esmaspäev, 20. veebruar 2017

Ilu on vaataja silmades

... või siis sellest, et alati ei pea külasauna minemagi, piisab, kui lapse lasteaeda viid.
Robert Spencer - 1917


Ta vaatab koguaeg oma tagumiku. See poos - pilk taha tagumikule oleks keeruline, kui blondiin ei oleks Tõeline Kaunitar. Tõelistele Kaunitaridele on  heita pilk oma tagumikule umbes sama kui mõnele teisele lumme..., teate küll. Tema tagumik meenutab Jennifer Lopezi ja tema keha veel mingit Jenniferi. Tema mees on välismaalane, vaene välismaalane, muide, sest abielu, järjekorras kolmas, juhtus armastusest. Kaks eelmist meest - olid tõprad, milliseid maailmas enne nähtud ei ole, nende kohta ma tean ka kõike, kahjuks.

Päevad, mil ma viin oma konna lasteaeda, algavad mul Uudistega Blondiinilt. Uudiseid on kahte sorti: katastroofidest ja teiste naiste kehadest.

Katastroofidest saan teada juba ajal, mil oma last riidest lahti võtan - kes keda vägistas, varastas, viskas aknast välja ja hukkus lennuõnnetuses. Jutustusega kaasneb püüd näidata pilte kätega.

Alguses ma protesteerisin, kuid selle peale kulus nii palju energiat, et nüüd ma lihtsalt teen oma asja ja olen vait. Paluda või isegi nõuda, et ta vait jääks, on absoluutselt mõttetu. Sellele järgneksid pisarad ja pikaldased selgitused, mis on veel hullem - ta vaatab katastroofe, sest lendab ka lennukiga, tapetud lapsi, sest tal on ka lapsed, tükeldatud kehasid - sest tal on ka keha.

Ja edasi kehadest, see osa ajab täiesti hulluks. Tavaliselt jõuame sinna rühma ukse taga saapaid jalga tõmmates ja parklasse jalutades. Vastu hakata on veel mõttetum, kui eelmisele osale, kuna argumente lihtsalt ei ole.
"Vaata, X-i ema on endale rinnad ostnud! Aga kõht on ikka lodev. No on ikka tobu!"
"O... kuidas saab sellises vanuses lasta endast alasti pilte teha. Nägid, kuidas tal KÕIK ripub?"
"Haaa, no see polegi nii hull, kui tema eelmine!" ´
"Issand! Ma ei paneks mingi hinna eest endale seda selga!"
"Y-i ema on alla võtnud! Aga vaata, talle üldse ei sobi!"

Kõik see voolab nagu solgipangist.
Ma tean temast kõike, tema lastest ja meestest, tean seda soovimata, kuid nii minu aju töötab: jätab kõik meelde ja hoiab hellalt südames. Palju üks eraldi võetud süda võõraid katastroofe ja kehasid vastu võtta suudab? Selgus, et palju.

Ja siis on veel nö üldküsimused.
Tõeline Kaunitar on stiihiline natsist. Näoilme, millega ta verbaliseerib sõna moslem ei ole võimalik kirjeldada, kui, siis ehk laiaks sõidetud rott on kõige sarnasem substants. Tema "Fuiiii..." keset mustlasi puudutavat vestlust sundis mind lugema üsnagi pikka ja emotsionaalse loengu aegruumi.

Minu meditatsioonid teemal, et ta on lihtsalt rumal ja mõttetu blondiin, kes nimetab kõiki Katikesteks ja Mardikesteks, nupsukesteks ja nunnakesteks, ei aita. Ükskord ma ütlesin talle, et mõni teine võib "sellise" jutu eest politseisse avalduse kirjutada. Ta sattus peaaegu hüsteeriasse, rääkis pikalt ja palavalt juukseid lehvitades ja aegajalt piiludes oma tagumiku. Ma lahkusin umbes poole jutu pealt - mul oli tumehall kostüüm ja kartsin, et kui ta endal juuksed lahti raputab, jään hiljaks tähtsale kohtumisele.

Rahvus-küsimused minu juuresolekul tõusma ei peaks. Ei tõusma ega seisma, las tõusevad ja seisavad kusagil mujal. Minu kõrval olgu oaas.
Hingan sügavalt, mediteerin enne ja pärast, rahu, rahu terves maailmas on budisti jaoks olulisem, kui
mingi Newtoni binoom, nt.
Aamen, jne.
 

2 kommentaari:

  1. Selliseid blondiine on kahjuks üle mõistuse palju! Aga Sa kirjutad suurepäraselt, aitäh!

    VastaKustuta