laupäev, 28. jaanuar 2017

Raamatublogimisest, fb-st ja kaasanoogutamisest.

Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.

Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.

Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm...  maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.

Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.

Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest  - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).

Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan  lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.

***

Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.

JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja  teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.

Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.

(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).

Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.



Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.

Kuidagi.

A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.

9 kommentaari:

  1. Just lõpetasin Mäeküla piimamehe ja nii huvitav oli lugeda, mida sina sellest arvasid.
    A muidu - võiksid kirjutada, milline laps sa olid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Ma olen nüüd pool päeva mõelnud, milline laps ma olin. Päris raske küsimus, aga proovin ükspäev sõnastada.

      Kustuta
  2. Poliitika ja põlvkonnad - sa saad ju enda lapsi varakult dresseerima hakata, et nad maailma sinu moodi näeks. Mida nad sul näiteks Trumpi või holokausti kohta arvavad...?

    Lugemispäevik - jaa. Või üldse mistahes päevik. See paneb su "asja" (raamatut, filmi, matka, pidu..) uuesti läbi mängima, sa loed juurde ja mõtled läbi ja see on ju nii tore.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaur, no vot, ma olen nüüd kuu aega viilinud lapse arenguvestlusest, sest eelmisel korral öeldi seal mulle, et mu laps ei allu (kasvatajate) dressurile tõenäoliselt põhjusel, et ma teda kodus vahe dresseerin. Ja tõsi ta on - ma ei dresseeri, sest ei pea ei vajalikuks ega õigeks. Ma näen oma rolli pigem menüü tutvustajana. Ja noh, olen valmis selleks, et ta minuga hiljem poliitikast rääkida ei soovi :) See äkki polegi meie suhte kõige olulisem teema :)

      Ma ei tea :)

      Kustuta
  3. Mul on maru hea meel, et kellegi mõttemaailma ärgitasin oma mõttemaailmaga ;-)

    VastaKustuta
  4. Aga mis hea film see ikkagi oli? Oli siis erakordselt ilus?
    Ja raamatutest kirjutagi just nii, nagu sa praegu seda teed:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ingrid, aitäh!
      See oli üks multikas, nime hetkel ei mäleta, aga kavatsen sellest postituse teha.

      Kustuta
    2. Leidsin nime: "Song of the Sea" 2014

      Kustuta