Elisa Raamatu äpist

Ma olen suur paberraamatu sõber. Kunagi ma mõtlesin, et minust ei saa kunagi e-raamatu tarbijat, audioraamatust rääkimata. Aga ajad muutuvad.

Haha, vahepala. Üks minu äärmiselt konservatiivne sõber rääkis mulle koguaeg, et ta ei hakka iial nutitelefoni kasutama. Sest milleks, issand, tal on arvuti, kodus ja autos ja tööl on sekretär ja abi ja sekretäriabi, kellest igaühe laual on ka arvuti või kaks. MILLEKS?? Kuni viimase korrani, mil märkasin tema peost hõbedase iPhone. Sõber punastas, ütles, et noh, poolteist kuud juba. Vaikis korra ja lisas: "Ma ei suuda uskuda, et ma nii loll olen olnud, saad aru, ma saan sellega (KÕIKE), igast poosist (ÜKSKÕIK KUS(T) KOHAS(T)). Saad sa aru??" Ma sain, ma mõnikord hommikuti olen täitsa taibukas.

Minu ja elektrooniliste raamatutega nii hullusti ei läinud. Ma sain juba päris mitu aastat tagasi aru, et see siiski on ütlema mugav. Inglise keeles - peaaegu kõike on võimalik saada kohe või kiiresti ja enamasti ka tasuta. Ja kui tõesti inglise keeles ei ole, saab vene keeles kindlasti. Tulenevalt - siiani ma ühelegi poele või teenusepakkujale e- ja a-raamatute eest maksnud ei ole. Kuni ühel ilusal päeva lugesin Tiina blogist "Bukahooliku märkmed", et Elisa Raamat  pakub nüüd võimalust raamatuid kuulata. Ma kohe huvitusin, mäletan, et tormasin tööle ja esimese asjana teise asjana (esimesena tõin köögist kohvi) helistasin Elisasse. Edasi panin telefoni kõrvale ja tegin rahulikult tööd. Umbes poole tunni pärast saabusid tööle ka Elisa teenindajad.

St.

St. Ma olen vana kala audioraamatute maailmas - sest kes, püha jumal, viitsiks raamatuta kõrvas puid riita panna või hernepeenart kitkuda ja paberraamatuga peos ju väga ei kitku. Lisaks, ma just kirjutasin sellest, et sügis on mul audioraamatute aeg - kuulan ja koon talveks sokke. Ja nüüd lubatakse lausa eesti keeles! Nii ma neelasin alla Elisa poolt peale sunnitud pool tundi kehva muusikat ja kui nende teenindaja ka oma kohviga valmis sai ning teretas, teretasin vastu.

Teate, minu uudishimu oli suur ja otsus osta liitumine nagunii tehtud, aga kui ei oleks, oleks see Elisa teenindaja mu kindlalt ära rääkinud. Ta oleks vist surnu ka kergelt ära rääkinud. Naisterahva nimi oli, kui ma nüüd ei eksi, Merje ja ta oli jutukas, soe ja viisakas. Ta oli kursis ja oskas seletada (ja ei, sõbrad, see pole iseenesest mõistetav). Ta tegi mul tuju heaks ja ajas naerma vihjetega oma isiklikule kogemusele: "Minu abikaasa kuulab nii ja minu laps ja ... a, ja pakume teile tahvlit (mina ei taha tahvlit, ma tahan lugerit)... no olgu, aga mina küll tahaks tahvlit!" 

Ühesõnaga, kui keegi juhuslikult Merjet teab, siis tervitage ja öelge edasi, et ta on tore ja asjalik.

(A tegelt mul sai nüüd kaks nädalat tasuta prooviaega läbi ja nad küsisid tagasisidet - saadab lingi postitusele :) )

Asjast ka. Teksti loeb kõnesüntesaator ja on absoluutselt kuulatav! Natuke saab nalja ka, nt Facebook on fakebuuk ja T-särk eranditult teisipäev-särk, aga see ausalt, ei häiri. Kiirust saab valida ja kas lugejaks on nais-või meeshääl. Äpp peab järge - tõrkeid juhtub, aga vähe. Isegi mu viiene kuulab ja mõmiseb rahulolust (ka hetkel - pikutab jalad seinal NÜHKIDES VARVASTEGA MU VÄRSKET TAPEETI. Kuulab, mde, Kivirähku, "Siiri, Siim ja saladused". 

Väike kommunikatsioonirike mul Merjega siiski tekkis, sest tellides täpsustasin üle, mitmes seadmes mul äpp töötab ja Merje lubas, et nii mitmes, kui mitmes soovin, kuid äppi KORRAGA KASUTADA saab vaid kahes. No minu meelest mõistlik piirang, isegi minusugune rööprähkleja ei suuda kuulata ühe kõrvaga ühte, teise kõrvaga teist raamatut KORRAGA, rääkimata kolmest või neljast - pole ju rohkem kõrvugi. Aga nüüd mõni päev tagasi, kui üritasin äppi lapse tahvlisse paigaldada, palus see mul üks kahest telefonist äpi tagant lahti ühendada. Aga kui ma pean enda või lapse telefoni lahti ühendama selleks, et tahvlis tööle saada, siis ta ju ei tööta nii mitmes seadmes tahan. Mitte, et ma kõigis kolmes korraga seda kasutada tahan, eks. Noh, ma väga nördinud ei ole. Kaks on ka palju rohkem kui üldse mitte midagi.

Kuutasu, veidi üle 8 euri lapsega kahe peale siis, eks, on ka mu meelest viisakas. 

Raamatute valikust. Tiina oma blogis kirjutas täpsemalt ja vaat see on koht, kus ehk saaks veidi nina kirtsutada. Peamiselt pakutakse naistekaid ja noortekaid, Petrone Printi sarja ja esoteerikat kõigis vikerkaarevärvides. Nö tummisemat lugemist on suht-koht näpu otsaga, kuid see vist ongi subjektiivne. Ma esialgu olen nõus raha maksma, juba põgusal sirvimisel jäid silma kümmekond raamatut, mida kindlasti kuulaks ja veel sama palju selliseid, mida kehval ajal võiks. Pluss klassika :). Ja lubatakse, et raamatuid tuleb koguaeg juurde, nii et... ah, eraldi küsiks üle, miks Looming Raamatukogu raamatuid valikus pole?

Kokkuvõttes, tubli tegu, ma koguaeg mõtlesin, et eestikeelne auditoorium on nii väike, et eestikeelsete audioraamatute tootmine ei saa kunagi kasumlikuks - seega tõenäoliselt neid massiliselt tootma ka ei hakata. Aga vaat, mis välja mõtlesid! Jee- jee- jee!
Lähen ära magama. 

Ärkasin ja praadisin muna. Ja siis oli osturalli, jee, iuuu.

Sel aastal on aasta lõpp kiire. Olen end nö ülebookinud, aga midagi ära jätta ka nagu ei saa. Ees on mitmed lapse esinemised, juubelid ja isegi üks pulm. Jõulupidudest rääkimata. Raske on. Mitte vastik, lihtsalt raske. On vaja aega taastumiseks - et võõrad sõnad, juhuslikud laused või poolikud mõtted pähe kaootiliselt kumisema ei jääks; võõrad, olukorrast tingitud ilmed palgelt maha tuleksid.

Aga - pikalt kavas olnud osturalli sai nädalavahetusel tehtud.  Reede kulus aastaajaga klappivate piduriiete ostuks - nii mina kui laps saime peenvillased kleidid. Laps sai erepunase, mina tumedama kirsipunase. Mõlemad oleme rahul. Lisaks sukad ja kingakesed, värskeid puuvillaseid kleite lasteaeda ja ujumistrikoo.

Laupäevale jäid lapse talvejope- ja püksid. See oli palju keerulisem,  kui kleitide ost. Esiteks, laps ei tahtnud jopet, tahtis kombekat. Aga lasteaia kombe olemas ja nö käimiseks, poes ja kinos nt või ka pikemal autosõidul on mugav jopega komplekt - saab jope seljast võtta. No saime kokkuleppele. Edasi oli meil karvase äärega kapuutsi teema. Räägib mulle, et lasteaias tüdrukud naersid teda (!!! onju), et tal pole karvase kapuutsiäärega jopet. Ma vaatasin neid karvase kapuutsiga pakutavaid isendeid. Enamuses mantlid - suurelt jaolt helebeežid! Ma saan aru, et on olemas lapsi, kes panevad riided selga, lähevad õue ja seisavad seal. Või jalutavad. Aga mitte minu oma. Minu oma reeglina hüppab uksest välja pea ees esimesse lumehange. Mul on krundi piiril kraav, mis on juba igast otsast siledaks kelgutatud, vaatamata sellele, et kraavi põhjas on veel vesi. Ja kruusahunnik, mis parema puudumisel asendab mäge suurepäraselt vaatamata sellele, et on veel täiesti pehme. Ja kogu aed täis lumeingleid. Ja ma ei keela - teadlikult. Et siis - ei mingit helebeeži. Ja karvase äärega kapuuts - odavamatel jopedel on lihtsalt inetu, ja kõigil kogub see lume endasse, mis siis pikkamööda sulab - kas lasteaia kapis või autos vms - jope sisse. Õnneks spordipoodides pakutavad joped on enamuses siiski karvata.

Ja siis veel hind. Ausalt, mulle on juba puht psühholoogiliselt vastuvõetamatu maksta viieaastase (kiiresti kasvav laps -  pean talle nagunii iga aasta uue ostma) jope eest üle saja euro - see oli mul piiriks mõeldud.

Lõpuks, peale korduvaid Kvartali pandaralli-vestlusringe (ma oleks võinud kokku arvutada, mitu ringi kõndisin - raudselt oleks mõnd sorti rekord sündinud) (mde, kohe torkas, et ma ei küsinud, mis nende ralliloomade kaalupiir on, äkki ma oleks võinud ka sõita, mitte kõrval kõndida!) saime jope ostetud. Ja isegi kaks - mulle ka, sest kui me juba seal poes olime, eks, solidaarsusest siis karvata.

Pükse, küll, ei saanudki.  Tahtsin kinnise seljaga, aga selliseid pakkusid ainult Lenne - mis lähevad ruttu koledaks ja Didrikson, mis olid elektrisinist värvi.

(Ja kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid lumepükse - neid oli küll igast lõike ja suurusega??)

A selle narrimise ja karvase kapuutsiääre teema. Sõidme siis koju ja korraga laps ütleb: "Kuule, ära sa seda narrimise asja õpetaja käes küsi." "Miks?" Peale mõningast kokutamist: "No... ta ei näinud seda, me - nad salaja" jne. Ehk siis, manipulaator missugune :D

Hiljem kodus palaviku mõõtes (sest nii ära väsisin) mõtlesin, et on asju, millest ma iial aru ei saa. Nt kuidas on võimalik, et lapse Icepeak talvejope maksab 79 eurot ja lapse ujumistrikoo (Adidas) 39 eurot. Nii ühest kui teisest kasvab välja umbes sama ajaga. Eks ma ju teadsin ennegi, aga nii kõrvuti asetades on ikka kummaline.

Veel šoppasin endale uue punase huulepulga ja kõike head ja paremat nii ihule kui hingele  The Body Shopist. Mh mmmõnusaid vannitrühvleid ja auasõna, The Body Shopi kätekreemidele ma ükskord veel kirjutan armastuskirja. The Body Shop on meie traditsiooniline šopingupäeva lõpetamise koht - premeerime end kõige eest, mille ära ostsime ja ostmata jätsime.

:)

Muus osas - kirjutan uue postituse, sest kilomeeter juba :) - ma pole nii ammu rääkinud :D

Lasteaiast ja lastevanematest

Marca kirjutas lastehoiust ja pretensioonikast lapsevanemast ja mul vererõhk kohe tõusis. Mul on lasteaiaealine laps ja meil on ka selliseid lapsevanemaid (usun, et nad jagunevad protentsuaalselt võrdselt üle ilma, ehk siis, et iga aia või hoiu kohta on mõni või natuke rohkem).

Ma pidin lapse aeda panema pooleteise aastaselt ehk siis kohe, kui emapalk lõppes ja põdesin väga. Eks ma olin ju enne igasuguseid õudusjutte kuulnud ja lugenud ja siis minu pisike, minu väike päike ja südameke ja silmatera! Ma pole loomult teab mis leplik ja eeldasin, et tülisid tuleb palju. Juba enne lapse aeda panemist mõtlesin, et kuidas siis oleks õigem käituda, kui midagi ei meeldi. Kas öelda ja elada hirmus, et hiljem elavad õpetajad end minu lapse peal välja. Või olla vait ja kannatada nii kaua kui võimalik või... Usun, et lapse lasteaeda panek oli minu suurim lapsega seotud stress siiani.

Ja laps sai pooleteise aastaseks ja läks ja see kõik läks meil väga lihtsalt. Nüüd on kolm aastat täis ja ma olen südamest tänulik nendele inimestele, kes on suutnud panna mind uskuma, et mu laps on hoitud ja isegi armastatud (siiralt usun) isegi ajal, mil mind tema kõrval ei ole. Ja seda aega on ju kuni 35 tundi nädalas! Selle pisikese raha eest, mis ma igakuiselt maksan (omavalitsus maksab enamuse) temaga tegeletakse. Mõttes teda mitte ei hoita seal elus, vaid temaga tegeletakse - tal on trennid ja ujumine ja laulu- ja tantsutunnid, kunsti- ja käsitöötunnid, teda õpetatakse lugema ja arvutama, temaga mängitakse, talle loetakse raamatuid. Ta magab seal lõunaund ja saab kolm korda sooja sööki. Seejuures sööki, mida ta hiljem ka minult kodus nõuab "Tahan pruuni kastet nagu lasteaias või kartuliputru lihatükkidega või kiselli nagu lasteaias jne". See tähendab, et talle maitseb. Mingi programmi raames saab iga laps päevas portsu piima või piimatooteid ja teise programmi raames iga päev ühe puuvilja. Ma olen kindel, et meie lasteaias saavad paljud lapsed süüa paremini kui kodus.

Lapsega käiakse õues vähemalt kord päevas, jalgrattapäev üks kord nädalas, talvel käiakse kelgumäel, aias on aiamaa, kus iga rühm midagi kasvatab. Matkad ja jalutuskäigud, väljasõidud, ühised teatri- vms külastused. Õppeperioodil on iga kuu üks teatrietendus lasteaias sees. Vist igaastased kohtumised erinevate ametkondade esindajatega - suvehakul päästeametnikega rannas, sügisesed Lõvi Leo helkuritunnid. Ja nii edasi, ma võiks veel pikalt kirjutada.

Mu laps armastab oma õpetajaid. Kolme aasta jooksul on vahetunud nii õpetajad kui õpetajate abid, ma olen iga kord uut ja hullemat pejanud (eks kõlakad liiguvad ju kõige kiiremini) ja täiesti asjata. Meil on olnud erinevaid õpetajaid, nüüd on tükiks ajaks pidama jäänud ja väga loodan, et veavad välja lõpuni: üks noor, väga konkreetne aga õiglane, hästi energiline, tegus ja naerusuine naine ja teine pensionieelik - suur ja pehme, koguaeg midagi seletav, kanaema tüüpi. Kasvataja abi on ka nooremapoolne, malbe ja alati, alati! naeratav.

Ma näen ise ja näen ka lapse pealt - mu laps on seal hoitud ja oodatud. Kõik kasvatajad tulevad hommikul lastele riidehoidu vastu, igaüks omal moel, kuid kõigil on alati lapsele midagi ilusat öelda või küsida. Kõik oskavad rahustada mu jonnivat last paremini kui mina - mitu korda olen näinud ja imestanud (mulle on öeldud, et ma luban oma lasele rohkem, kui mõistlik oleks ja ma tean, et mu laps on kange iseloomu, suure sõnavara ja oraatori ning organisaatori sugemetaga kasvataja jaoks kindlasti mitte kõige lihtsam frukt). Ja milliseid patse nad mu lapsele pähe punuda viitsivad veel!

Kolme aasta jooksul mäletan kolme korda, kui olen pöördunud rühma õpetaja poole pretensiooniga. Ükskord oli nii, et läksin järgi, ilm oli väga palav, õpetajad seisid varjus, lapsed aga mängisid päikese käes ja mütsideta. Ütlesin õpetajale, et nii suure päikesega peab lapsel päikesemüts peas olema. Rohkem pole pidanud ütlema. Ükskord oli ajal, kui laps ei osanud veel ise peput pühkida ja märkasin, et teda kas ei aidata üldse või ei aidata seejuures piisavalt ja  rohkem meil seda probleemi ei olnud. Ükskord oli lahtise õuevära probleem - lapsed jooksid sissesõidu teele, kus on küll sissesõidukeeld kuid millest mõned vanemad siiski kinni ei pea. Mind võeti kuulda ja nüüd on värav alati kinni. Ja rohkem ei mäletagi. Ühelgi korral ei tekkinud tüli, õpetaja kuulas rahulikult ära ja lubas olla tähelepanelikum vms.

See eest olen kuulnud, et on lapsevanemaid, kes pole rahul igasugu asjadega. Muu hulgas sellega, et mingil ajal olid lastel tõesti tihti riided valesti seljas. Ma kuulasin siis ja imestasin - see oli aeg, kui lapsi õpetati riietuma iseseisvalt. No pani särgi või sokid pahupidi või tagurpidi selga ja keeldus ümberriietumast - kah asi. Ausalt - see mu meelest on kõige väikesem probleem üldse. Pani kummikud valesse jalga - kõndigu siis selliselt, kuni aru saab, et õigesti on mugavam.

Väga imestasin inimestasin kevadel tuludeklarit esitamise aegu. Nimelt väikese lisaraha eest saab laps käia lasteaia ruumides toimuvates teadusringis, loodusringis, tantsuringis, kunstiringis jms. Korraldus on lapsevanema jaoks väga mugav - tund enne koju minekut viib kasvataja nö ringilapsed ise ringi, vanemal vaja vaid tavapärasel ajal või tunnike hiljem järele tulla. Tähendab, et ma ei pea last ise kuhugi spetsiaalselt vedama. Raha maksame nende nö lisaringide eest sulas, otse läbiviijale ehk siis tõenäoliselt läbiviijad seda maksuametile tuluna ei esita. Vastavalt - lapsevanemad selle pealt tulumaksutagastust ei saa. Terve talv olid kõik ringidega väga rahul ja siis korraga avastasid. Korraldati koosolekud, juhendajad tõmmati liistule eesotsas lasteaia juhatajaga, kes "võimaldas sellise korralageduse ja pettuse". Ma paarile tükile proovisin seletada, et FIE peab maksma maksuametile väga suure osa oma tulust ja kui me nõuame, et kõik toimuks ametlikult, siis maksame selle võrra rohkem ja et see on kindlasti suurem summa, kui see, mis ta kevadel tulumaksutagastuse näol saaks. Rohkem maksta ju keegi ei taha.Ausalt, ma pean end ka korraarmastajaks, makse maksan ja liiklust ei riku, aga antud juhul süda üldse ei valuta - raha, millest on jutt, on tõsiselt väike ja olukord keeruline.  (Juhendajad pole huvitatud lisatulu näitamisest riigile ilmselt põhjusel, et viibivad lapsehoolduspuhkusel - st emapalga kõrvalt ju ei tohi teenida või siis ei tohi rohkem, kui - ma ei mäleta praegu). St, minu meelest on oluline, et mu laps saaks käia tantsimas ja teadusringis - sest talle väga meeldib seal käia. Kui juhendajale ei ole kasulik seda ringi teha - siis ta seda ei tee ja minu laps ei saa enam teadus- ja tantsuringis käis. Aga ei, inimeste korraarmastus või ma ei tea, mis asi (kahtlustan, et puhas väiklus, kadedus ja kius tegelikult) on suur - neil jäid ju mõned eurod saamata ja teine näed saab ja kirjutati. Igale poole. Tulemus on see, et nüüd me ei tea, millistes ringides lapsed sügisest jälle käia saavad ja millised ära jäetakse. Mis on ju kurb.

Ma jätan siinkohal jutu kokkuvõtmata - ma olen öö otsa magamata ja mitte et kõige teravam pliiats hetkel. Aga tahtsin kangesti öelda, et on -  vaatamata levivatele õudusjuttudele - (ja minu üllatuseks) on ilma peal väga toredaid lasteaedu ja õpetajaid ja debiilseid lapsevanemaid on kah, protsentuaalselt jagunemist ei suuda hetkel oletada :D