esmaspäev, 20. märts 2017

Kuldnokad on tagasi

Kõik algas sellest, et reedel otsustas kass, et talle aitab. Vähe sellest, et hiljuti kõht operatsiooni tarvis karvadest kiilaks aeti (ta ilmselgelt häbeneb), topiti nüüd veel  koledat värvi puugirihm ka kaela. Kass otsustas teha enesetapu - haaras hammastega rihma otsas ja sikutas seni, kuni lämbuma hakkas. Lämbudes puges kapi alla, kust ma ta põranda harjaga välja tirisin ja enesetapukatse lõpetasin. Lõikasin rihma lühemaks ja otsustasin, et mulle aitab.

Enesetappu ei üritanud - mul on laps veel viiene. Ja aastane kass, ikkagi. Panin lapse magama, keetsin teed ja valasin brändid.

 Mida teebväsinud purjus inimene reede õhul? Loomulikult - logib interneti. Kiiresti kujunes vestlus, kirjandusest, peamiselt. Kui mu mälu mind ei peta (ja vaatama ei taha minna), siis mingi hetk jõudsime sinna, kus "Sõja ja rahu" kirjutas Dostojevski!  Ja siis veel lähedusest - see osa oli keeruline. Tundsin end Evangeeliumit mõtestada püüdva tulnukana.

Igatahes, laupäev oli kuidagi lihtne, kodune, veidi udune, aspiriini ja mullivett, jalutasime ja grillisime. Õhtuks oli nii hea, et peale lapse magama lugemist otsustasin lähedust praktikas harjutada. Oli... lõbus ja sportlik harjutus, ainult et hommikul oleks ei tea, mida teinud, et saaks veidi magada. 

Mul oli kokkulepitud, et lapsele tuleb sõbranna küll. Noh, jätsin süüa ja juua lauale, tõstsin õueriided kättesaadavasse kohta ja ütlesin, et kui nad mul kahte tundi magada ei lase, hammustan ninad peast. Peale mõningast arutelu teemal, mis on piisavalt oluline, et mind üles ajada (- Kui kummikuid ise jalast ei saa, oled kummikutes ja ülejäänud päeva siis koristame! Kui kombeka lukku kinni ei saa, õue ei lähe!), sain umbes üheteisteist magama.

Ärkasin kolmest! Telefon täis vastamata kõnesid, aga lapsed elus ja terved, enda üle veel uhked ka. Nad olid ära söönud peaaegu paki viinereid - ise uunis soojendasid. Ära röstinud suure paki röstsaia - seda väidetavalt kassi tarbeks, kusjuures pähklivõiga oli paremini maitsenud. Igast kausis olevast õunast oli lõigatud tükk ning heki taga lonkivad hobused ja lambad olid söönud lisaks porganditele ka paki eilsest grillimisest ülejäänud vahukomme. Need maitsesid loomadele nii häst "Et neil lausa tatt silkus suust".

Noh. Täna hobuseid koplis ei paista, kuid loodan, et ehk kamba peale söödud pakk... hea küll - suur pakk vahukomme - ma ostsin mõeldes, et grillihooaeg ju algab ja siis on terve suvi hea paari kaupa võtta - neid siiski ei tapnud ja loomad on mõnesse kaugemasse koplisse viidud.

Millest. Sellest, et mu väike konn on nii suur ja tubli. Saab ise söödud ja kummikud jalast ja üldse. Õhtul tegime pannkooke - piima ja nisujahu ja tavalise suhkruga - maitsesid imeliselt, miljon korda paremini, kui kõik need banaanide ja kaera- ja odrajahulised. Siis ligunesime vannis, rääkisime, ma peitsin oma veidralt punaseid põlvi. - Emme, kas sa kukkusid? - Ei mäleta, vist komistasin, jah... Ja täna lubasin lapsele, et peale lasteaeda lähme kohvikusse. Selle eest, et ta eile nii armas oli ja mul magada lasi.


Mde, hommikul lasteaiast tulles nägin lehise otsas kolme kuldnokka.
Kuidagi täiesti hea inimese tunne on.
Komad viimasesse lausesse võib igaüks soovikohaselt paigutada.


2 kommentaari: