siis, et formaalselt oli mul reedel tööluus. Mul tegelt ükskõik, aga faktina lõbus siiski. Maitsete ja lõhnade teema köidab hetkel rohkem, aga sõnu seada ka veel ei jaksa, nii et kopin siia ühest sügavast sahtlist ühe oma varasema samal teemal kirjutatud teksti.

Et te teaks, kuidas see on. :)

Asi on selles, et ma siin vahepeal olin haige. Ei midagi tõsist ja kunagi saab kõik korda, diagnoos on standardne - "noor oled, elad üle". Kunagi, kindlasti. Kuid kuni ma haige olin, siis angiini, tuumanohu ja kõige muu tõttu, ma teate, lakkasin tundmast maitseid. Ei, mitte elumaitset. Toidu. Kõige otsesemas mõttes. Mõttes, ma tundsin vajadust kasutada toitu, ses mõttes, et tahtsin panna suhu ja mäluda. Lisaks ma tahtsin seejuures midagi tunda - teate küll, inimesed ju teevad vahet erinevatel toitudel, leiavad midagi selles, et mäluda kooslusi nagu liha ja mustad ploomid, mitte aga nt liimi või lund. Kuid mida täpselt nad selles leiavad - mina tunda ei suutnud. Maitsetest suutsin eristada kahte varianti: "magus" ja "kõik ülejäänu". Liha kõlas minus nagu keedetud kartong, see-eest tort kõlas nagu keedetud kartong suhkruga. Vahe ei ole suur, kuid kui see on ainuke vahe, mis sul on, võib sellestki teatud naudingu enda jaoks leida. 

Võttes arvesse, et nii üldiselt ma armastan kõike maitsvat ja naudin siiralt, mul oli mitte et kurb, kuidagi imelik. Inimesed minu ümber sõid esimest rooga (vedelat ja kuuma), teist rooga (tükkidena, samuti kuuma) ja kolmandat (pehmet ja kohati niisket), mina aga püüdsin mõista, mida nad selles leiavad. Selgus, et suurema osa maitsetest me võtame lõhnast. Lõhnu ma ei tundnud absoluutselt. Maitset, resultaadina, ka. Kui mina, olles juba peaaegu meeleheitel, raputasin endale eksperimendi tarvis pipart otse keelele, siis keel hakkas kergelt kipitama. Mitte, et kõvasti. Võin minna tsirkusesse, mõtlesin mina ja rohkem ei eksperimenteerinud, sest kõik oli niigi selge. 

See eest! See eest. Kuni ma ei tundnud lõhnu ja tulemusena maitseid (umbes nädal aega, mde), nautisin uurimust sellest, mida saab endas arendada kasutades toitu ning tundmata seejuures maitseid ja lõhnu. Teate seda vanasõna: et kui tahad saada geeniuseks, seo parem käsi tagumiku külge - parem ajupoolkera areneb mühinal. Umbes nii. Selgus (ma ei suuda täna välja mõelda ühtegi sünonüümi sõnale "selgus"), st, selgus, et kui sa ei tunne maitseid, kuid ikkagi sööd (ja sa ikkagi sööd, sest sa ikkagi oled elus ja tahad süüa, vaatamata mõningasele neelu iseärasustele), areneb sul välja täiesti teine, väga peen tundlikus toidu suhtes. Te arvasite, et toit - see on maitse? Aga vaat ei ole. Toit - see on puhas tundlikkus. Puhas.

Kuum supp on oraalsel puudutusel meeldiv. See valgub, lõdvestab ja soojendab, sul hakkab soe. Liha on kiuline, seepärast kõditab kergelt suulage. Maitse asi. See eest mustad ploomid on keele vastu õrnad ja hellad. Marineeritud tomatitest hakkab keel kipitama, mandariinidest tugevamalt, kuid kui te soovite tõsiselt teravaid elamusi - jooge midagi alkohoolset. Maitset ja lõhna sel alkoholil nagunii ei ole, nagu ka kõigel muul, kuid oh, KUIDAS see paneb keele kipitama! Poeetiliselt, mu sõbrad, ma pakuks siinkohal. Viin kipitab keelel nii, et võiks kõvemini, kuid viski, oh kuidas viski kipitab! Veidi viskit enne und - ja sellest sõgedast, ma ütleks, massasist keelele hakkab teil nii hea, et juua ei taha te enam üldse. Liköörid valguvad ja kipitavad samaaegselt, see on armas, kuid kui juua liköörile peale teed - saate hüdromassaaži. Köögiviljad on teravanurksed, puuviljad jahedad, tort on kleepuv, kuid pasteedist võib seda eristada kinniste silmadega. Pasteet on meeldiv, kuid tükkidena maks on parem - see pudened naljakalt pisikesteks teradeks. 

Ühesõnaga, õpiprotsess oli lai ja oluline. Mul oli huvitav. Nüüd aga on hakanud maitsedki tasapisi tagasi tulema, mis saaks veel parem olla? Mh hakkab tagasi tulema ka kujutlusvõime. Ma juba saan aru, miks inimene ütleb, nt "tahan jäätist" ja lisaks sellele, vana veidrik, valib, MILLIST jäätist ta tahab - nagu neil, jäätistel, oleks mingi vahe. Jäätist, mde, õpiprotsessi käigus oraalselt puudutada ei õnnestunud. Millest on kahju, külmetab kindlasti ja KUIDAS!

upd: Kahtlustan muide, et mõne aasta tagune tekst on vähemalt osaliselt fantaasia vili, sest hetkel ajab igasugune mõte söögist küll peamiselt nutma.

"Sööma tulid siia või??!"

Esmaspäeval, peale tööpäeva lõppu viisin kassi hoidu, pakkisin oma konna ja sõitsime suht suvalises suunas, tee peal marsruuti guugeldades ja ööbimiskohta otsides. Põhjusel, et tahtsime. Täna tulime tagasi, sest trenn ja muusikakool. Tagasiteel juhtusime ühte meile võõrasse teeäärsesse söögikohta, mis oli... no imeline kindlasti.

Kohvik, kus kõik, absoluutselt kõik oli tehtud selleks, et tekitada söövas inimeses piinlikust.

Imetillukesed lauad, mille peale isegi õrnalt pudenenud besee punastab ja vabandab: "Oh, mind on nii palju, andke andeks, ma kohe võtan koomale". Menüü, kus kogus on kirjas palju suurema šriftiga kui toidu nimi. Tõeliselt veider vaatepilt: "Kiievi kotlet" ja edasi diplodookuse suurused numbrid: "200 g". Kohe tekib tunne, et seda kotleti on kohutavalt palju! Milleks sulle nii palju, külastaja? Nii palju sa ei jõua! Või ei, veel hullem, sööd ära ja kahetsed seda siis kogu ülejäänud päeva! Või mis päeva, kogu nädala, õhtul guugeldad endale kuupääsme korraga kahte spordiklubisse.

Menüü hallil ebaisuärataval paberil ja fotodega, mille peale isegi mina, toidublogides nii mõndagi näinud inimene, tahtmatult nina kirtsutasin. Ja mitte, et ma seda menüüd süüa oleksin kavatsenud, kuid oleks tahtnud midagi ahvatlevat, midagi, mis soodustaks mõtlematut ja rõõmsat söömaaega. Et uhke sõna "söömaaeg" mängleks grillitud liha päikeseliste toonidena ja pilgutaks hästi tehtud pilaffi veidi õliseid silmi. Selle asemel meenus sõna "ratsioon" - sale ja külm, nagu ehitusnael, torkas pähe ja tuikas pikalt.

Kui ettekandja lõpuks salati tõi, tundsid end isegi mitte tegelasena, vaid raamatu "Kolm paksukest" täisväärtusliku pealkirjana. Sest seda taldrikut oli PALJU. Kuid mitte portsjoni mõttes, vaid selle, taldriku, positsiooniga kontekstilises aegruumis. Tavaliselt tilluke nagu Tuhkatriinu kingake salat mõjus sel korral lauda pidi trampiva saapana number nelikümmend kaheksa: "Säh sulle, söö, kolmkümmend grammi šampinjone, sa täitmatu loom!"

Ja ettekandjad, muidugi. Ettekandjad ei olnud lihtsalt kõhnad, nad evisid Kate Mossi imelist heroiini-kõhnust. Luud ja nurgad. Nende androgüünsust oleks kadestanud ka Tilda Swinton isiklikult. Jumal näeb, ma pole teab, mis kerekas inimene, kuid nende taustal tundsin end Bridget Jonesina filmist, kus viimane tuletõrjedepoos torust alla libises.

Ja toit oli külm. Kuid kuna isu enam ei olnud, see isegi ei häirinud.
Ma arvan, et selle asutuse message lõpetatuse seisukohalt oli puudu vaid silt ukse kohalt kirjega "Sööma tulid siia või??!"

PS! Postituse foto illustratiivne, netist, st, ei ole tehtud söögikohas, millest postituses rääkisin :)

Oeh...

Üldse ei mäleta, millal mul viimati selline laupäeva tunne oli nagu täna. Selline, et puh, lõpuks ometi paar vaba päeva. Ja kui pea ei valutaks, võiks ju päris tore olla.

Kunagi blogis mainisin ka, et pean ära otsustama, kas jätkata sissetallatud rada mööda muretult või keerata järgmisest ristist vasakaule, kus uued tuuled ja lahtine kiviklibu. Ma otsustasin, muidugi, teadagi, kapsaaiast kordagi mõtlema.

Laias laastus alustasin oma tööelu keskastme juhina hiigelorganisatsioonis ja see on hea positsioon alustamiseks. Sul on alluvad ja ülemused, mitu korrust kummaski suunas ja erinevalt ehk, kuid kahtlustan, et enamasti siiski, tähendab see seda, et kui sa just päris loll ei ole, ei vastuta sa sisuliselt millegi eest. See eest õppida on soovi korral võimalik.

Omandanud pakutud õppetunnid, otsustasin kiirelt, et hall ei ole minu värv isegi juhul, kui toon järjest justkui paremaks läheb. Lopsakama rüü kasvatamiseks on vaja ruumi, lagedamat kohta marjamaal ja nii ma tegutsesingi aastaid omal käel ja seda üsna edukalt.

Ma hindan stabiilsust ääretult ja...
Ja vaatamata sellele on midagi, mis aeg ajalt kihelema hakkab ja mõõtu võtma ning rammu katsuma sunnib, seejuures - peamiselt vist endaga.

Aga kas sa seda suudad?  

"Üks targa inimese tunnus on oskus hinnata enam vähem adekvaatselt erinevaid enda käsutuses olevaid ressursse" Tilda, blogis, kunagi varem. 

Ma tean, et ma olen hea spetsialt. Ja ma ei viitsi ammu enam isegi moe pärast vaielda vastu tuttavate naljadele, et ma olen sündinud marssalikepikesega käes. Kui, siis ainult asupaiga küsimuses, minu meelest pigem hinges, seal, kusagil, kõrisõlmest natuke madalamal. 

Iseasi, kas ma oskan seda kasutada. Või palju selleks jõudu kulub.

Üks asi on...
... teha otsuseid olles otsuse tegemiseks vajaliku info ise kokku kogunud ja kolm korda üle vaadanud ja hoopis teine asi siis, kui info kogub keegi teine;
... selgitada enda personaalseid otsuseid ja hoopis teine asi on põhistada kellegi teise omi;
... teada, et ühel ja samal võrrandil võib olla mitu õiget lahenduskäiku ja teine asi on leppida sellega, et teise inimese ajukäärud ei ole sama mustriga mis mul;
... teada, et efektiivsus on suurem, kui juht juhib, mitte ei püüa võimalikult palju ise ära teha ja teine asi osata seda elus rakendad
... ja nii edasi, pikalt.

Meeskond. MEESkond. Ammu välja kujunenud isiksused ja iseloomud. Egod, mis juba üksi töö iseloomust ei ole väiksed kordagi. Mul on kulunud mitu kuud, et hakata eristama nägusid ja käekirju, vaatamata sellele, et tean neid inimesi aastaid.

Kapsamaa on kive täis.
Ma ei oska usaldada ja tööd jagada.
Ühelt poolt teadmine, kuidas , teiselt poolt - ka mul on omad harjumused ja mis siin salata, tarakanid ja mitte vähe.

Mõttes korrutan mantrana mulle adekvaatsetena näivate inimeste kinnitusi, et loomulikud protsessid, mu kepike on täpselt paras ja õigetpidi peos ja siis...  kahtlen... kahtlen koguaeg ja kõiges. 

Tõsiselt kaalun eneseabiõpikute laenutamist ja lugemist, teate küll, sarjast "Kuidas saada mehele", "Seitseteist asja, mida õige juht kunagi ei tee"/ "... alati teeb" vms.


Ühesõnaga, nii raske on.
Õhtuti vaatan lapsega koos multikaid ja meisterdan nukudele kleiti, rohkem ei jaksa midagi.
:) 

Ja toomingas hakkab ära õitsema juba

Mõni kuu tagasi kirjutasin uhkelt, et üks targa täiskasvanud inimese tunnus minu meelest on enda käsutuses olevate (vaimsete, füüsiliste, ajaliste, materiaalsete jne) ressursside enam vähem adekvaatne hindamine ja kasutamine.

Ja nüüd ma siin siis olen. Pea valutab hommikust saati. Nägemisvälja servad virvendavad. Valgus on valus ja süda paha. Pole enam kindel, kas valust või valuvaigistitest. Ühesõnaga migreen. Erinevalt teadlastest, kes migreeni põhjuste üle jätkuvalt vaidlevad, mina tean, millest mul. Ma olen oma aja üleplaneerinud, tugevalt. Lohutan umbes nii, et mitte kõike lollusest ju, osaliselt teadmatusest - nt ei osanud arvata, et lapsel nii palju esinemisi on. Samas, kui kurtsin, siis kogenumad lapsevanemad imestasid: "Kuidas sa ei teadnud, kevadel on alati." Noh.  Tõenäoliselt ma jään lõpuks ikkagi ellu, aga... hetkel on küll jõle valus. Tahaks tolmurulliks muunduda ja kapi alla pugeda.

(Ma muide mõtlesin seda kohta pikalt - ma tean inimesi, kes räägivad oma kassidega ja vihmaussidega peenras, ja siis veel lilledega rääkijad ja puid üleüldse käiakse kallistamas. Ja samas ma ei tea kedagi, kes tolmurulle kõnetaks, nii et...)

Aga ükspäev ma käisin matkal ja mitte matkarajal, nagu normaalsed inimesed, vaid ikka tõelises karupepus ja pärast mul olid jalatallad kaks päeva ümmargused ja täna esimest päeva enam ei ole ja ühtegi puuki või kaani või kes iganes seal soos, kus me kohati puusani vees ukerdasime, elavad, ka ei ole, nii et...
Kunagi üks terapeut arvas, et on hea mõte leida igas päevas vähemalt üks ilus asi. Mul tuleb see meelde ainult siis, kui midagi väga pahasti on. Lähen nüüd tõmbas siis kuhugi kriipsu. Või risti või ma sellele pole veel mõelda jaksanud.

Tegelikult, me lõpetasime matka Setumaal kellegi saunas, kus sisuliselt keset ööd läksid kohalikud nii tülli, et meie, mittekohalikud, pidasime isegi olles tugevalt joobes targemaks lahkuda kiiresti, tagasi sisemaale, sest... st, täna ikkagi ma saan kõndida juba ja isegi mitte pulksirgetel jalgadel, nii et.

Et siis millest. Ma ka ei tea, kui Jumal on, siis tema äkki.
Teab.

Sarjast "Maivõi"

Kaasaegne Vene kunstnik Igor Oleinikov

Oma suureks üllatuseks loen ja kuulen pidevalt, kuidas reipad geštaltpsühholoogia-laadseid  praktikaid jutlustavad tegelased jutlustavad, et kõige tähtsam asi elus on saada aru, mida sa tahad (ja suruda seda teadmist siis igasse võimaliku konteksti), et sinu tunnete eest kontaktis teise isikuga vastutad ainult sina (teine aga, see, kellega kontaktis olles sa neid tunned - pole üldse oluline), et petetud usalduse eest vastutab usaldaja, mitte see, kes usaldust pettis, ja nii edasi. Seejuures muutuvad tunded (ja nende näitamine) ülimaks väärtuseks, samal ajal kui tunnete vahetamise protsess (kommunikatsioon) - jääb kõrvale.

Peamine - anda maailmale teada, mida sa tunned. Tüüpiline nimetatud õpetust järgiv (nt koolituse või teraapia läbinu või lihtsalt naistele mõeldud ajakirjade huviline) kodanik ei ole absoluutselt võimeline arvestama ümbritsevatega (Perlsi ju mäletate: "Mina - olen mina, sina - oled sina").

Küsimustele nagu "Palun ära tule enam minu käest raha laenama" või "Palun ära kuula enam muusikat oma kabinetis NII kõvasti" või "Ole hea, võta kõne vastu, kui ma sulle helistan!" vastavad (heal juhul) sellised inimesed täiesti geniaalselt: "Ma olen kurb". Sest, onju, teda on õpetatud, või ta, lammas, on lugenud, et tundeid tuleb väljendada, kuid kohani, kus on selgitatud MILLEKS, ta muidugi ei viitsinud või talle unustati öelda.

Ma täna hommikul ühe sellisega vestlesin.
- Mul on vaja, et see ja see oleks alati tehtud x ajaks, mitte y ajaks, nagu sa tavaliselt teed.
- Ma olen kurb.
(no, ma ka, krt küll, olen mega-kurb, et sa mu aega raiskad)

Maivõi. Ma pean vist "maivõi" teemalise rubriigi tekitama.

Munasalatite aegu

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Tormine meri"

Mõtlen juba kolmandat päeva, kas ma peaks googeldama, kes või mis on Kalvi Kalle. Muul ajal kössitan ja mossitan. Peamiselt külmast (sõltumata ruumi temperatuurist või seljas olevate särkide arvust) aga ka vajadusest teha ära mingid otsused, tööalased ja minu tulevast elu mõjutavad... otsused, milles ma kindel ei ole. Sisseharjunud mugavus vs uued väljakutsed - no on ju raske.

A pühad olid meil vägevad. Algasid sellega, et kanuumatka AJAL teatas sõbranna, kellega olin kokku leppinud, et võtab mu lapse peale matka mõneks tunniks hoida (meie lapsed on sõbrad, käivad üksteisel külas jms), et ma saaks järelpeole (nii nunnu sõna) minna, et ta ikka ei saa võtta. Teine sõbranna, kelle poole mulle tundus loogiline pöörduda, pöördus mu lapse poole sõnadega: - No hea küll, kui sa vaikselt oled. Ainuke, jällegi, mulle väga loogilisena tunduv reaktsioon sellele on: - A minge perse, eks. Mida ma ka hoobilt väljendasin. Lapsehoidjale ei hakanud helistama, sest hing oli juba nii täis, et "Küll ma saan, ise, ise, kõike". Nii me koos lapsega aftekale läksimegi. Sauna ja "pidusööki", paar tundi tantsimist ja öösel  ajal jõudsime koju. Laps jäi magama enne, kui ma ta riidest lahti sain.

Ja ärkas hommikul kell 8! Peale pikka hommikut otsustasime, et teeme linna-tiiru, vaatame, äkki mõnes poes on veel mõni valge muna - sibulakoori oli meil hulga. Mõtlesin, et kui me 5 muna ära värvime, oleme kõvad mehed. On mingi selline vanasõna, et inimene teeb plaane,... ei mäleta.

Ühesõnaga enne kui uksest välja saime, saabus minu ema. 50 munaga. Ja kilekotiga täis erinevaid poes müüdavaid munavärve.
- Ma mõtlesin, et koos oleks nii tore...
- Ahah...
(emale ju "mine perse" öelda ei sobi)

Umbes 10 muna keetsime lõhki, ülejäänud värvisime ära.

Mde, avastasime, et meie kass vihkab värvitud mune! Ühest ema toodud komplektist sai meisterdada munapäid, vt minu Insta viimane pilt. Need munad said seal kapi äärel seista tervelt 10 minutit. Kui ma järgmine kord tuppa läksin, olid need kõik põrandal, kass lamas kapil näoga nagu "Haa! Kes on majas peremees?!!" Tõstsin kassi maha, munad üles. Mis peale hüppas kass kapile ja tõukas muna uuesti põrandale. Mispeale ma andsin alla, korjasin munad kaussi ja tõin poest krabipulkasid salati tarvis.

Ei, ema oli väga rahul. Vanaemakohustus sooritatud hindele "viis".

Pühapäeval külastas meid sõbranna 1. Lapsega, "muna tooma". Ja seejärel sõbranna 2, "lapsele muna tooma". Noh. Ega ma pika vihaga ei ole. Aga... ma väsin väga ära, nendest arusaamatutest seltskondlikest mängudest. Kössitan ja mossitan, mõnda aega. Ja siis peab ikkagi... kohanema ja ära mahtuma jms. Ja need tööalased asjad - eks needki need samad seltskonna mängud. Brrr...

**
St, ma tegelikult tahtsin EBA-st. Et kultuuriblogi, ütlete. Aitäh. Ma seda varianti isegi ei kaalunud. Ma tunde järgi oleks pakkunud elustiiliblogi kategooriat - sest siin on umbes pooleks - elu ja raamatud ja raamatud on mu elu pärisosa, kuidagi. Igatahes, ma ei pannud ennast kirja, mõtlen umbes nii, et las kasvab veel aastakese (või hääbub - kes teab) ja siis vaatame edasi. Aga aitäh, see on mulle oluline, kui te siin vahest mõne sõna ütlete :)

Elu, onju

Eile käisin lapsega rattapoes, ostsime suurema kiivri. Lasime ratta üle vaadata, kõrgust reguleerida ja ma rõõmustasin, et sel aastal veel uut ratast vaja ei ole. Käisime söömas ja raamatupoes, kust saime just selle Atticuse osa, mida meil vaja oli. Koju jõudes tegin magamistoa ahju tule ja panin lapse tahvli laadima. Selgus, et arvuti ei võta vooli taha. Läksin alla, et it-kiirabisse helistada. Arvake ära, kas ma ahju siibri ka lahti tegin. Mõni aeg hiljem uuesti üles minnes oli tuba maast laeni suitsu täis. Egas midagi, siiber lahti, aknad lahti ja allkorruse diivanil veedetud öö. Enne ööd veel panime riidesse ja väntasime läbi linna tuttava poole, kes meile vältimatut it abi osutab. Riietudes selgus, et sügisel lapsele ostetud kaks paari Skechersi ketse võib südamerahus prügikasti visata - ühel paaril ei pea krõpsud, teised on liiga kitsa liistuga. Noh. Viisime arvuti ära - tõenäoliselt on laadimissisend (?) mehhaaniliselt vigastatud. Tagasi tulime läbi linna jalutades, seejuures mina ühe käe otsas enda, teise käe otsas lapse ratast vedades, sest lapse ratta pidurid jäid peale. Pusisin seal midagi ja siis murdus veel lenksu küljes olev piduri... eee, see kang, millest pidurit peale tõmmata, ka ära. Öösel vihaga lugesin läbi lapse uue Atticuse.

Ühesõnaga, täna uuesti ratta poodi. Kahtlustan, et pidurisüsteemi vahetamise asemel on mõttekam uus ratas osta. Ja ma ju hea meelega ostaks, kui talle tsips suurem ratas juba paras oleks. Aga ei ole. Aga sama suure ratta ostan siis üheks aastaks, sest järgmisel on see tõenäoliselt juba väike. Ja jalatsipoodi. Ja neljapäevane spaa-päev jääb ära, sest õpetaja luges hommikul sõnad peale - kindlasti peab laps näidendiproovi tulema, sest reedel on esinemine. Noh.

See mitte-enam-talv-aga-sitaks-külm-ja-tuuline ilm ajab ka hinge täis. Tuba on külm või kuum (täna on külm). Sest üldse ei saa aru, palju parasjagu on mõistlik kütta. Ja paprika ei ole ikka veel üles tulnud.
Ja magamistoas tuleb nüüd äsja vahetatud voodipesu uuesti ära vahetada ja kardinad pesta. 

Tegin pliidi alla tule, teen kohe kohvi ja kiluleiba ja kui see tuba ometi soojaks läheb, ehk kirjutan ka mõne raamatu kohta midagi. Külmaga keeldub aju igasugusest mõttetegevusest.

Ja siis lähen maniküüri.

Ja laps, eile, vahetult enne magama jäämist:
- Emme, milline aju välja näeb?
- Tibu, ma ei oska sulle seletada, teeme nii, et homme arvutist näitan pilti.
(mõtleb, katsub kätega oma pead)
- Emme, aga kuidas keegi seda, aju, noh, pildistada sai?

***
Upd, kui juba, eks:
Rulluisutamise hooaeg on käes. Täna nägin esimesi lapsi kooli suunas rullitamas. Kiivriteta. Kaitsmeteta. Ma ei saa aru. Ma ise rullitan suvi otsa, paar korda olen end tõsiselt vigaseks kukkunud, nt ükskord sõitsin otsa  (pikal sirgel!) ees liikuvale traktorile - oli sajaga enda viga, kõrvaklapid peas, mõtted ei tea kus - ma lihtsalt ei näinud seda traktorit (ise ka ei usu, aga...). See selleks. Fakt on see, et rullidega on kiirus suur ja õnnetusi juhtub tihti isegi minust terasematega. Seejuures tihedamini kukutakse selili - ehk siis kolks kuklaga vastu asfalti ja ema-isa ei pea enam iial muretsema, kas kohalik kool on ikka piisavalt tasemel, et väikest tarkpead koolitada. Kupits just küsis ükspäev ühes Postimehe lapsed ja liiklus -teemalises kolumnis ja ma kordaks küsimust: milleks siis? Või milline on selle ema mõttekäik? Seisab hommikul ukse juures, saadab lapse uksest välja ja NÄEB... mõttes, emad ju näevad, eks, kuidas nende laps läheb, mis tal kaasas on ja ei ole JA NÄEB... ja edasi?

(ma nüüd kütan veel, äkki läheb paremaks)

Flame is Burning

Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.

Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud.  Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)


*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.

Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.

*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.

*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.

Eesti laul 2017 e. me tegime seda juba teist korda!

Mõni aeg tagasi täheldasin oma viieaastase teadmises (pop)kultuurialaseid lünki, mis on tekkinud põhjusel, et me ei vaata televiisorit. Hip-hip, hurraa, tänaseks oleme seda teinud juba tervelt kaks korda! Üks päev järelvaatasime vabariigi aastapäeva paraadi ja kontserdi ja eile jõudsime juba nii kaugele, et vaatasime Eesti laulu lausa otseeetris! Ja isegi ettevalmistumisega - poest tõime lemmik-hallitusjuustu, bataati ja puuvilju ning küpsetasime liivataigna-kaneeliküpsiseid (mis said küll nii suhkrused, et hambad kiskusid krampi). Mul oli märkmik ja mitmevärviline Hessburgeri (?) pastakas.

1. Liis Lemsalu
Hetkelises meeltesegaduses mina lapsele: "Panid sa tähele, mis selle tüdruku nimi oli?"
Laps: "Krissu Gaarfield!"

Ilusad juuksed ja ilus kleit. Ilus issi. Oota, ta laulis ka midagi või?

2.  Laura ja Koit
Laps: "Kas nad on isa ja laps?"

Mis asi Laural seljas on?? Ja juustega on ka midagi über-pahasti. Koidu vastu olen äärmiselt allergiline sõltumata sellest, millises kastmes teda parasjagu pakutakse - mingi ülepäevitunud vananev Ken - see Barbie oma. Nende kasuks räägib see, et nad mõlemad on reaalselt musikaalsed ja oskavad laulda.

3. Whogaux... who?? Kõikvõimalikud lillelapsed ei ole üldse minu teema.

Hiljem: nad meeldisid kõikidele välismaisetele žüriliikmetele. Ju siis on midagi, milleni mina lihtsalt ei küüni.

4. Lenna
On näost nii vanaks jäänud. Jällegi, Lenna laulab - päriselt, lisaks on ta silmale ilus vaadata. Laul on nõrk, on olnud kordi paremaid.

5. Daniel Levi
?? Justkui on midagi. Aga sama hästi võiks ka olemata olla...

6. Elina
Et siis trikooga - mu meelest näeb ta selles välja täiesti suurepärane. Küll, ma oleks kontsaga saapad õhemate tanksaabaste vastu vahetanud - oleks vähem porno olnud. Häda on minu meelest selles, et ei oska selles trikoos olla nii, et see rekkamehe märja unenäo moodi välja ei näeks. Lisaks ta tantsib oma laulust täiega mööda, millest? Kas on võimalik, et ebaloomulik kogus juukseid ja ripsmeid viivad keha tasakaalust välja?  Aga muidu - kui ta just ei räägi - võib ju teda vaadata - trikool pole häda midagi.

7. Ivo Linna
Ok, aga eurovisioonile ei saadaks.

8. Rasmus Randvee
See näeb välja, nagu vaese mehe Muse algusaastatel pluss veel midagi... ähmast, peamiselt. Isegi kui see laul on midagi väärt, ei ole sellest tupsust (väga võimalik, et veel), selle esitajat.

9. Ariadne
:)  nii armas. Jalad on pikad, aga kuidas kasutada, ei ole veel hästi aru saanud, nagu paaritunnine vasikas.

10. Kerli
Aga ei kõla ju! Ja ma ei räägi sellest, et laulis mööda - hea küll, igast asju juhtub ja pole siinkohal oluline, aga konkreetselt - teleka vahendusel on küll selline mulje, et heliga on midagi valesti, nagu keegi oleks kusagil midagi sisse lülitamata jätnud või siis valet nuppu vajutanud.

Superfinaan.
Laura ja Koit, Kerli ja Rasmus.
Noh. Peamiselt lootsin siinkohal, et Rasmus võitjaks ei osutuks. Siinkohal ei maksa must valesti aru, mul pole ei tema ega Ariadne vastu midagi, ilusad noored inimesed, võimalik, et andekad - ma pole pädev otsustama, jms.  Kuid piimased kõrvatagused paistavad liiga kaugele välja, Eurovisiooni jaoks on neil ilmselgelt vähe kogemusi, palju ebakindlust, väljakujunemata... kõik, mis vähegi võimalik. Illustratsiooniks kõrvutagem Rasmus üleeelmisel aastal võitnud norrakaga - pole ju ligilähedanegi, see, power, siis. Harjutagu veel mõni aasta, ravigu aknet, omandagu isiksus ja siis vaatame edasi, eks.

Laura ja Koidu laul on... nii mainstream ja eilne, et olukorras, kus valiku tegi rahvas ei olnud Kerlil võimalustki. Demokraatia-mündi pahupool, nö.
Laura meeldib mulle inimesena, julge ja isegi terav kohat, mulle meeldib tema selline... eluterve, vist, huumorimeel.

Kui me räägime sellest, et keegi sellest kambast peab sõitma Eurovisioonile ja esindama seal minu riiki, siis see oleks kindlasti pidanud olema Kerli. Sest tegu on professionaaliga, aastaid tegutsenud, suure lavakogemusega artistiga. Ükskõik, kas ta oleks võitnud või mitte - tema image on silmapaistev, ta oskab olla silmapaistev - panna endast rääkima. Öelda, et peaasi mitte Kerli, sest on ennasttäis (või mida iganes talle ette heidetakse) on sama hea, kui öelda, et me teame küll, et see X on meie parim laskesuusataja, kuid saadame olümpiale ikkagi Y, sest X, noh, on justkui ennasttäis veidi :)

Ma muide arvan, et kui Lennale korralik tiim taha saada, siis temast oleks küll ja veel suurel laval esinejat (aga mitte tänavuse lauluga siis, nii üldiselt). 

Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kes sinna sõidab, nii et ... 

Tahtsin kirjutada hoopis kontserdist üldse, aga läks pikaks, ehk teine kord, kui tatitõvesse ära ei sure.
Ja midagi ilusat minu lapsepõlvest:

Vihastasin :)

Hugh Thomson (1860 – 1920)

Ma kunagi kindlasti jõuan ka Houellebecqi "Platvormini", aga täna kumiseb pea väsimusest - suurema osa eilsest ööst tegin tööd ja täna üritasin magada, aga kui lõpuks magama jäin, pidi juba lapsele aeda järgi minema. Ja siis ma vihastasin end seaks.

Nimelt, kõnnin mina rahus kummikutega läbi kirjeldamatu pori lasteaia poole, vastu tuleb tädi koerakesega, Kohalik tädi, olen teda varemgi näinud. Kohaliku taksiga, koer kenasti rihma otsas. Jõudes minuni  näen!! kuidas tädi laseb rihma muudkui pikemaks, rihma otsas olev!! koer jookseb üle tee minuni ja nuusutab mu kummikuid.
MIKS, PÜHA PERSE, MIKS OMETI???

Jään seisma, LOOMULIKULT, ja küsin naiselt, miks ta laseb rihma nii pikaks, et koer minuni küünib. Naine naeratab laialt, satub segadusse ja teatab, LOOMULIKULT: "Aga ta ju ei hammusta!"
Ei, tõepoolest, ei hammustanud ja isegi ei urisenud, ei haukunud ega muud sellist. Lihtsalt tonksas paar korda ninaga mu poriseid kummikuid. Ja võibolla see olekski ok, kui ma nt oleks Merilyn Kerro. Nt. AGA MA EI OLE. MA KURAT EI OLE SELGELTNÄGIJA, EKSOLE. Ma ei tea, kas konkreetne koer hammustab või mitte enne kui ta mul hambaid pidi tagumiku küljes on. Kui ma kardaks koeri (ma ei karda eriti, aga erilist sümpaatiat ka ei tunne, ma ei lähe elus võõrast looma käega katsuma, ükskõik millist looma), siis ma oleks võinud selleks hetkeks, kui selgub, et see koer ei hammusta ja see koeraomanik ei ole mõnd sorti haige pervert, kellele meeldib vaadata kuidas tema tupsu-nupsu võõrastel inimestel pükse jalast sikutab, kolm korda südamerabanduse saada.

Ma saan aru, et mõnikord pääsevad koerad lahti ja üldse, mõnikord juhtub igasuguseid asju, aga kui sul on koer kindlalt rihma otsas, seejuures sellise, mille pikkust saab reguleerida lihtsalt ühe nupu vajutusega, siis MIKS, miks ometi lasta rihm pikemaks hetkel ja ilmselgelt teadlikult, kui sulle võõras vastu jalutab. Sest kutsu tahab nuusutada!

Üks olulisemaid ühiskonna normaalse toimimise põhimõtteid on minu meelest see, et "Ole ise ja lase teistel olla" või "Ära ole teisele tüütu või koormaks" või "Austa teise õigust rahule igas kuradi võimalikus mõttes".  Ära tule minu aeda, minu majja-autosse-lauda minu loa või erilise, ÄÄRMISE vajaduseta. Ära roni pimedust kartva titega kinno või teatrisse. Ära tõsta poriste saabastega last ostukärusse, mis ei ole selleks mõeldud. Ära lase oma lapsel kommiseid käsi bussis eesistuja juustesse kuivatada. Pargi normaalselt. Ära suitseta selleks mitte ettenähtud kohas. Ära pea korteris haukuvat koera. Korja oma looma pabulad laste mänguväljakult kokku. Ära ujuta koera laste ujumiskohas. Ära too tatist last tööle kaasa. Ära kuula muusikat aias muul moel kui läbi kõrvaklappide, kui elad tihedalt asustatud piirkonnas. Ja nii pikalt edasi.
Ära tule mulle liiga lähedale, kui ma seda palunud pole.
Hoia vahet.
HOIA VAHET.

Ilu on vaataja silmades

... või siis sellest, et alati ei pea külasauna minemagi, piisab, kui lapse lasteaeda viid.

Robert Spencer - 1917

Ta vaatab koguaeg oma tagumiku. See poos - pilk taha tagumikule oleks keeruline, kui blondiin ei oleks Tõeline Kaunitar. Tõelistele Kaunitaridele on  heita pilk oma tagumikule umbes sama kui mõnele teisele lumme..., teate küll. Tema tagumik meenutab Jennifer Lopezi ja tema keha veel mingit Jenniferi. Tema mees on välismaalane, vaene välismaalane, muide, sest abielu, järjekorras kolmas, juhtus armastusest. Kaks eelmist meest - olid tõprad, milliseid maailmas enne nähtud ei ole, nende kohta ma tean ka kõike, kahjuks.

Päevad, mil ma viin oma konna lasteaeda, algavad mul Uudistega Blondiinilt. Uudiseid on kahte sorti: katastroofidest ja teiste naiste kehadest.

Katastroofidest saan teada juba ajal, mil oma last riidest lahti võtan - kes keda vägistas, varastas, viskas aknast välja ja hukkus lennuõnnetuses. Jutustusega kaasneb püüd näidata pilte kätega.

Alguses ma protesteerisin, kuid selle peale kulus nii palju energiat, et nüüd ma lihtsalt teen oma asja ja olen vait. Paluda või isegi nõuda, et ta vait jääks, on absoluutselt mõttetu. Sellele järgneksid pisarad ja pikaldased selgitused, mis on veel hullem - ta vaatab katastroofe, sest lendab ka lennukiga, tapetud lapsi, sest tal on ka lapsed, tükeldatud kehasid - sest tal on ka keha.

Ja edasi kehadest, see osa ajab täiesti hulluks. Tavaliselt jõuame sinna rühma ukse taga saapaid jalga tõmmates ja parklasse jalutades. Vastu hakata on veel mõttetum, kui eelmisele osale, kuna argumente lihtsalt ei ole.
"Vaata, X-i ema on endale rinnad ostnud! Aga kõht on ikka lodev. No on ikka tobu!"
"O... kuidas saab sellises vanuses lasta endast alasti pilte teha. Nägid, kuidas tal KÕIK ripub?"
"Haaa, no see polegi nii hull, kui tema eelmine!" ´
"Issand! Ma ei paneks mingi hinna eest endale seda selga!"
"Y-i ema on alla võtnud! Aga vaata, talle üldse ei sobi!"

Kõik see voolab nagu solgipangist.

Ma tean temast kõike, tema lastest ja meestest, tean seda soovimata, kuid nii minu aju töötab: jätab kõik meelde ja hoiab hellalt südames. Palju üks eraldi võetud süda võõraid katastroofe ja kehasid vastu võtta suudab? Selgus, et palju.

Ja siis on veel nö üldküsimused.
Tõeline Kaunitar on stiihiline natsist. Näoilme, millega ta verbaliseerib sõna moslem ei ole võimalik kirjeldada, kui, siis ehk laiaks sõidetud rott on kõige sarnasem substants. Tema "Fuiiii..." keset mustlasi puudutavat vestlust sundis mind lugema üsnagi pikka ja emotsionaalse loengu aegruumi.

Minu meditatsioonid teemal, et ta on lihtsalt rumal ja mõttetu blondiin, kes nimetab kõiki Katikesteks ja Mardikesteks, nupsukesteks ja nunnakesteks, ei aita. Ükskord ma ütlesin talle, et mõni teine võib "sellise" jutu eest politseisse avalduse kirjutada. Ta sattus peaaegu hüsteeriasse, rääkis pikalt ja palavalt juukseid lehvitades ja aegajalt piiludes oma tagumiku. Ma lahkusin umbes poole jutu pealt - mul oli tumehall kostüüm ja kartsin, et kui ta endal juuksed lahti raputab, jään hiljaks tähtsale kohtumisele.

Rahvus-küsimused minu juuresolekul tõusma ei peaks. Ei tõusma ega seisma, las tõusevad ja seisavad kusagil mujal. Minu kõrval olgu oaas.
Hingan sügavalt, mediteerin enne ja pärast, rahu, rahu terves maailmas on budisti jaoks olulisem, kui
mingi Newtoni binoom, nt.
Aamen, jne.
 

Mh ettepanekuid meditsiiniteenuse edendamiseks

 

Fotograaf  Anka Zhuravleva 

Unes on kõige parem lennata hilissügisel või varatalvel, kui muru on härmas, lombid jääs ja pole võimalik aru saada, kas sajab vihma lumega või lund vihmaga vaheldumisi. Siis paksu teki all paistab päike, pisike järv, soe rannaliiv, taevas täis rukkililli ja karikakraid. Lendad seal, vee ja taeva vahel, rukkilillede ja karikakarde vahel, kogud kõrgust ja veel ja veel ja... Ja mitte keegi ei saa sundida sind maandumiseks, ei kass, kes karjub voodi kõrvalt, et tablett sul jälle võtmata ega laps, kes nügib jalaga, et sa ei laiutaks risti üle aseme.

Eile öösel lennates mõtlesin, et hea oleks, kui haiguslugudes ei kirjutataks ainult gastriidist, hüpertooniatest ja sellest, et terve keha valutab. Võiks ju olla lisalahter, kuhu arst saaks patsiendist positiivseid kirjeid teha. Nt, sa lendad unes. Juba üle kolmekümne ja sa ikka lendad unes! Ja las ta siis nii kirjutabki (tingimata) oma loetamatu arsti käega - patsient lendab unes. Ja et kõik lennutunnid kirja saaks. Palun joonlauaga joonitud tabelisse. Ja siis järeldused: kasvab veel. Olgu siis, et aeglaselt, olgu, et paljale silmale nähtamatult, ikkagi - kasvab ja see on oluline.

*

Jõulud tulid pauguga. Halbade uudistega lähikonnast ja ma proovisin, ausalt, ihust ja hingest, jooksin kontsadel seelikusabasid hoides. Eemale, nii kaugele, kui võimalik. Sest sekkuda ei sobi ja milleks siis süveneda. Aga no, ebaõnnestunult. Muudkui vaatan oma last (kes pole seotud kuidagi) ja proovin selga võõrast muret. Kahtlustan, et on asju, milliste mõistmiseks ei kasva ma iial piisavalt suureks. (Ja oleks, mul jumal, siis siinkohal ilmselt tänaksin).

*

Hetkel tahaks lihtsalt puhata...
Hetkel lükkan kõik kuhugi tuleviku, teen ainult asju, mida tahan (sest saan), sest  :), noh, nt põhjusel, et laps on mul nii pisike veel - see kurat, on üks väga hea põhjus, paljuks.

Ärkasin ja praadisin muna. Ja siis oli osturalli, jee, iuuu.

Sel aastal on aasta lõpp kiire. Olen end nö ülebookinud, aga midagi ära jätta ka nagu ei saa. Ees on mitmed lapse esinemised, juubelid ja isegi üks pulm. Jõulupidudest rääkimata. Raske on. Mitte vastik, lihtsalt raske. On vaja aega taastumiseks - et võõrad sõnad, juhuslikud laused või poolikud mõtted pähe kaootiliselt kumisema ei jääks; võõrad, olukorrast tingitud ilmed palgelt maha tuleksid.

Aga - pikalt kavas olnud osturalli sai nädalavahetusel tehtud.  Reede kulus aastaajaga klappivate piduriiete ostuks - nii mina kui laps saime peenvillased kleidid. Laps sai erepunase, mina tumedama kirsipunase. Mõlemad oleme rahul. Lisaks sukad ja kingakesed, värskeid puuvillaseid kleite lasteaeda ja ujumistrikoo.

Laupäevale jäid lapse talvejope- ja püksid. See oli palju keerulisem,  kui kleitide ost. Esiteks, laps ei tahtnud jopet, tahtis kombekat. Aga lasteaia kombe olemas ja nö käimiseks, poes ja kinos nt või ka pikemal autosõidul on mugav jopega komplekt - saab jope seljast võtta. No saime kokkuleppele. Edasi oli meil karvase äärega kapuutsi teema. Räägib mulle, et lasteaias tüdrukud naersid teda (!!! onju), et tal pole karvase kapuutsiäärega jopet. Ma vaatasin neid karvase kapuutsiga pakutavaid isendeid. Enamuses mantlid - suurelt jaolt helebeežid! Ma saan aru, et on olemas lapsi, kes panevad riided selga, lähevad õue ja seisavad seal. Või jalutavad. Aga mitte minu oma. Minu oma reeglina hüppab uksest välja pea ees esimesse lumehange. Mul on krundi piiril kraav, mis on juba igast otsast siledaks kelgutatud, vaatamata sellele, et kraavi põhjas on veel vesi. Ja kruusahunnik, mis parema puudumisel asendab mäge suurepäraselt vaatamata sellele, et on veel täiesti pehme. Ja kogu aed täis lumeingleid. Ja ma ei keela - teadlikult. Et siis - ei mingit helebeeži. Ja karvase äärega kapuuts - odavamatel jopedel on lihtsalt inetu, ja kõigil kogub see lume endasse, mis siis pikkamööda sulab - kas lasteaia kapis või autos vms - jope sisse. Õnneks spordipoodides pakutavad joped on enamuses siiski karvata.

Ja siis veel hind. Ausalt, mulle on juba puht psühholoogiliselt vastuvõetamatu maksta viieaastase (kiiresti kasvav laps -  pean talle nagunii iga aasta uue ostma) jope eest üle saja euro - see oli mul piiriks mõeldud.

Lõpuks, peale korduvaid Kvartali pandaralli-vestlusringe (ma oleks võinud kokku arvutada, mitu ringi kõndisin - raudselt oleks mõnd sorti rekord sündinud) (mde, kohe torkas, et ma ei küsinud, mis nende ralliloomade kaalupiir on, äkki ma oleks võinud ka sõita, mitte kõrval kõndida!) saime jope ostetud. Ja isegi kaks - mulle ka, sest kui me juba seal poes olime, eks, solidaarsusest siis karvata.

Pükse, küll, ei saanudki.  Tahtsin kinnise seljaga, aga selliseid pakkusid ainult Lenne - mis lähevad ruttu koledaks ja Didrikson, mis olid elektrisinist värvi.

(Ja kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid lumepükse - neid oli küll igast lõike ja suurusega??)

A selle narrimise ja karvase kapuutsiääre teema. Sõidme siis koju ja korraga laps ütleb: "Kuule, ära sa seda narrimise asja õpetaja käes küsi." "Miks?" Peale mõningast kokutamist: "No... ta ei näinud seda, me - nad salaja" jne. Ehk siis, manipulaator missugune :D

Hiljem kodus palaviku mõõtes (sest nii ära väsisin) mõtlesin, et on asju, millest ma iial aru ei saa. Nt kuidas on võimalik, et lapse Icepeak talvejope maksab 79 eurot ja lapse ujumistrikoo (Adidas) 39 eurot. Nii ühest kui teisest kasvab välja umbes sama ajaga. Eks ma ju teadsin ennegi, aga nii kõrvuti asetades on ikka kummaline.

Veel šoppasin endale uue punase huulepulga ja kõike head ja paremat nii ihule kui hingele  The Body Shopist. Mh mmmõnusaid vannitrühvleid ja auasõna, The Body Shopi kätekreemidele ma ükskord veel kirjutan armastuskirja. The Body Shop on meie traditsiooniline šopingupäeva lõpetamise koht - premeerime end kõige eest, mille ära ostsime ja ostmata jätsime.

:)

Muus osas - kirjutan uue postituse, sest kilomeeter juba :) - ma pole nii ammu rääkinud :D

Väljas on jälle mingi kuradi suvi.

Väljas on jälle mingi kuradi suvi. Ma nii rõõmustasin, kui augustis ööd pimedaks läksid. Eile öösel istusin maja trepil ja kase lehed pudisesid pähe. Otsisin juba sügismantli välja, kuid hommikul jätsin siiski nagisse. Sest - vt. posituse esimest lauset.

(Mõned viited on pikemad, kui asja tuum, aga...)

Tegelt ma olen väsinud ja täna olin tubli ka. Külastasin e-panka ja tutvusin oma tulude ja kuludega. Üllatusin, positiivselt. Helistasin perioodika tellimiskeskusesse ja muutsin ära kodu aadressi. Postitädi hoiatas, et ta läheb varsti pensionile ning uus postiljon ei oska mulle tellimusi loomulikust intelligentsist õigesse kohta edastada. Kohendasin tellimusi: LR, Vikerkaar ja Looming on mul umbes alati käinud, kuid umbes aasta tagasi otsustasin, et ei jõua kõike lugeda ja jätsin ainult LR-u. Nüüd tellisin Vikerkaare tagasi, sest... ma tunnen, et ma olen väheinformeeritud, teemadel, mis huvitavad. Tegelt peaks Loomingu ka tellima jälle.

Lapsele oli tellitud TEA kirjastusest "Lapse oma raamatukogu" ja "Loomalood lastele". Esimene sari on nii hea, et kui laps seda enam lugeda ei viitsi, tellin vist endale. Suht eranditult kvaliteetne lastekirjandus kaunilt vormistatud köidetes - soovitan kõigile. "Loomalood..." tellimuse tühistasin nüüd ära. Mu omale jääb juba titekaks ja üldse, sarja mõte on hea aga teostus, just teksti osa, on üsna nõrk. Asemele tellisin "Tähekese" ja "Hea Lapse" - nagunii juba ostame.

Veel panin paar arstiaega kirja. Nüüd peaks välja mõtlema, mida arsti juures kaevata siis. Perearstile rääkisin telefonis, et ma ei saa elada, kui mul vererõhk mingitel hetkedel lambist kaob. Arst ütles, et madal vererõhk on parem, kui kõrge ja et sporti tuleb teha ja kohvi juua nt. Ütlesin, et veel rohkem sporti ja kohvi ei ole võimalik. Näis. Väsinud olen ja see kuradi suvi, eks.

Ma väsin ära, kui mul ei ole aega olla. Istuda ja ilma vaadata. Vaadata, kuidas kase lehed pudisevad. Või kuidas kass ämbliku tapab. Või kuidas muru kasvab.
Või...
Mõelda.
Seedida.
MITTE - TORMATA.
Mitte teha tööd.
Mitte lugeda.
Mitte vaadata filme.
Mitte suhelda.
Mitte suhelda.
Mitte suhelda.

Ma tean, et ok-funkamiseks on mul vaja palju omaette olemise aega aga kust seda võtta, seda ei tea.
Või kuidas sundida end mittemidagi tegema. Nt öösel eriti, no miks vahtida lakke, kui saab lugeda. Aga lugemine võrdub emotsioonid võrdub mõtted võrdub veel vähem und. 

Ja siis kaob uni ja see on üks hirmsamaid asju, mis inimesega juhtuda saab.
Mu uni on viimasel ajal katkendlik olnud ja see on nii hirmutav, et ma ei saa magada, sest ma kardan, et ma ei saa magada, sest...

Siit õppetund: puhkusel ajal tuleb puhata.
(Puhata saab mitmeti). 
Täie tõsidusega kaalun kuu ajalist haiguslehte, ennetavat, hirmust.

A muidu, üks ööse hakkasin lugema Vilde "Mäeküla piimameest". Ei oska seletada, miks ma sest sõnagi ei mäleta - kindlasti on kunagi loetud, igatahes praegu meeldib väga. Raamatukogust tõin mh Nikolai Baturini "Oaasi" - :) see vist ei ole päris see, mida soovitaja silmas pidas, kuid vaheldumisi Vildega - Eestimaa karge loodus ja sünge aeg ("Mäeküla piimamehes" kirjeldatud aeg, see saksa parunite ja kohalike saunike aeg, eks, näib mulle eranditult süngena, üks süngemaid aegu Eesti ajaloos) ja Baturini kõrbe hoopis teistmoodi kargus ja kasinus, lehmad ja kaamelid vaheldumisi on kuidagi... kuidagi see, mis hetkel on hea :)

(Mde, Anu Raua asemel küsisin raamatukogust Anu Lampi (hoidjatädi imestas väga - räägin ju, et väsinud) ja Õnnepalu on valdavalt loetud. Aitäh, kenad inimesed ja soovitage veel eestlasi, ilusaid või siis vähemalt väga häid :)

(A tegelt hakkasin kirjutama sellest, et ma täiega vihkan igasugust asjaajamist, aga eks ma teine kord vingun edasi).

Kassist, arvutist ja telefoni kaantest.

Mul on kass kadunud. Juba kolmandat päeva, seejuures viimati nähti teda oksendava ja loiuna. Aga ei taibatud mulle öelda. Ja kas ma isegi oleksin taibanud kohe arsti juurde joosta, kassid ju ikka vahest oksendavad. Ükskord ta oli mil ka mürgituse saanud, ta on igati tubli hiire- ja mutipüüdja ja eks oli siis mõne mürki söönud hiire saanud. Ma arvan. Sest nimelt ju ikka keegi kasse ei mürgita? Igatahel tol korral jäi ellu, sel korral tundub et mitte. Mu kass pole kunagi nii kaua kadunud olnud ja ööbis alati toas, sest meil siin on rebased. Lapsele ütlesin, et kiisu läks vist sugulastele külla. Ümbruskonna olen juba korduvalt läbi kamminud - et laps kogemata laiba otsa ei jookseks. Laipa pole, ootan veel nädalakese, siis hakkan uut kassipoega vaatama. Nii kahju on.

Minu 6 või 7 aastat vana Dell heitis hinge. Onju, täpselt siis, kui mul on vaja osta kõik võimalikud liistud, kardinad, rulood (ma ei teadnudki, et nad mul nii koledad on enne, kui nüüd akende eest ära võtsin. Fakt on see, et tagasi neid enam küll panna ei taha.), pistikud ja voolujuhtmed ja veel umbes miljon pisiasja (nt on mul nüüd uus ruuter, sest vana hukkus teisaldamise käigus). Tuttav it-huviline lubas küll arvuti taaselustada, seniks on mul lapse tahvel ja telefonid. Ajalooline hetk, muide, esimene kirjatöö ja üldse kasutuskogemus tahvliga (va e-raamatud). Arvustust ei viitsi kirjutada aga pole nii hull kui ette kujutasin. Trükkimine on küll koleaeglane. Proovisin vana arvutit ise ka "parandada" - kruvisin lahti ja lasin kuuri all kompressoriga tolmust puhtaks - aga see ei aidanud. Ühesõnaga, saab korda või ei saa, uue ostan ikkagi. Mõne äriklassi Delli kindlasti - pole teab mis ilusad aga töökindlad see-eest, nii mina usun.

Ja tegelt tahtsin positiivsetest asjadest kirjutada. Aga no sõrm on juba krampis (vt  osa "harjutusi tahvliga").  Töömees, kes luuas aidata tapeedi seina, teatas, et täna ikka ei saa. Nii et ma lähen ja panen selle nüüdsama ise ära. Nii möödaminnes, vot.

Ah, ja muru tahab ajamist, ja kõik tahab rohimist ja marjad ja kurgid korjamist ja laps tahab hoopis ujuma ja... Viu,viu,viu,viu.