Vastuseks fänni kirjale

Ma tulin siia praegu selleks, et mõnest raamatust kirjutada, aga juhtus nii, et mh vaatasin postkasti ja mis te arvate, mul oli postkastis fännikiri! No just sellise pealkirjaga kiri ongi. Klõpsasin, vaatasin, et niiii pikk ja... Olgu vahele öeldud, et ma olen kehv kirjadele vastaja, tõenäoliselt ainuke blogija, kelle fb sõnumitele vastamise aeg on umbes ööpäev, aga praegu mitte sellest.

Fännikirjast, ikkagi, minuga juhtub neid harva. Mõtlesin, et hea küll, ma praegu nagunii kodune, millal siis veel, tegin teed ja hakkasin aga lugema. Ja mis ma siis teada sain. Esiteks seda, et kasvatan oma last valesti. Noh. Ma olen seda varemgi kuulnud ja ausalt, kui on üks teema, mida ma kohe üldse ei pea vajalikuks postkasti vahendusel kontvõõraga arutada, siis see see ongi.

Siis sain veel igast asju teada, nii positiivseid kui negatiivseid - fänn nimelt peab end selgelt heasoovijaks ja just seepärast näitab kätte ka minu puudused. Nö aitamaks mul, ma nüüd ei teagi, saada paremaks inimeseks? Kirjutamaks paremat blogi?

Mul umbes kusagil siinkohal kangastus silme ette tätoveering vvn-i käel. Ta on mulle huvitav, ma loen tema blogi, enamasti vaikides - me oleme erinevad ja pmts nii ongi ok, mis seal ikka seletada. Aga see lollide teema, ma suht pikalt ei saanud aru, kuidas sa ikka ütled teisele, et kui sa ei mõtle nagu mina, siis sa oled loll. No nii loll ju ometi keegi olla ei saa. Kuni lõpuks jõudis kohale, et ma tegelt mõtlen ju nii samuti. Ja suhtun täpselt samuti - ma lihtsalt väljendan end teisiti. Kui üks võtab kätte ja kirjutab: kõik on lollid, siis mina enamasti lihtsalt naeratan. Aga sisuliselt, sisuliselt...
:)
Lobisen, sry. Fännikirjast ( krt, ma ei tea, kas selline sõna eesti keeles üldse olemas on) ikkagi. See fänn nimelt tundis suurt muret minu keeleoskuse pärast ja tuues näiteid minu üle-eelmisest postitusest pani südamele, et ma lõpetaks tema, st TEMA, emakeele mõnitamise.

Vaat. Kodanikud, eestlased. Ma selle koha pealt vastan. Üks kord ja edaspidi teema kerkimisel suunan hoobilt ekraani paremasse ülemisse nurka. (Mis ei tähenda, et viisakalt tähelepanu juhtida ei või - ikka võib, mõnel juhul olen tänulikki).

Ma tean, et ma kirjutan eesti keeles vigaselt. Minu lapsepõlve kodune keel on vene keel, emaga räägin siiani vene keeles. Eesti keele õppisin lasteaias, edasi käisin eesti keelses koolis jne. Ma valdan kolme keelt, seejuures kirjas on kõige korrektsem inglise keel, kõnes eesti keel. Suhtlustasandil suudan end veel paaris keeles arusaadavaks teha. Eesti keelt räägin aktsendita. Lapsega räägin eesti keeles. Mõtlen ja unesid näen eesti keeles. Ma olen Eestis sündinud, isegi minu vanaema on Eestis sündinud, st ma olen sünnijärgne Eesti kodanik ja isegi kaitseväekohuslane. Samas, rahvuselt olen siiski venelane.

Kahtlustan, et loomuliku keeletunnetust ei ole mul üheski keeles. Tööalaselt ja ka igal muul ajal ma kasutan kõiki kolme keelt korraga ja läbisegi, tihti näen ise ka, et just kirjalikus tekstis, sh grammatika küsimustes, juhtub mul vigu või veidrusi, seletamatuid laene jms. St, reeglina teksti tähelepanelikul ülelugemisel ma näen neid vigu ise ka ja suudan õigeks parandada. Kuid see siin on minu puht hobi korras, enda lõbuks, igasuguste kommertslike eesmärkideta peetav blogi ja ma enamasti ei loe oma tekste siin üle. Sest ... vt. eelmine lause. Kui ma peaks neid tekste siin toimetama hakkama, siis seda blogi ei oleks, sest mul lihtsalt ei ole selleks aega. Nii see on ja nii see jääb, kui see riivab kellegi rahvuslike või muid tundeid, siis lahkuda saab teate küll, kust kaudu.

Ja mis puudutab "minu" ja "sinu", siis ma ausalt, igasuguse tagasihoidlikuseta pean end rohkem eestlaseks, kui nii mõndagi "päris"-eestlast. Võtke heaks või pange pahaks.

Munasalatite aegu

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Tormine meri"

Mõtlen juba kolmandat päeva, kas ma peaks googeldama, kes või mis on Kalvi Kalle. Muul ajal kössitan ja mossitan. Peamiselt külmast (sõltumata ruumi temperatuurist või seljas olevate särkide arvust) aga ka vajadusest teha ära mingid otsused, tööalased ja minu tulevast elu mõjutavad... otsused, milles ma kindel ei ole. Sisseharjunud mugavus vs uued väljakutsed - no on ju raske.

A pühad olid meil vägevad. Algasid sellega, et kanuumatka AJAL teatas sõbranna, kellega olin kokku leppinud, et võtab mu lapse peale matka mõneks tunniks hoida (meie lapsed on sõbrad, käivad üksteisel külas jms), et ma saaks järelpeole (nii nunnu sõna) minna, et ta ikka ei saa võtta. Teine sõbranna, kelle poole mulle tundus loogiline pöörduda, pöördus mu lapse poole sõnadega: - No hea küll, kui sa vaikselt oled. Ainuke, jällegi, mulle väga loogilisena tunduv reaktsioon sellele on: - A minge perse, eks. Mida ma ka hoobilt väljendasin. Lapsehoidjale ei hakanud helistama, sest hing oli juba nii täis, et "Küll ma saan, ise, ise, kõike". Nii me koos lapsega aftekale läksimegi. Sauna ja "pidusööki", paar tundi tantsimist ja öösel  ajal jõudsime koju. Laps jäi magama enne, kui ma ta riidest lahti sain.

Ja ärkas hommikul kell 8! Peale pikka hommikut otsustasime, et teeme linna-tiiru, vaatame, äkki mõnes poes on veel mõni valge muna - sibulakoori oli meil hulga. Mõtlesin, et kui me 5 muna ära värvime, oleme kõvad mehed. On mingi selline vanasõna, et inimene teeb plaane,... ei mäleta.

Ühesõnaga enne kui uksest välja saime, saabus minu ema. 50 munaga. Ja kilekotiga täis erinevaid poes müüdavaid munavärve.
- Ma mõtlesin, et koos oleks nii tore...
- Ahah...
(emale ju "mine perse" öelda ei sobi)

Umbes 10 muna keetsime lõhki, ülejäänud värvisime ära.

Mde, avastasime, et meie kass vihkab värvitud mune! Ühest ema toodud komplektist sai meisterdada munapäid, vt minu Insta viimane pilt. Need munad said seal kapi äärel seista tervelt 10 minutit. Kui ma järgmine kord tuppa läksin, olid need kõik põrandal, kass lamas kapil näoga nagu "Haa! Kes on majas peremees?!!" Tõstsin kassi maha, munad üles. Mis peale hüppas kass kapile ja tõukas muna uuesti põrandale. Mispeale ma andsin alla, korjasin munad kaussi ja tõin poest krabipulkasid salati tarvis.

Ei, ema oli väga rahul. Vanaemakohustus sooritatud hindele "viis".

Pühapäeval külastas meid sõbranna 1. Lapsega, "muna tooma". Ja seejärel sõbranna 2, "lapsele muna tooma". Noh. Ega ma pika vihaga ei ole. Aga... ma väsin väga ära, nendest arusaamatutest seltskondlikest mängudest. Kössitan ja mossitan, mõnda aega. Ja siis peab ikkagi... kohanema ja ära mahtuma jms. Ja need tööalased asjad - eks needki need samad seltskonna mängud. Brrr...

**
St, ma tegelikult tahtsin EBA-st. Et kultuuriblogi, ütlete. Aitäh. Ma seda varianti isegi ei kaalunud. Ma tunde järgi oleks pakkunud elustiiliblogi kategooriat - sest siin on umbes pooleks - elu ja raamatud ja raamatud on mu elu pärisosa, kuidagi. Igatahes, ma ei pannud ennast kirja, mõtlen umbes nii, et las kasvab veel aastakese (või hääbub - kes teab) ja siis vaatame edasi. Aga aitäh, see on mulle oluline, kui te siin vahest mõne sõna ütlete :)

Raamatublogimisest, fb-st ja kaasanoogutamisest.

Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.

Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.

Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm...  maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.

Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.

Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest  - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).

Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan  lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.

***

Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.

JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja  teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.

Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.

(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).

Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.



Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.

Kuidagi.

A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.